Norra

ENDELIG HELG!! – hüüavad kõik norralased. Noored vähemalt. Mina ka, mina ka. Jube mõnus oli voodis lihtsalt pikutada ja muusikat kuulata, teades, et üles tõusma ei pea, kui ei taha. Reedel läksin kell üheksa magama, mis tähendas, et ma ärkasin üles kell pool seitse hommikul, aga voodist välja ma ei roomanud. Selle venitasin tegevuse mõnusalt poole üheksani. Inger oli juba tööle läinud, Live vaatas telerit ja sõi hommikusööki, valmis mõne hetke pärast ka tööle minema, kui ma alla kööki jõudsin. Sõin mõnusas üksinduses hommikusööki ja lugesin ajalehti. Ma ei saa täpselt aru, mis selle Madeleine värgiga toimub? Ta vanemad vahistati, eks, kuid miks? Miks arvatakse, et nad süüdi on? Arvatakse üldse nii? Ma usun muideks, et see ema võib küll süüdi olla. Ta näeb hullumeelne välja.

Arne magas veel ja ma kasutasin ära võimaluse arvutisse minna nii, et keegi ei ta. Postitasin natukene blogit ja sain oma arvuti interneti connectioni asjus selgusele, tänu Hendrikule. Mul on vale juhe, kuid ma saan ikkagi laptopist internetti minna. Ma lihtsalt võtan nende arvuti tagant juhtme ära ja pistan enda omasse. Juhtmed arvuti taga olid jube sassis ja esialgu pidin ma leppima külje pealt trükkimisega laua all, mille ma natukese ajaga sain nii palju korda aetud, et artvui oli mulle õiget pidi ees, kuid endiselt laua all. Kui ma õhtul läksin, venitasin juhtmed ilusti laua peale.

Tahtsin muideks Mariga Skype’s rääkida, kuid teil pole mikrofoni ;)

Tagasi hommikusse, peale arvutisessiooni haarasin arvuti kõrval olevast kapist kangaid ja istusin oma toa põrandale maha ja hakkasin lõikama/õmblema. Neli salli ja kaks poolikut kleit-pluusi, on hetkene seis. Pluss niidist süda mu talla all, mis oli väike lollus, kuid lollus tõstis tuju nii-nii heaks.

Inger tuli koju ja pakkus välja väikese tripi, millega ma nõus olin. Reisi sihtkohast oli Inger rääkinud juba reedel ja neljapäeval ka vist, stiilis sinna on minek, kuid ma ei mäletanud, miks me sinna läheme. Meelde tuletada ka ei suutnud. Istusingi siis autosse teadmisega, et üks uus norra linnake on avastamiseks valmis, kuid miks täpselt see, ei tea.

Sõitsime jälle mööda E6 Mossi poole. Mul hakkab selle algus juba pähe kuluma, kõik me viimsed sihtkohad on Mossi poole olnud. Seekord lähtusime siltidest, mis juhatasid Son’i (hääldus: suun). Linnulennult on sinna Åsist 16 ja pool kilomeetrit umbes, mööda teid rohkem muidugi.

Asub Oslo fjordi kaldal ja ilmselt me reisil muud eesmärki polnudki, kui selle armsa väikese linna äranägemine.

Parkisime auto Soni kõige vanema maja ette ja tegime väikese ringkäigu. Ma arvan, et linnaks pole seda tegelikult õige nimetada, sest see on väga väike. Alevik võib-olla. Koha keskus asub sadama ääres, mis tähendab, et koguaeg on ilus vaade silme ees, kui vee poole vaadata: kaid on ääristatud valgete jahtidega, mis on väga meeldivas kontrastis sinise veega. Teisel pool kallast on kaljude peal väikesed hütid.

Teistest väikestest kohtadest teevad Soni eriliseks kohvikud ja galeriid: neid on iga nurga peal. Meie külastasime Son’i galeriid. Seal oli palju kunstkäsitööd, mis pole minu maitsele (nt paarituvad jõehobud ajasid mu südame pahaks), kuid midagi toredat leidsin minagi. Anne-Karen Helly-Hansen teeb nii lahedaid kujusid! Liv’i istuv vana naine on tema töö. Kõik ta teised tööd on täpselt sama köitvad. Neid võiks vaatama jäädagi. Kahjuks me ei jäänud, sest Ingeril ja Arnel oli kõht tühi ja me istusime maha kohvikusse. Mina tellisin endale vaid kakao ja ühe koogirulli, mis on parim, mida ma üldse saanud olen. Rulli sees oli pruuni värvi tainas, mis on maitsev (ja ma olen seda kuskil mujal ka saanud, kuid ei suuda meenutada) ja ümber oli martsipan. Liiga palju oleks paha. Sellel rullil oli täpselt õige suurus, õnneks.

