Norra

Üldiselt oli rahulik hommik. Korra tekitas Live natuke paanikat. Talle helistati raamatukogust ning küsiti, miks ta tööl pole. Ta ei teadnudki, et ta peaks minema. Ta oli päris pahane sellepärast. Kuid üldiselt oli rahulik hommik. Sõime Mammaga kahekesi hommikust (Arne tuli õhtul Kreetalt) ning ta sõidutas mind Ski rongijaama, kust ma võtsin rongi Haldeni suunas. Sõitsin Åsist läbi Åsi märkamata. Rong sõitis vaid Fredrikstadini. Sealt edasi pidi bussiga minema. Nad parandasin raudteed Fredrikstadi ja Haldeni vahelisel lõigul. Fredrikstadis kohutsin Philipiga ja bussisõit oli rongisõidust palju sotsiaalsem.

Carmen ootas meid juba perroonil isa ja väikevennaga. Nad ei olnud aru saanud, et me ei tule rongiga ja olid natuke ärritunud, et me hiljaks jäime. Me surusime käsi, ütlesime omad nimesid ja istusime autosse. Carmeni isa sõidutas meid Strömstadi. Nüüd ma olen Rootsis ka rohkem käinud kui Eestis. Põhimõtteliselt.

Strömstadis veetsime me terve päeva. Alustasime ühes pizza-kebab sööklas. Kõik tellisime kebabi. See oli vastik. Mind ajas see liha peaaegu oksele. Peale seda vaatasime natuke poodides ringi, jalutasime linna äärde ning ostsime suurtes kogustes lahtiseid komme, jalutasime linna tagasi, istusime kiriku trepilt ja rääkisime kõiki oma sõpru ja tuttavaid taga, tegime nalja ja vaatasime erinevaid saksa koomikuid youtubest. Mõnus oli. Nad mõlemad on mõnusad. Õhtu saabudes jalutasime veel natuke edasi. Käisime mere ärres, vaatasime väikeseid kivisaarekesi nunnude majadega, ronisime ühe kalju otsa ja jälgisime üht danskebåtenit sadamasse keerutamas, sõime veel kommi ja naersime veel rohkem. Ma mäletan, kui me istusime Lukase, Isabelleg ja Kaariga 6-nädala kokkusaamisel öösel üleval ja arutasime, mis on eestlaste juures külma ning ma ütlesin, et ma naeran hääleta. Nüüd ma olen endale hääle saanud, kuid ma pole üldse kindel, kas ma selle üle õnnelik ka peaks olema...

Meile tuldi järgi kella poole kaheksa aeg. Carmeni juurde Strömstadist on umbes tunnike. Me jõudsime täpselt Eurovisiooniks tagasi. Potsatasime diivanile ning vaatasime terve saate jutti. See oli Philipi esimene kord Eurovisiooni vaadata. Carmen oli varem ka jälginud, kuid polnud asjaga väga kursis. Ma tundsin end tõsise eurovisiooni friigina. Ma mäletasin enam-vähem kõiki võitjaid ja esinejaid viimase 8 aasta jooksul ning üllatusin ise ka, et see kuidagi eriline või imelik on.

Eurovisioon on tore. See on puhas lõbu! Mu lemmik oli Hispaania. Saksamaa sakkis, Austria ei võtnud üldse osa ning Eesti ei saanud poolfinaalist läbi. Venemaa võitis. Minu arust on see armas. Mulle ei meeldi Dima Bilan ja mulle ei meeldinud laul ja minu arust nägi see uisutaja suht vastik välja, kuid see on armas, et see oli Venemaa, kes võitis. Kõige suurem pettumus terve õhtu jooksul tabas mind hinnete ettelugemisel, kui Sahlene ekraanile tuli. Ma ootasin mõnd tuttavat eesti nägu, Maarja-Liis Ilusat või Hanna-Liisa Võsa ja sain rootslase. Javel.