Norra

Ongi kolmas nädal täis. Neljas algab imeilusasti. Lõpetan oma hommikusöögi ja istun teleri ette.
Hommikul sadas veidi vihma, kuid ma sõitsin jalgrattaga ja seega vihmavari jäi koju. Ma pole üldse harjunud nii palju sõitma – mu jalad väsivad ära. See on tervislik ja värki, kuid ma veidi igatsen koolisõidutamisi. Mugavus...
Inglise keeled läksid ruttu... enne prantsuse keelt rääkisin esimest korda oma elus mustanahalisega, kahega isegi. Väikesest Eesti külast päris lapsele on see suur asi, you know. Prantsuse keeles oli tunnikontroll. Ma usun, et vormid pöörasin ma õigesti passé composésse, kuid kas avoir või etre? Keine achnung. Teisipäeval mind pole, hinde saan teada alles neljapäeval.
Viimased kolm tundi põhinesid norra keele kuulamisel, mis tähendab, et ma istusin ja kuulasin ja väsisin. Koolist lahkudes ei tundnud ma, et päev oleks just väga ruttu möödunud. Olgugi, et viimase tunni (geograafia) ajal käisime me jalutamas. Õpetaja jagas kõigile kaardid ja me avastasime mulle uue osa Ås’ist. Idee seisnes selles, et me vaataks kaarti koguaeg, kuid ainult õpetaja tegi seda, mida oli väga armas vaadata, kui innukalt ja hoolega ta kaarti uuris. Õues päike paistis ja soojendas õhku, ma olin jälle valesti riidesse pannud. Ilmad on nagu kevadel – hommik on väga jahe ja ennustab aknast välja vaadates, et külmaks jääbki... ja kui päev kätte jõuab muutub kõik. Võib-olla on see loomulik ka sügisele. Ma lihtsalt ei mäleta kunagi selliseid asju. (Emme ütle Raidile, et võililled õitsesid ainult ühe korra ja mitte mitu korda suve jooksul. Ma spetsiaalselt jälgisin peale meie vestlust sellest, et võililled see aasta kuidagi nii vara väljas olid).
Koju jõudes kasutasin ma ära võimaluse, et olen üksi kodus, mis mind väga üllatas, ma arvasin, et Live jõuab neljapäeviti enne mind koju, ja vallutasin keldris arvutiruumi. Mõnus oli jälle emme ja Mariga rääkida ja nende blogisid lugeda, kuigi Maril polnud seal midagi lugeda ega vaadata. Siis vaatasin Livega koos Sõprade esimest osa: seda hakatakse uuesti algusest peale näitama. Esimesel või teisel õhtul peres me rääkisime teleshowdes, mis kellelegi meeldib jne. Live küsis minult, kas mulle Sõbrad meeldivad. Mina kuulsin Friends asemel French ja teatasin, et ma pole sellest kunagi kuulnudki. Samas mõtlesin, et huvitav, äkki on prantsuse keelne ja Prantsusmaast või midagi. Arne oli väga üllatunud, sest isegi talle meeldib see. Live pakkus, et äkki meil on lihtsalt teine nimi, norra keeles on näiteks „Venner for livet” (vist). Minu pirn süttis peale seda ja ma sain aru, mida nad tegelikult mõtlesid. Neile ma ei öelnud... selgitamine, et olin valesti kuulnud, oleks liiga palju aega võtnud, arvestades, et ma ei oska selgelt võib-olla väljendada ja nemad ei saa võib-olla aru ja ma peaks üle selgitama. Eile sai siis Live teada, et eestlased on ka Sõpradest teadlikud. Friends-French juhtum oli mu esimene valesti arusaamine.
Inger õhtusöögiks koju ei tulnud, mis tähendas, et Arne valmistas toidu. Ma olen tähele pannud, et tema toidud on ebatervislikumad kui Ingeri. Pluss väga imelikud õhtusöögina. Eelmine kord olid pannkoogid, ma arvan. Seekord sõime vahvleid, millele Arne pani võid peale, Live hapukoort ja suhkrut. Live varianti proovisin minagi, täitsa maitsev oli, kuid moos oli ikkagi parem. Vahvlite juurde pakkuti tomatipüreesuppi, milles oli paar makaroni ka sees. Iseenesest väga hea, kuid naljakas magusa toidu juurde süüa.
Natuke peale õhtusööki olin ma juba uinumas: silmad vajusid kinni ja pea kukkus koguaeg igale küljele ja ma otsustasin varem magama minna. Anna helistas paar hetke peale pea padjale panemist. Lobisesime natukene ja tal läheb juba paremini!
Ingerit ma sellel päeval ei kohanudki.