Norra

Reeded algavad topelt norra keele tunniga. Istusime videoruumis ja vaatasime Ingmar Bergmani filmi "Seitsmes pitser". Ma olen sellest mehest palju kuulnud ja lugenud, mille põhjal joonitsasin endale eelarvamuse, mis kahjuks ei osutanud üldse tõeks. Võib-olla on põhjus selles, et ma kunagi ei kujutanud ette filmi kesk-ajast. Nüüd see kripeldab mul kuskil ja ma proovin vaadata mõnd ta teist filmi ka, et oma kripeldust leevendada. Kellelgi on soovitusi?

Videoruumis on pime ja ma ei saanud oma norra keele tundi plaanitud koduseid töid tehtud, mis tähendab, et mul „jäi” norra keele ekstra tunni kodune ülesanne koju. Õpetaja uskus nii mu valet, kui ka seda, et mul oli kõik õigesti tehtud. See kõik jäi mu südamele veidikene ja ma tegin spisepause’ ajal selle ära. Logo lõpetasin kunstiajaloo ajal. Mulle ei meeldi, et me õpime neid kõige alguseid nii ajaloos kui kunstiajaloos. 20. sajand oleks palju huvitavam.

Seekord oli vaid üks teooria tund ja kolm niisama istumise tundi. Logo oli valmis ja visiitkaardi idee olemas, kuid polnud võimalusi selle teostamiseks. Igavus viskas ette ja lõpuks tegin ma oma idee valmis Eestimaa kaardiga. Näitasin õpetajale ka, mis oli kõige õigem tegu üldse!, sest ta andis mulle väga hea idee, mille peale ma ise poleks tulnudki, sest ma ei mõelnud üldse, et visiitkaardi tagumise poolega võiks ka midagi teha.

Kodus vaatasin Gilmore’i tüdrukuid, mida ma enam eriti vaadata ei viitsi, sest ma ei tea. Reklaamipausi ajal läksin kotti pakkima, sest ma sõitsin MÄGEDESSE peale Ingeri koju tulekut. Reklaamipaus venis pikaks ja pool Gilmore’it jäi vaatamata.

Läksime kahekesi, mina ja Inger, Ingeri venna Ketili naise Ann Kristini poja Larsi juurde, kes peab Vegglifjelli otsas kohvikud ja hütirentlat. Lars ja ta naine Linda sõitsin laupäeva varahommikul Tuneesiasse ning Ketil, Ann Kristin ja Amalie (nende tütar, Larsi õde) töötasid nädalavahetuse nende asendajatena. Nädala sees sõidab sinna Linda ema, Amalie jt lähevad tagasi neljapäeval. Meid kutsuti lihtsalt kaasa, puhkama ja mägesid vaatama.

Google Earthi andmetel on Åsist Vegglisse linnulennult 100 kilomeetrit, kuid linnulennult me sinna muidugi ei lennanud. Sõit kokku kestis kolm ja pool tundi.

Võtsime suuna Oslo peale, kuid järgisime silte, mis suunasid Drammenisse, mis asub teisel pool fjordi riigi keskme suunas. Ma sõitsin fjordi alt läbi! Laskumist ja tõusmist, mis olid järsud, näha ei olnud, silmadele tundus kõik täpselt kui tavaliselt, kuid kõrvad otsustasid vägagi kõvasti märku anda ja auto võttis fjordi põhjast maa peale tõusmine võhmale. Teiselt poolt välja sõites oli tunne nagu oleksin välismaal. Kõik oli uus ja justkui teistsugune. Drammenisse sõitis ikka päris pikalt. Jutustasin Ingerile oma geograafiast ja ta oli täpselt sama šokeeritud, kui mina. Eesti on olnud iseseisev 16 aastat ja Ås videregående skole pole suutnud endale selle aja jooksul uut kaarti paljundamiseks muretseda ja ilmselt nende Internett on ka aegunud või ei lasta vajalikele lehtedele ligi, sest enamus saite on blokitud.