Kohvik oli armas ja väga kodune. Laudade kohal olid lambid hästi madalad ja ma usun, et see tegigi mõnusaks muutmise töö ära. Sügisõhtul, kui väljas on pime, on seal raudselt väga õdus ja mugav istuda (ja martsipanirulli süüa).

Külastasime veel paari väikest poodi, mis müüsid enamasti kodukaunistusi ja riideid. Kallid olid ja mulle nende kaubad eriti ei meeldinud. Viimases poes oli üks superlahe postkaart, mis oli kõige lahedam asi seal poes ja ma oleks selle ära ostnud, kui nad seda müünud oleks!!

Tagasitee viis meid läbi Hvitseni linnast. Arne ütles, et seal on palju naistekujusid (nagu Drøbakis nägin), mis käisid viikingite laevade etteotsa. Ma vaatasingi siis ringi, et leida selliseid, sest need on ilusad ja meeldivad, kuid ma ei leidnud ühtegi! Vaade fjordile oli ilus ja majad uhked. Kujutate ette, et te koduaiast avaneb selline vaade?

Kuid mitte ühtki naist seina peal! Me sõitsime vana puust kiriku juurde, mille ehitas üks rikas mees, kes Ingeri arust on imelik. Ta sõdib oma vennaga koguaeg läbi ajalehtede ja armastan kõike, mis teeb. Egoislik ja eraklik. Seal oli tõesti palju kujusid, mis kujutasid neid laevanina kaunistajaid.

Aga nad olid sellised! Nüüd ma märkasin tõesti, et neid oli iga nurga peal. Minu arvates pole nad nii kaunid kui puidust väiksed majade küljes Drøbakis, kuid vaatamisväärsed ikkagi ju. Kuigi rohkem lummas mind vaade valgete majadega.

Järgmisena sõitsime järgmise kirkulaadse asja juurde. See pole kasutuses kui kirik, kuid meenutab seda.

Järgmine rikas mees, keda mul õnnestus näha ka (Inger ja Arne osutasid talle kui mõnele superstaarile), ehitas oma lõbuks väikese vabaõhumuuseumi laadse kohakese, kus ta peab rockfestivale (25.august toimus eelmine). Selles kirkus pesitseb kohvik. Mulle ei meeldi see. Kohvik oli armas, seest, kuid miks, miks, miks on sibul seal tipus??? Ma ei saa sellest aru! Koht muidu ise oli tore, jalutasime seal ringi ja ma ronisin seiklusrajal, mis oli väga lõbus!

Enne kui koju sõitsime, mida ma juba ootasin, sest olin väsinud, peatusime me potimaailmas. Pood Drøbaki tee ääres, kus müüakse aiakaupu. Seal oli palju-palju potte, eri suurustes. Päris võimsad olid nad. Pluss miljon taime ja muud sellist. Ma mõtlesin emmele, kui seal ringi jalutasin, ja meie aiale. Poest seest leidsin kõige lahedama küünla ever. Ma tahan sellist oma sünnipäevaks tordi asemel! Tekitab hea tunde, kuid kaloreid ei anna!

Lõpuks koju jõudes istutasin end elutoa diivanile ja vaatasin Livega koos „Uhkus ja eelarvamuse” kolm esimest osa ära. „U ja e” film on üks mu lemmikuid. Mulle meeldib selle valgus ja avarus, mis tekitab nostalgilise meeleolu. Kõik need maastikuvõtted ja romantilised riietused. Seeriad sellest, mida ma vaatasin, on samuti sisult ja olemuselt täpselt sinna aega sobivad, kuid see valgus, mis mulle filmis just kõige rohkem meeldib, jääb puudu. Kõik on nii kollane ja umbne. Mr Darcy pole nii sünge ja kena kui filmis, mis on suuuur miinus, sest ta on nii oluline. Ma ei leia, et ta on uhke. Ta on häbelik ja tõsine minu arust. Uhke pole ta kumbaski filmis. Seriaali täielik triumf on aga Mr Collins, minu arust! Ta on nii pugejalik ja jobu, kui üldse annab olla. Täiesti fantast! Hetke seisuga meeldib mulle film siiski rohkem.

Õhtusöögiks tegi Inger pitsat, mis oli täitsa hea. Sõime elutoas, jalgpallimängu taustal. Norra mängis Moldovaga. Võitis üks-null. Mina mängu ei vaadanud, surfasin internetis hoopiski.