Norra

Absoluutselt igal hommikul tunnen, et ei taha üles äragata. Hommik on olnud alati lemmikosa päevast, värskus ja ärkamine, kuid siin jääb miskit justkui puudu. Voodist püsti tõustes pole ma kindel, mis päev toob. Ilmselt see tekitabki seda puudust. Vastik umbsus oli öösel tuppa pugenud ja ma tegin akna korraks lahti, mis oli kõige õigem asi üldse, sest värkse õhk õues tuletas mulle meelde, et hommik on endiselt mu lemmikosa päevast ja selle kõige tähtsam värkse osa on olemas ka siin.

Tuju küttis üles enam veelgi mu oskamatus riietuda. Kujutate ette, et ma panin pluusi kolm korda valesti selga enne kui ma õigesti sain. Ainus variant, mis proovimata jäi, oli peaaugust sisse pugemine, teised kõik sai läbi tehtud.

Külmkapi juures tundis meeleheidet, sest midagi meeldivat polnud ei hommikusöögiks ega matpakkeks. Mul on tõsiselt suur ja lai kopp ees võileibadest ja eriti juustust nende peal, kuid see on siin põhiline toit ja muud pmst polegi. Juustu seevastu on mitu pakki, et ei juhtuks otsa saama (üks tagavaraks). Mingit vorsti on meil ka, kuid see pole hea. Mulle ei meeldi vorstid. Samas on see kõige „kergem” asi, mida leivale panna. Huhh! Ma tahan sinki, ma tahan sinki, ma tahan sinki. Mul pole aimugi, kas seda siin üldse müügil on. Otsustasin hommikusöögina krõbinate kasuks, kuid siis avastasin, et marjapiim ja keefir on otsas, mis tähendas, et ma pidin neid piimaga luristama, mis mulle just väga ei meeldi. Piim pealegi on „lett” ehk lahja ehk 2,5%. Kohvi oli vähemalt parem, kui eelmistel hommikutel. Siiski ma usun, et see mark, mida nad kasutavad pole nii hea, kui Väätsa kohv. Kibedust oli endiselt tunda. Inger uuris, kuidas me kohvi kodus teeme, ja lubas Erik Johansenist väikest kohvipressi mulle vaadata.

Norra keele tunnis jagas õpetaja välja koopiad artiklist õpilaste riietumise kohta koolis: mida arvavad rektorid sellest. Ma sain 7/8 aru. Lugemine on mul palju-palju parem kui kuulamine. Sellepärast kuulan nüüd raadiot palju, et õppida sõnu eristama. Mida rektorid siis arvavad? Nad usuvad, et peaks kehtestama eraldi reeglid, mida võib kanda ja mida mitte, sest kõigile ei meeldi näha inimeste aluspesu, mida võib siin näha tohutult. Ma kujutan ette, et kui kellelgi PÜGis oleks näiteks rinnahoidja välja paistnud, oleks keegi kindlasti märkuse teinud, et õu, vaata, korrasta. Siin on see täiesti normaalne, et sul mõni osa aluspesust paistab. Poistel eriti, kellel on enamus alsupükstest näha, sest nende püksid on nii madalal ja pluus nii keha vastas (pluss nende stiili juurde üldiselt käivad sokkide sisse topitud püksid ja püsti aetud juuksed). Minu arust näevad nad naeruväärsed välja. Tüdrukute rinnahoidjaid ma meelega näidatuna veel näinud pole, kuid ma usun, et siin on selliseidki.

