Norra

Mariga on see tore, et ma saan lihtsalt muusika mängima panna ja me võime tegevuseks võtta muusika kuulamise. Siis me kuulame muusikat ja laulame kaasa ja ma olen nii õnnelik, sest sellisest kooslaulmisest olen ma kaua unistanud salaja..aga mul pole ju ühtki inimest siin, kes neid laule oskaks, mida mina oskan. Nagu eesti isamaalised laulud näiteks.

Anyway. Täna me käisime jälle Oslos. Kolmas kord juba. Seekord oli Inger ka kaasas ja me läksime autoga. Me läksime Bygdøyd ja Holmenkollenit vaatama. Alustasime Bygdøyga. Ma polnud ka seal varem käinud. See on nö rikaste poolsaar suh kesklinna lähedal. Kuningal on oma talu seal. Me sõitsime sellest mööda. Suur uhke valge maja. Oli just restaureerimisest tulnud. Naljakas on. Suur talu keset linna. Väga kuninglik igaljuhul. Meie eesmärk oli aga hoopis Norra vabaõhumuuseum. Seal on üle 150 hoone, mis on kõik Norra eri paigust kokku toodud ja seal uuesti ülesehitatud. Mu raamat ütleb, et see on Euroopa algupärane ja suurim vabaõhumuuseum. See on jube väike ikkagi. Inger ütles, et me peame vara kohale minema, sest seal on palju vaadata. Ma kujutasin siis suurt ala ette ka. Ja palju maju. Ja 150 on siis väike ilmselt. Ma tundsin seal kõige kaugemas nurgas ka veel, et ma näen algust. See ei ole suur. Aga nohjah. Palju sarnaseid maju oli seal küll.

Mulle meeldis saaminäitus. Eriti selle tänapäevane osa. Minu arust on see lahe, et me tänapäeva ka muuseumis vaatamas käime. See on minu arust isegi huvitavam kui mingid 1000 aasta tagused saanid ja kivitükikesed, mis peaks noad olema ja nii edasi. See on see sama tunne, miks mulle Uffizi galerii Firenzes muljet ei avaldanud.

Siis meeldis mulle veel stavkirke. Palkkirik eesti keeles,nagu mu raamat ütleb. Stavkirked ja Steinkirked olid just need keskaja kirikud,millest me ükspäev kunstis õppisime. Viimane kord kui ma seal tunnis olin, vist. Meil oli sellest Goli palkkirikust õpikus pilt ka. See Goli oma on seal muuseumis. Ma kujutasin seda ka suuremana ette. Ma kujutasin ette, et ma olen väike sipelgas selle kõrval. Aga ma olin nagu inimene kolmekordse maja ees. Need on lahedad kirikud. Nad meenutavad mulle hiina maju. Teate küll. Neid, millel katuseninad püsti tõusevad. Igaljuhul ei ole nad minu jaoks „õiged kirikud”. Või noh. Ma poleks öelnud, et see kirik on, kui ma Eestist oleks järsku tulnud. Või noh. Kuidas seda seletada... See poleks olnud kirik, millega ma harjunud oleks olnud. See on ju alati nii. Et me võtame seda esimest, mida me nägime kui mingit mõõdupuud. Et võrdleme kõiki omavahel. Sellepärast kujutan ma kõiki võõraid ja tundmatuid maid ka ette lamedatena, olgugi, et enamus neist on päris mägised. Lihtsalt ma olen meie lamedalt Eestimaalt pärit. Sellepärast. Ma arvan vähemalt nii. Ma usun vähemalt nii. Stavkirke juurde tagasi minnes: ma ei suutnud end tagasi hoida ja jagasin oma tarkust nende kohta natuke Mariga ka. Ma tegelt ei tahtnud targutama hakata, aga ma ei suutnud noh. Peale selle. Nüüd ma tunnen, et mul on üks eesmärk jälle täidetud: stavkirke nähtud. Stavkirkesid leidub ainult Norras. Seega see on midagi väga norralikku. Muidugi veel lahedam oleks seda kuskil fjordikaldal või loomulikult mägede vahel näha (ma tahaks Lomi minna), kuid see seal muuseumi mäe otsas kõlbas kah.

