Neljapäeval on meil hommikul topelt inglise keel. Terve tee kooli ma kaalutlesin ülelaskmist, kuid vedasin ennast lõpuks ikkagi kohale. Südametunnistus eks. Ma kardan viimasel ajal, et iga telefonikõne, mis Ingerile tuleb, on koolist ja ma ei talu seda hirmu ja võimalus sellele telefonikõnele ju väheneb, kui ma ilusti koolis käin. Põhjus, miks ma üle tahtsin lasta, oli art project. See oleks pidanud juba esmaspäevaks valmis olema. Ma arvasin, et teised olid oma esitlused juba ära teinud. Mul polnud midagi tehtud. Ainult mõned lingid oma meilile mustandina kogutud. Seda ma kartsingi. Ma kartsin seda hetke, kui ma pean õpetajaga silmitsi seisma ja tunnistama, et mul pole tehtud.
Me olime arvutiklassis ja peaaegu keegi polnud veel oma projekti esitlenud. Õpetaja küsis kõik ükshaaval läbi ning ma ütlesin ilusti, et mul ei ole seda. Õpetaja ütles, et okei. Ta peab mulle küll märkuse panema, aga see ei ole ju ohtlik. Mul kindlasti ei ole neid nii palju, et see ohtlik oleks. MA ütlesin, et mul tegelt täitsa ükskõik. Siis me kuulasime teiste esitlusi. Maria rääkis Picassost ja Hanne Andy Warholist ja mus tekib aina rohkem protest nende maailmatuntud kunstnike üle.
Teise tunni ajal pidime arvutis surfama ja otsima kunsti tähendust. Mul polnud arvuti parooli ja ma lugesin selle asemel ühiskonda. Ühiskonnas oli ka töö esmaspäeval kui mind seal polnud. Ma arvasin, et Berit küsib mind tunnis.
Ei küsinud. Me rääkisime eksamitest ja kooli lõpust hoopis. Täna kahe geograafia tunni vahepeal pandi alla keldrisse kappide juurde üles nimekiri esimestest eksamitegijatest. Kirjalik eksam kas matemaatikas või keeltes. Berit uskus, et paljud meist valitakse välja. Kirjalik eksam on kõige odavam koolil korraldada.
Peale seda kõik järgnevad tunnid me ainult närvitsesime ja ootasime. Maren oli peaaegu surmhirmul, et ta tuleb saksa keeles üles. Ma palvetasin Hannega, et me prantsuse keeles tuleksime. Ma õpetasin kõigil eesti pöidlahoidmist ka. Siin on näppude ristihoidmine õnne tooja.
Ma ei tulnud prantsuse keeles üles. Mitte keegi meie klassist ei tulnud mitte kuskil üles. Ma sain tõsise šoki. Viimases geograafia tunnis ma vaatasin ainult aknast välja ja värisesin. Kodu teel hakkasin nutma ja nutsin kaks tundi selle järel. Lõpuks nutsin juba kõikide asjade pärast. Helistasin emmele ka (ma helistas alati, kui mul masendus on) ja nutsin veel. Live muutus päris murelikuks pärast. Koputas mu uksele ja küsis, kas kõik on okei ja mida ma õhtusöögiks tahan ja värki. Inger ja Arne olid kuskil väljas. Me sõime kahekesi elutoas pirukat. Hea pirukas oli. Ma olin siis maha rahunenud ja peaaegu okei. Endiselt ei tahtnud ma sellest rääkida ning Live ei küsinud ka. Ma aga arvan, et ta rääkis Ingerile mu nutuhoost ka. Peale seda muutus ta ekstrahoolitsevaks. Ei küsinud kordagi, mis juhtus, aga oli väga murelik, et kas mul on ikka okei koguaeg. Ma läksin kohe peale õhtusööki kodust ära, Oslosse teatrisse IB’ga. IB kolmandal klassil oli täna viimane koolipäev ja nad tähistasid seda teatriga. Kaks piletit olid üle ning Ingrid andis need oma kahele armsale norra keele õppijale – mulle ja Prakritile. Prakriti on Nepaalist. Ta on Norras elanud mitu aastat. Isa õpib UMBs ja pere tuli nendega kaasa. Prakriti on väga sõbralik ja tore, kuid temaga koos olla on natuke ebamugav. Ta on räpane, kui nii otse öelda. Ta riided on alati plekilised, ta püksilukk on alati lahti ja lõhnab halvasti (mulle meenub millegipärast „Kadri”). Teatrisse minnes olid tal täpselt sama räpased riided seljas nagu tal iga päev koolis on, näiteks. Kõik teised olid ilusates kleitides ja ülikondades. Või tegelt..see oli ta kolmas kord teatris terve elu jooksul. Kõik kolm korda on Norras olnud. Muideks, ma sain natuke targemaks temaga olles ka. Nepaalis peavad kõik naised oma nina augustama, et õige naine olla. Hehe.
Me käisime vaatamas üht norra tükki Det norske teatretis (Norra teater). Selle nimi oli „Få meg på – for faen” (Ingrid alahindas mind ja Prakritit selle mõistmisel muideks). Katsu mind – kurat küll. See oli üks rõve ja nõme tükk. Ma pettusin teatris. Üleüldiselt. Peas kummitas lõiguke Saabye Christenseni Biitlitest, kus peategelane Kim kinos olles avastab, et ainult muusika on tõeline, kõik muu on pettus. Kõik muu teater, film ja raamatut seisavad millegi muu eest ja on võlts.
Ma avastasin, et ma pidasin teatrit meeldivaks valedel põhjustel. Mulle ei meeldi enam teater. Ma plaksutasin lõpus. Ma plaksutasin Ingridile, kes mulle selle tasuta pileti andis, ja proovisin välja mõelda, mida need teised inimesed mõtlevad. Nad plakustasid kolm korda. Kui lõpuks püsti tõusti panin ma peaaegu jooksu, kadusin Ingridi ja Prakriti ja teiste silmist nii ruttu kui võimalik. Kell oli 11. Õues oli veel valge. Mul oli isu midagi osta, kuid mitte millelegi polnud isu. Jalutasin Nationaltheatrisse. Seinal seisis, et 15 minuti pärast läheb Ski rong. Enne teatrisse sõitu helistas Mamma mulle ja ütles, et ta võib mind Skist ka ära tuua, kui Ski rong varem tuleb. Ma arvan, et ta helistas, sest ta oli mures, sest Live rääkis talle, et mul oli nedtur.
Minutid enne rongi veetsin Narvesenis. Lappasin ajalehti ja ostsin lõpuks pehmeid kummikomme. Need olid lahedad. Umbes pooled kommidest olid jalgade kujulised, teine pool oli kas siili võ sea ülemine osad. Ma sain neid kokku sobitada ja värvilisi sigu ja siile kujundada. Iskaffet ostsin ka. Cappuchino. Ma kallasin poole oma seelikule ja üle jäänu polnud ka väga hea. Liiga magus. Topelt latte on parim.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar