Norra

Kolmapäev oli jälle. Fagdag oli jälle. Norskfagdag oli jälle. Ma võiks jälle alustada oma pika ajatargutamisega, aga ei viitsi. Ma avastasin natuke aega tagasi, et ajas tagasi lugemine on võrdne edasi lugemisega ja nüüd ma proovin seda ka maha jätta. Fagdagi teema oli keel, rahvuslikkusest ja norralaste avatusest maailmale. Õpetaja leidis jälle hetke, kust tal sobis minult midagi küsida. Midagi Eesti kohta raudselt. Mai mäleta enam täpselt. Igaljuhul ma pidin vastama ja ta haaras mu vastusest kinni ja viis meid pooletunnise intervjuu sisse. Intervjueerija oli õpetaja ja mina olin intervjueeritav. Õpetaja nautis sellest intervjuust igat viimast kui sekundit ja ujus oma rahvuslikest teemadest igalepoole mujale, et ainult minuga rääkida saada. Vähemalt mulle tundus nii. Ma saan aru ka põhimõtteliselt. Ma tavaliselt olen vait ja ei taha midagi öelda, sest mulle ei meeldi tunnis kõvasti norra keeles rääkida (ma lähen närvi, sest kõik kuulavad). Ta on enne ka proovinud mind jutule saada, kuid ma olen kuidagi sellest kõrvale hiilinud. Mai tea kuidas. Seekord pidin selle intervjuu lõpuks läbi tegema ja klass kuulas hiirvaikselt ja mul oli väga ebamugav ning iga kolmas sõna tundus valesti öeldud olevat.

Peale seda hoidsin ma oma suu kinni. Ajaloos ma joonistasin jälle. Mõtlesin koomiksi ülesandele kunstis. Sain päris kaugele sellega. Nüüd on reedel vähem stressi. Ajalugu oli viimane tund. Tulin kaheks tunniks koju. Sõin natuke, vaatasin telerit ja puhkasin. Kell 3 läksin tööle. Täna oli minu viimane tööpäev Texases. Mul on väga hea meel, et see läbi sai nüüd. Väga hea meel.