Drammen on mulle nö tuttav linn. Ma pole selle tänavatel clickwalkinud, kuid teadlik selle olemasolust olen olnud kaua-kaua. Alek elab Drammenis, that’s why. Alek oli 2004 aastal laste eurovisioonil Norra esindaja :D

Inger proovis meid Drammeni keskusest mööda sõidutada, kuid ta võttis vale tee ja me sõitsime kohe täiesti-täiesti keskusest läbi. Seal oli justkui teine dimensioon, sest mäed olid juba palju rohkem päris mägede moodi ja seda linna poolitab jõgi, mille ääres me sõitsime. Ma tundsin end kui purgis.

Drammenist alates hakkasid mäed kasvama ja kasvama. Kongsbergiks, kus me söömise peatuse tegime, olid nad juba ammu päris mäed, ma usun. Einetasime Peppe Pizzas. Sõime arvake mida? Pitsat. Peppe pizza on väga norralik söömiskoht ja seal on väga rasvased pitsad. Me muidugi ostsime kõige suurema ka, sest Inger oli näljane ja minul oli kõht tühi. Lõpuks mina sõin rohkem, sest mu süütunne, mille vastu ma hullult võidelda proovin, sai minust võitu. Ma ei suuda asju taldrikule jätta, kui ma olen nende eest maksnud. Kusjuures siin ma ise ei maksnudki. Eks see pitsa oli hea ka! Me tellisime half in half’i: saime valida kaks pitsat, mis pandi kokku üheks. Üks pitsapool üks teine teine. Mina valisin. Veggie ja americano vms.

Autosse tagasi minnes nägin ma naist, kellega kohtusin Steilenele paati oodates, kui tema oma paadiga tuli. Päris kaugel esmakohtumise kohast nägin teda jälle.

Kongsberg on Numedali oru algus, Veggli selle lõpp. Sõitsime oru põhjas. Tuli ette hetki, kus esiaknast taevast näha polnud või nägin mässlevat koske kiviseinte vahel. See võttis hingetuks, millele lisandusid veel külmavärinad, kui me jõudsime Vegglisse ja ma nägin esimest tippu, kus puid ei olnud! Süda peksles terve tee Veggli Fjellstuesse, mis on Larsi kohviku nimi.

Ketil, Ann Kristin ja Amalie olid jõudnud kohale varem. Istusime kohviku tagaroomi, mida Lars ja Linda kasutavad ka elutoana. Nende kohvik on väga-väga kodune! Nad elavad samas majas ja kasutavad kohvikuruume oma koduruumidena. Teenindus on inimlik ja üldse mitte ülepakutud ja teenindatud. Seda oli natuke veider isegi vaadata alguses, kuid harjus ruttu ära.

Istusime siis teleri ees, mina lugesin raamatut, Inger kudus. Idoolid laulsid teleris.

Peale kohviku sulgemist kutsus Amalie mind hütti. Ma arvasin, et lähme me koduhütti. Arvasin, just nimelt. Me ei läinud.

Kui Amalie hüti ukse avas, sain ma kohe aru, kuhu ta mind viis ja miks: Terminaatori taustal istusid seal kolm meest ja Linda. Iga kord kui me Amalie ja tema perega kokku oleme saanud, on mulle jutustatud eesti ehitajatest Larsi juures. Nüüd ma olen nendega kohtunud. Ma kardan tavaliselt selliseid mehi, nad on liiga robustsed ja ma kahtlustan neis perverssusi alati. Seal hütis istusin ma ilusti oma aja ära ja sain isegi natuke eesti keelt rääkida, mis oli nii imelik. Kui ma emmega räägin, on kõik loomulik ja normaalne, kuid seal ei tahtnud üldse sõnad tulla ja enne kargas pähe inglise keelne vastus kui eesti keelne. Nad näitasid mulle pilte ja naersid ja karjusid ja jõid õlut. Mul oli päris hea meel nende seltskonnast lahkuda.