Norra keele õpetaja andis mulle eraldi koduse ülesande ka, mis peaks arendama mu norra keelt ja õpetama mulle natukene kellestki Snorrest ja viikingitest. Ma veel ei tea, kes ta on (äkki viiking), kuid peale 21.septembrit võin ma teile rääkida, kes ta oli, kus ta elas, kes seisis ta surma taga ja miks ta tapeti. Mul on selleks aega 14 päeva. (Järgnev ei tule sellest, et ta mulle eraldi koduse ülesande andis, see on tore) Mulle ei meeldi mu norra keele õpetaja. Ta on täielik kontrastide kompott. Esmamulje järgi on ta vaikne, viisakas ja sõbralik naine. Ta näeb välja õrn ja habras, hääl on pehme ja rahulik. Samas selle karge kesta tagant paistab mulle hetkel väga kindlajooneline ja kinniselt nägev inimene. Mida ta usub, see on tõsi ja teised peavad ka seda uskuma. Ta käib mulle iga norra keele tunni järel (vahetunnis) rääkimas, kuid tähtis on ikka ajalehte lugeda ja telerit vaadata. Esiteks varastab mu aega, kui ma saaksin arnedada oma sõprussuhteid oma uute sõpradega. Teiseks tekitab minus alaväärsustunnet ja paneb uskuma, et ma ei pinguta norra keelega piisavalt. Ma tean ise ka, et on tähtis norra keelt õppida ja proovida aru saada. Ma usun, et ma pingutan ka selle nimel. Ta tekitab minus suurt trotsi.

Teise tunni ajal tulid Live sõbrad meie klassi ja rääkisid Šotimaa-Åsi vahetusporgrammist, mille käigus õpilased Šotimaalt tulevad novembris siia (umbes nädalaks) ja elavad peredes, tutvuvad Norra kultuuriga. Norralased lähevad Šotimaale märtsis. (PÜGis on sama asi Karlsruhe’ga) Ma sain ka ankeedi osalemiseks, kuid ma arvan, et see jääb ära... Ma peaks maksma oma reisi Šotimaale ja ma olen ju tegelikult vahetusõpilane siin. Siis oleks ma topeltvahetusõpilane. Ma meeleldi teeks seda, kuid mu rahakott ei luba ilmselt.

Kunstitunnid, milles ma reedeti igavlen ja iga kolme minuti tagant kella vaatan, läksid täna väga ruttu. Ma hakkasin kella vaatama alles siis, kui pool tundi oli lõpuni jäänud, mis on mu rekord! Alguses katsetasin laptopi, mille ma kooli kaasa vedasin. Wirelessi pole, kuid ma trükkisin neljapäevase blogi sisse, mis oli väga kasulik tegevus. Seejärel tegelesin oma logo kirjeldusega, mis tuli lühike ja loov, minu arust. Visiitkaardile mõtlesin ka. Ideid tuli ja üks on täitsa hea. Vajab aga töötamist veel. Lõpuks läks igavaks, kuid ma leidsin endale tegevuse: mõõtsin oma juuksekarvu. 18,4 cm! WOW eks! Ma mäletan, kui me ükskord Teelega matemaatika tunnis mõõtsime. Ma sain vaevalt 9 täis? Teelest ärme räägi, sest tal oli kuskil 50? 70? Ma ei mäleta täpselt, aga palju igaljuhul!! Tutvusin oma juuste olukorraga, mis viimasel ajal tahavad jälle ära joosta. Mõni oli traadilik ka jälle, kuid mitte nii hull kui kunagi ammu... kui ma päris traadi oma peast leidsin. Naeruväärne, et ma sellest siin jutustan, eks. Luuletada proovisin ka, kuid ei tulnud välja, kahjuks.

Koju jõudes leidsin postkastist järgmise rohelise ümbriku. Anna, su luuletus on super!! Sul on annet, mulle väga meeldib! Vaatasin telerit Livega ja puhkasin koolist, panin vaimu valmis koristamiseks, mis tuli karm, sest eelmine nädal jäi vahele (tolm) ja ma olin lohakas tervelt kaks nädalat (messy). Terve õhtu ma põhimõtteliselt küürisin ja panin asju ära ja mõtlesin süsteeme välja, kuid hakkama sain ja tuba on nüüd mõnusalt korras!

Kell kaheksa algas uus hooaeg IDOList, mille alguse muusika oli täpselt Superstaari oma, milles ma pettusin. Ma lootsin, et igal maal on oma muusika, olgugi et saate ülesehitus on täpselt sama. Pealegi see muusika tekitas nii Eesti tunde. Züriis on siin neli inimest, kellest üks on kõõrdivaatav hullumeelselt tähelepanuvajav laulja, üks on Kodu keset linna- Heleni nägu, üks on iseloomulit ja ütlemiselt ja natuke isegi välimuselt Mihkel Raud ja viimane on täpselt Fred Preniku nägu. Nad ütlesid jubedaid asju noortele lastele.