Norra

Eilne IKEA käik oleks pidanud mind panema täbarasse olukorda inglise keele tunnis, sest klassi diskussiooniks ma põhimõtteliselt end ette ei valmistanud. Mul vedas ja õpetaja sattus vocabulary laiendamisest nii vaimustusse, et klassi diskussiooni unustas ära ja lükkas edasi, mis tähendab, et mul on endiselt võimalik selleks õppida.

Prantsuse keeles saime tööd kätte ja ma sain viie plussi. Avoir’id ja etre’d olid kõik õigesti, kuid ma unustasin kahele etre vormile vastavad lõpud panna ja sinna mu kuus läkski. Koolipäev lõppes jälle NSVL lagundamisega. Seekord pääsesid Gruusia, Armeenia ja see kolmas.. Azerbadzaan? Ma ei tea, kuidas seda kirjutada.

Sellega polnud aga päev veel läbi! Enne õhtusööki ei teinud ma eriti midagi. Lugesin, vaatasin telerit või kuulasin muusikat, mõnda nendest. Õhtusöögil oli terve pere koos ja me, lapsed, tegime plaani kinno minna. Lauast tõustes oli mul aega vaid riided ära vahetada ja juba me olime teel kuni kella poole üheteistkümneni, mis tähendab, et kodused tööd jäid jälle tegemata. Sellest on ükskõik, sest mul oli väga-väga tore õhtu!

Läksime Torgeiri autoga. Live ja Torgeir rääkisid koguaeg ilusti inglise keelt, kuid mina istusin taga (mul on automaatne klikk kuskil kõhus, kui ma olen kõige noorem, istun ma taga; meil kodus käis ju nii süsteem? siin päris nii pole, nad küsivad koguaeg, kus sa istuda tahad ja tihti juhtub, et Inger või Arne istub taga, mis on kohe eriti imelik mulle) ja päris raske oli aru saada, mida nad räägivad. Õnneks ma suutsin seda umbes 95% ulatuses. Torgeir oli eriti jutukas, läbi terve õhtu.

Ski’sse jõudsime me umbes kell kuus, film startis kell 21:15. Ostsime piletid ära ja sukeldusime Ski Storsentrumisse või kuidas seda ka ei nimetada. Hiigelsuur kaubanduskekskus keset Ski’d. Suurus ongi nende eesmärk: nad ehitavad kolmanda korruse veel peale, et olla suurimad. Minu arust on nad siis lõhkiminevalt suured juba. Ma usun, et ma pole nii suurt kaubakeskust enne näinudki. Vaatasime natukene poodides ringi. Torgeir otsis endale uut kalendrit, mina ja Live vaatasime esitekst natuke ringi plaadi kompaniis, hiljem jalutasime Torgeir’i sabas. Kalendrit ta ei leidnudki, mis on naljakas, sest see on ikka jube suur koht. Istusime jäätisekohvikusse ja ootasime aja möödumist. Ma sõin jäätist, mis koosnes ühest pallist vanilje brownie jäätisest ja teisest pallist melonijäätisest. Nagu ma enne juba mainisin, siis Torgeir oli jutukas ja rääkis koguaeg, aeg möödus kiiresti.

Enne kinosaali minekut hüppasime läbi toidupoest ja ma sain jää-capucino (? Keine achnung, kuidas seda kirjutatakse), mis oli väga magus ning maitses kui piparkook.

Filmiks valisime „Rush hour 3”, või õigemini Live ja Torgeir valisid, sest mina pole enamustest filmidest kuulnudki ja ausalt öeldes oli mul ükskõik, mulle meeldis iseenesest see kinno minek juba ning mul pole nende valiku vastu midagi: film oli väga hea. Tõestus sellele, et ei tohi(ks) enne filmi nägemist (või raamatu lugemist jne) otsustada, mis sa sellest arvad, sest it’s no good. Ma poleks eales arvanud, et mingi action film mulle meeldiv oleks. „Rush hour 3” oli aga niiiii naljakas, et pärast filmi toolilt tõustes olid mu põsed märjad, mida pole juba ammu juhtunud.

(Mu lemmikfilmid on endiselt „The Factory Girl” ja „Hairspray” ;))

Tagasiteel küsiti minult, millist muusikat ma kuulan. Seda küsimust olen ma proovinud vältida, sest ma ei oska sellele kunagi vastata. Mul tuleb vastuseid pähe küll, kuid need kõlaksid (ma arvan) imelikult.. näitkeks kuulatavat muusikat.

Oodatav vastus oleks mõni muusikastiil, kuid neist ei tea ma praktiliselt midagi. Kõike ma ka ei kuula, seda ma tean!! Ning raske on selgeks teha, et muusika on minu elu taustsüsteemis voolav nähtus. Mulle meeldiks, kui ma oskaks muusikameres ujuda ja ma proovin õppida.