Kõik teised majad seal olid suuremas osas väga sarnased. Sellised tumepruunid palkmajad. Kõigil oli kindlasti erinev jutt ja asukoht nende taga, kuid me rääkisime Mariga muudel teemadel ja unustasime neid vaadata nii palju.

Gamlebyeni ehk vanalinna osasse tagasi jõudes keskendusime natuke rohkem turistitamisele. Selle alguses oli kohe bensiinijaam. Sellest on pilt mu raamatus ka. Selle all seisab, et see on 1920. aasta tüüpiline besukas. See oli mõnusalt retrokas. Seal oleks lahe mingit vanaaegset filmiklippi sisse mängida.

Suurt muljet avaldas mulle maja selle vastas. See oli suur ja selle nimi oli midagi aadressiga, kuid ma ei jätnud seda meelde. Igaljuhul see oli suur ja tavaline linnamaja(umbes nagu need Tallinnas on..need vanemad,nagu nt Kaitseliidu peastaap). Ja see oli sealt tänavalt sinna tassitud ja uuesti üles ehitatud. Seal sees olid näitused linnaelu kohta. Ja need meeldisid mulle väga. Seal olid erinevad korterit, eri ajadest ja need ajad ei olnud meist üldse kaugel. Mind polnud ilmselt veel olemas küll, aga ikkagi. Need olid täpselt sellised korterid, kus oleks võinud elada Herman ja Barnum ja Fred ja kõik teised Lars Saabye Christenseni tegelased. Ja ma armastan tema jutte ja tegelasi.

Vanalinnaga sai meie tiir täis ka. Istusime kohvikusse ja sõime kotletiga (millele mina oleks pihv öelnud) leiba ja mulle hakkab kotlett ka liiga lihaks muutuma vist. Üks näitus jäi meil vaatamata. Me ei viitsinud sinna minna ka. Mina ja Inger. Mari oleks võib-olla tahtnud, kuid ilmselt tal väga vajadust ka poleks olnud. Muidu oleks ta mind ehk kaasa sundinud,või mis?! Istusime hoopis autosse jälle ja proovisime Holmenkollenisse leida. Ekslesime natuke Vigelandi pargi ümbruses uhkete majade vahel, ükski tee ei tahtnud edasi viia. Desireé elas sealkandis. See on Oslo läänekülg – see osa, kus elavad rikkad. Oslo on pikalt olnud selgelt kaheks jaotatud. Läänes on rikkad ja ilusad ja idas vaesed ja välismaalased. Ma arvan, et nüüd hakkab see ära kaduma. Kuid Frogneri linnaosas Vigelandi pargi ümbruses on endiselt suured ja uhked majad ja ilmselt need sinna jäevad ka. Pigem on just idakülg see, mis muutuma hakkab. Ma arvan nii. Ma lihtsalt arvan..ma ei tea ju täiesti kindlalt.

Tee Holmenkollenisse leidsime lõpuks üles. Parkimisplatsil oli suur kuhi lund. See oli ilmselt hüppelt kokku korjatud. See sulas väga kiiresti. Üldse oli seal ümbruses veel mõnes kohas lund. Nagu tavalisel pinnal. Hehe. Samas kui all tulid juba lehekesed välja.

Me läksime Mariga üles torni. See on tore. Seda hakatakse ümberehitama. Mingi suur üritus tuleb Oslosse 2012 või midagi niimoodi. Ja siis tuleb uus torn. Ja nüüd on Mari ka käinud vanas tornis ära. Ma kartsin alguses, et me üldse ei saagi üles – sest nad hakkavad ehitama. Aga nad ilmselt võtavad seda ehitust rahuga. Mul oli kolmas kord üleval olla. Vaate selgus jäi seekord täpselt kahe korra vahele. Esimesel korral oli sinine taevas ja nägi kõike. Seda ka, et maakera on ümmargune. Teisel korral oli nii suur udu, pilv ja lumi, et korralikult ei näinud torni jalamitki. Seekord oli pilvine ilm, kuid nägi päris kaugele. Seda ka natuke, et maakera on ümmargune. Tegime pilte ja vaatasime Oslot. Oslo on ilus linn. Alla minnes tegime turistishoppingut. Ostsime kinke ja muud. Ma sain endale Norra salli. Ja pinali. Ja Mari maksis nende eest ja ma ei maksnudki ju tagasi.

