Norra

Täna aasta tagasi jõudsime me õhtul kella viie aeg Berliini. Täna kella viie aeg me sõime õhtusööki ja peale seda sõitsime maailma tippu. Täna õhtuse seisuga on see Maril see maailma tipp (arvestades mäe kõrgust jalamilt eks). Hommikupooliku veetsime Oslos. Teel rongipeatusesse pidime emmele helistama, sest me ei jõudnud asjades selgusele. Mari väitis, et Munamäe kõrgus jalamilt on 300 meetrit ja veepinnalt 90 ja ta ei uskunud mind, et see vastupidi on. Ma ei suutnud talle selgeks ka teha. Emme suutis õnneks.

Oslos esimese asjana ostsime kohvi, sest ma olin magama jäämas. Kommi ostsime ka. See oli paha kohvi ja kommid ka väga head ei olnud. Mulle üldiselt ei meeldi CandyKing. Ma lõpetasin oma kohviga juba selle Narveseni ees, kust me selle ostsime. Jaamast välja jalutades oli üks esimestest asjadest, mida me märkasime tiiger. Seda platsi kaevati juba kolmapäeval. Nüüd oli tiiger ka sisse kaevatud ja turistid ei saanudki teda enam kallistada. Me mõlemad tõdesime, et meil oli kuradima vedanud. Võtsime suuna Oslo kõige lahedama poe suunas – Akersgata plaadipood, mille nime ma endiselt ei tea. Me ostsime Raidile kingi sealt. Ja ma tegin salaja pildi ka oma lemmikpoest, sellel kui Mari kingi eest maksis. See jäi pildil palju glamuursem kui see tegelikkuses on. Tegelikkuses on see kuidagi muhedam.

Teel sinna poodi sain ma Arnelt sõnumi küsimusega, kas me tahame õhtul peale õhtusööki Kolsåstoppenit vallutama minna. Me vastasime muidugi jaa ja tõmbasime enda plaane Oslos sellega kokku, et õhtusöögiks (ca 4 ajaks) koju tagasi jõuda. Järgmine plaan oli Vigelandi park. Alguses tahtsime jalutada..kuid turist olla on väga väsitav ja metroo ehk T-bane tundub nii põnev. Mari on laps ka ja ta ei pea nii palju maksma. Palju peab ikkagi, aga mitte nii palju. Mul on månedskort,mis kehtib Oslo sees ka. Sõitsime vaid ühe peatuse. Nationaltheatrist Majorstuasse. T-bane pole päris metroo,minu arust. Ta ei sõida väga palju maa all. Ainult keskuse ümber. Näiteks Majorstua on juba maa alt väljas. Majorstua on kõige lähim T-bane peatus Vigelandi pargile.

Vigelandi park on üks tore koht. Mulle meeldib seal. Marile meeldis seal. Seal õitsesid juba väikesed tulbikesed. Ma tegin mitu pilti neist ka. Siis tegime veel palju pilte kõigi nende kujudega ja jalutasime Colosseumi kino juurest, Deli de Lucast läbi Majorstua peatusesse, et T-bane tagas keskusesse võtta. Deli de Lucast ostsime lasagnet ja see oli hea. See oli alles õige lasagne!

Rongi koju võtsime Nationaltheatrist. Meil oli natuke aega. Me ostsime jäätist. Mari ei jõudnud oma oma ära süüa. Ma sõin siis kaks ühe asemel. Niimoodi Liina lähebki paksuks. Mul on hullult selgelt silme ees Anna-Liisa, kes vanaemale loengut loeb, et see on kõige suurem söögipatt – laste jääke süüa. Koju jõudsime muideks tunni varem kui plaaninud olime. Võtsime siis asju niisama lõdvalt.

Õhtusöögiks sõime vahvleid hernesupiga. Meil oli maasikamoosi!!! Jeeei. Suht kohe peale söömist istusime autosse ja sõitsime Kolsåsi poole. Arne oli endale internetist leidnud otsetee, mida ta nüüd kasutada tahtis. Ta polnud seda teed varem sõitnud ja ta pole ilmselt väga osav kaardilugeja ka mitte. Me sõitsime nimelt valesti. Ja eksisime natuke ära. Ja sõitsime tervele mäele ringi peale.

Mäest üles minek oli väga järsk ja mina olen kuradi nõrk. Ja ma arvan, et see viis, kuidas mäest üles ronitakse, on kuradime ebaaus nõrkadele. See käib nii, et tugevad ronivad ees üles, teevad pause ja ootavad nõrga järele ja kui see kohale jõuab, siis minnakse edasi. Tegelt peaks see olema nõrk, kes puhata saab, või mis?!

Mul oli muidu kogu see ülesronimine mõnusalt nostalgiline. 6. nädala kokkusaamine toimus meil Kolsåstoppeni jalamil. Me ronisime kõik koos ükspäev sinna üles ka. Nii et ma teadsin kõiki kohti ja mul olid mälestused nende kohtadega. Või midagi muud sellist.

Täna ei olnud sinist taevast. Pilved oli ja udu oli ka. Kaugele ja palju me ei näinud. Me ei näinud, et maakera on ümmargune. Aga me nägime lahedaid pilveid, mis vajusid maale ja lasid läbi erinevaid valguseid päikeselt. See oli jube ilus ikkagi ühesõnaga. Tegime Mariga palju pilte. Nendelt on ka näha, et seal oli jube ilus.

Allatulles käisime mu YFUhütti juurest läbi. Seal polnud kedagi sees. Istusime natuke ja vaatasime ringi. Edasi võtsime mingi uue tee ja eksisime ära ja Arne rääkis koguaeg, et eksole see oligi nii kui me tulime ka! Lõpuks tulime metsast välja ühes vales kohas ja ei leidnud oma autot üles. Pidime ühelt naiselt küsima, kus on see tänav, kus me auto seisab. See oli seal kõrval peaaegu, aga majad ja aiad olid vahel ning me pidime suure ringi võtma, et kohale jõudma. Mu väga väsitav mägironimine lõppes siis jälle mäest üles ronimisega – auto juurde. Päike loojus ja tegelt oli ilus.

Koduteel sõitsime E18 mööda ja Da Vinci silla alt läbi, et see ka nähtud saaks. Arne tegi peatuse ka ja Mari sai pilti teha. Ma ei viitsinud välja ronida. Kodus läksime suht kohe magama. See oli üks väsitav ülesronimine olnud.