Norra

Hommikuti äratab mind Mari. Kodus oli vanasti teistpidi. Mina koputasin kell seitse Mari uksele. Ja siis panin tule põlema. Kunagi veel varem pani Raid meie tulesid põlema. Siis oli tema esimene, kes üles ärkas. Vahest ta tuli sisse ja raputas mu voodit. See oli lõbus. Siis me elasime veel korteris.

Nüüd tuli Mari lihtsalt mu tuppa. Ei öelnud midagi, ei koputanud ka. Aga ma ikkagi ärkasin üles. See on nii lahe. See, et me niimoodi teeme. Et me ärkame üles, siis kui me aru saame, et me peame tõusma. Lahe selle juures ongi just see, et kuidas me aru saame, kui me magame?

Sõime hommikust ja tegime end korda. Ma käisin dušši all ka. Jätsin juuksed lahti. See oli loll tegu. Nad olid mul pärast koguaeg silme ees ja suus ja nii edasi. Me sõitsime ratastega Drøbakisse. Mõnusalt mäest alla minev tee oli. Me sõitsime vee äärde eks. Kuni Åsi ja Frogni valla piirini oli jalgratta tee. Sealt edasi pidi ühe lõigu autode kõrval sõitma. See oli jube. Nad sõitsid nii kiiresti ja tee läks mäest alla ja ma sõitsin nii kiiresti ja autod olid nii suured ja tee oli nii kitsas. Õh. Keskusesse jõudes võtsime rattad käekõrvale ja jalutasime edasi. Jalakäijate rajad olid ka nii kitsad. Me läksime randa. Parkisime rattad, tegime mõned turisistipildid, istusime kivile maha ja sõime oma matpakket. Mul oli kaks leiba. Üks neist must. Sõin seda esimesena. Teine leib ei maitsenud enam üldse hästi. Kurb natuke, et ma mõlemaid musti ei võtnud. See must leib pasteediga Drøbaki ranna kivipaljandil jäi mu viimaseks mustaks leivaks ka. Ingerile läks see nii hästi peale, et ma ei jõudnudki rohkem seda süüa enne kui see otsa sai. Ma oleks tahtnud küll. Aga ma lohutasin ennast sellega, et kui ma Eestisse tulen...

Igaljuhul jah. See vaade, mis meie pinkniku lauast avanes on ilmselt kõige ilusam vaade, mida ma süües vaadanud olen. Meri on üks tore asi.

Peale söömist jalutasime rattad käekõrval terve sentrumi läbi. Vaatasime merineitseid ja käisime nende armsate majade vahelt läbi. Need pole enam nii erilised nagu nad esimene kord olid. Ma tean ka miks. Puudel pole veel lehti. Lõpetasime ühes kohvikus peatänava ääres. Ostsime rummipalle ja kakaod. Need olid head. Aga tegid natuke südame pahaks. Peale selle olin ma väsinud. Ja ma ei tahtnud mõelda kodusõidu peale. Mäest üles,tuul vastu... Selle aga pidi ju anyway ette võtma. Alguses ma käisin palju jala. Sõitsime natuke teist teed kui tulles. Me ei tahtnud autodega kõrvuti sõita. See lõik oli liiga jube. Katsetasime siis üht väikest teed. Ma polnud seal varem sõitnud. Läksime riski peale, et võib-olla see ei vii sinna, kuhu me tahame. Viis küll. Pidime natuke mööda kivist rada mäest üles jõudma ja siis mäest alla kihutama ja saimegi juba rõõmsalt avastada, et oleme ära lõiganud terve autodega koossõidu lõigu. Edasi ei olnud nii palju mäestülesväntamist ka mitte kui me arvasime. Imestavapanevalt ruttu jõudsime Åsini. Ja sealt koju. Mari käis dušši all ja ma magasin tsipa teleri ees, lõpuks Mari voodis.

Natuke peale Ingeri kojutulekut istusime jälle autosse, et Mossi sõita. Arne jõudis kursuselt koju täpselt siis kui me autosse istusime. Ta jõudis veel enne ärasõitu Marit tervitada. Käisime poest läbi, et kalakooke osta. Ostsime jääkohvit ka. Mari alguses ei tahtnud üldse, kuid ma sundisin selle talle peale. Õigesti tegin ka, eks. Talle meeldis see väga. Ja rohkem me seda ei joonudki... Sellest on kahju. Mossi ei sõitnud me ka täna tavalist teed pidi. Tegime kõrvalepõike Soni. Seal on ilus. Minu arust. Mulle meeldis see mere ja purjekate kooslus. Pärast keerasime veel teelt kõrvale. Inger näitas meile Mossi tehase töötajate kunagisi elumajasid. Armsad väikesed punased majakesed tehase küljeall. Me läksime seal autost maha ja jalutasime vanaema ja –isa juurde jala. Vaatasime koske ja tantsisime kino ees ning mängisime tänavamoe pildistajaid. Ingeriga saime kokku natuke enne vanavanemate maja, nii et me 50 viimast meetrit sõitsime autoga.

Ainult vanaema oli kodus. Vanaisal on neljapäeviti laulmine. Vanaema ja Inger hakkasid süüa tegema. Vanaema oli juba kartuleid ja porgandeid keetnud. Nüüd oli veel vaid kalakooke praadida ja pärast magustoiduks puuvilja vaagnat ette valmistada. Me Mariga avastasime vanavanemate korterit ja nende vaadet rõdult. See on ilus.

Õhtusöök oli ka hea. Ma armastan kalakooke. Need on nii mõnusad. Ja keedetud porgandid on ka vist üks parimaid toite,mida ma tean. Marile need ei meeldi, aga ma sundisin teda kahte sööma, sest ta oli enne öelnud, et talle maitsevad porgandid. Ma teadsin juba siis ka, et ta mõtleb värskeid ja et meie hakkame sööma keedetuid..aga polnud midagi teha ka.

Peale õhtusööki istusime elutuppa, ajasime juttu, sõime puuvilju ja pärast saime kooki ja kohvi ka. Vanaema oli õunakooki küpsetanud. See oli hea. Ta tegi vahukoort ka juurde. See ei olnud nii hea. See ei olnud veel valmis, sellepärast. Aga ma sõin seda ikkagi koos õunakoogiga. Nii on tore lihtsalt. Ja puuviljad olid ka head. Mulle maitses see mango. See oli nii krõmps täna.

Peale päikeseloojangut läksime tegime Mariga väikese jalutuskäigu. Jalutasime ainult vee ääres. Vanaema ja –isa korterist kai lõpuni ja tagasi. Tegime palju pilte. Seal oli nii ilus ka. Päike oli just looja läinud, tuled hakkasid linnas ärkama ja taevas olid ilusad värvid ja siis see vesi, mis peegeledab seda kõike. See oli ilus, uskuge mind. Kui me lõpuks tuppa tagasi läksime, oli peaaegu pime juba. Sõime veel natuke kooki ja vahukoort. Vanaisa tuli ka koju ja näitas Marile oma noodivihikut. Kella kümne aeg tulime koju. Väga hiljale oli asi jäänd,hehe.