Edasi sõitsime Frognerseterenisse. Seal olin ma ka varem korra olnud. Mu raamatus seisab, et see on umbes poole tunni kaugusel Holmenkolleni suusamäest. Ma ei tea. Millega nad sõitsid huvitav? Jalgrattaga võib-olla. See polnud minu arust rohkem kui 10 minutit. See on natuke rohkem mäest üles. See on restoran ja sealt on ilus vaade üle Oslo ja fjordi ning selle seinal seisab, et see on üle 400 m kõrgusel merepinnast. Me sõitsime sellest alguses mööda, et minna mäe täitsa tippu. Seal asub Tryvanni telemast ja suusakeskus. Sinna me sisse ei saanud, sest eile õhtul oli suur russikokkusaamine seal. Me nägime teel palju russe ja palju russibusse. Russ on üks tore norra traditsioon. Ma saan selle osaks ainult pealtvaatajana. Live on aga praegu russ. Ma kirjutan sellest kunagi hiljem täpsemalt. Vanaemale see ilmselt ei meeldi, see traditisoon. Ingerile ka ei meeldi.

Anyway. Sinna me sisse ei saanud ja me sõitsime alla restorani juurde tagasi. Ostsime jubedat kakaod ja võileivad ja istusime sisse maha. Ma sõin lõhet, mis vist oli suitsutatud või midagi sellist.. See nägi jube välja (nagu toores kala). Maitses hästi. Sellel polnud eriti tugevat maitset. Ma ütleks, et sellel oli tervislik maitse. Tervislikkudel asjadel ei ole tavaliselt maitset ju. Need on sellised mahedad. See oli hea muidu. Kakao ei olnud hea, nagu ma juba ütlesin. See oli nagu see, mida lasteaiades ja koolides antakse. See, millele nahk peale tuleb ja mille sees liiga palju suhkrut on. Õh. Frognersetereniga oli meie programm läbi. Saime varem valmis, kui me arvasime. Võtsime siis Torgeiri kutse vastu talle külla minna. Inger sõidutas meid kesklinna ja me läksime Torgeiri juurde. Marit oli Bodøsse sõitnud. Ta on Bodøst pärit. Ta räägib nunnut dialekti. Ma ei saa tast vahest aru. Igaljuhul jah. Torgeir oli üksi kodus. Ta käis aegajalt keldris pesu pesemas. Muidu vaatasime me telerit. Seal tuli Disney kanalilt üks tüüpiline lollakas lastefilm. Mingitest lumemeestest. See oli väga haarav. Me vaatasime täitsa lõpuni välja. Siis tuli Live ka. Me mängisime seda filmimängu. Ma olin kohutav. Live ja Torgeir hullud prohvid. Mari oli ka alguses kohutav. Isegi kohutavam kui mina. Ühe korra sai ta -13 000 punkti ja istus tihti nulli peal. Aga ta vaatab ju ikkagi rohkem filme kui mina. Ning tal oli õnne. Finaal käis ühe filmi kohta. Me vaatasime lõiku filmis ja pidime muid küsimusi ka vastama. Ja Mari oli seda filmi näinud. Ja ta vastas kõigile küsimustele vist õigesti. Ja iga õigesti vastatud küsimusega sai ta endale kordi juurde, millega ta õigesti vastatud vastuse tulemus korrutati, nii et ta sai rohkem punkte ja lõpuks ta pani Torgeirist ette (tal oli mingi 19 000 puntki ja Mari tuli 0 pealt) ja võttis Live järel teise koha. Mingi 2000 punktiga. Jah. Midaiganes.

Live ütles siis, et tal on kõht tühi. Meil ka Mariga natuke. Torgeir andis meile raha ja me läksime Bisletti kebabi otsima. Live ütleb, et see on parim kebab, mida Norras on leida. Ta polnud seda varem söönud. Ta ütleb seda sellepärast, et Torgeir ütleb seda. See Bisletti kebabiputka on tal peaaegu ukseall ka. See kebab on ka parim kebab, mida ma söönud olen. Ma ei mäleta eriti seda Berliini kebabi. See oli nii õhtul hilja ja ma olin natuke haaratud teistest asjadest. Hehe. Ma mäletan, et siis mul oli ka laulutuju. Ma mäletan kuidas ma nutsin ja laulsin kui me Velodromi juurest koju läksime. Väga offtopic. Mul tuli lihtsalt meelde. Siis järgmine kord oli kebab Šotimaal ühel ööl koju minnes. See ei olnud eriti hea. See sai seal, mille sisse see kõik pannakse, oli rohkem nagu calzone või ukraina või mingi muu ida-euuropa leib, mida Rapla vanaisa armastas osta. Ja see nagu ei sobinud. Ja ma ostsin kana oma. See polnud ka hea. Ja siis kaste oli kibe... See ei olnud hea, ühesõnaga. Kolmas kord sõin kebabi siis kui Kaari siin oli. Eelmine laupäev Oslos seega. See polnud ka väga hea. Sai oli nüüd kõrbenud ja ei maitsenud kuidagi õigesti. Võib-olla on see Bisletti kebab tavaline ja ta tundub nii hea ainult sellepärast, et kõik teised on halvad olnud. Võib-olla on kebabiga harjumine lihtsalt aega võtnud. Võib-olla ma olen pimestatud hinnast (50 noki suuuuure kebabi ja suure topsi koka või muu sellise eest, kokku!,samas kui Burger King teeb reklaami oma soodsa burgereinele – 59 krooni) või see lihtsalt oligi kuidagi eriliselt hea. Ma ei teagi. Sellel polnud midagi viga ju. Ja nüüd ma tahaks veel. Mul on isu kebabi järele nagu ma tahan tacot koguaeg. Peale esimest ampsu tacot ma ka ütlesin teistele, et see pole midagi erilist. Ja nüüd.. hehe..teate küll ju. Kokkuvõttes jah. See oli hea kebab ja nüüd meeldib mulle kebab. Väga. Võib-olla ainult see Bisletti oma. Ei tea ju.

Marile ei meeldinud. Ta viskas peaaegu kõik ära. Mul hakkas ka lõpus süda pahaks minema, kuid seda sellepärast, et see nii hiigel oli ja et see sprite ka nii hiigel oli ja need kokku siis topelthiiglase mu kõhus moodustasid.

Siis vaatasime filmi, millest ma jälle aru ei saanud. Mingi action oli vist. Ma proovisin küll, kuid inglise keel oli liiga raske ja ma ei keskendunud päris alguses, sest ma sõin kebabi ja lõpuks ma ei viitsinud ka enam. Kuulasin hoopis filmi soundtracke. Need olid kuradi head. Nüüd ma pean nime küsima Livelt, et neid laule endale otsida.

Torgeir läks kodust ära enne kui meil film läbi sai. Ta läks sõpradega õlut jooma ning pokkerit mängima. Me vaatasime filmi lõpuni ja läksime ka siis ära. Käisime Deli de Lucast läbi. Live tahtis kohvi osta. Mul oli süda paha endiselt sellest topelthiiglases ja ma ei tahtnud midagi. Live moosis mind natuke aega ja Mari ka, kuid ma ei andnud alla. Siis Live ka ei ostnud kohvi. Ma ei kannata selliseid asju. Et üksi ei saada hakkama. Mari on ka tavaliselt selline. Aga seekord ta ostis kohvi. Ma moosisin ta ära. Ta oli tubli! Live ostis jälle mingit imelikku jooki. Ta leiab koguaeg mingeid imelikke jooke Deli de Lucast. Nagu see Hawaiidrink kui me Kaariga Oslos käisime. ?? Läksime Nationaltheatri peatusesse ja istusime seal maha. Ajasime niisama lolli juttu ja meie mõtted Mariga liikusid kiiresti ning Live ütles lõpuks, et me elame justkui kuskil teises maailmas. Et ühel hetkel oleme veel normaalses maailmas ja siis plõks ja me oleme kuhugi mujale läinud. Tegelt ma arvan, et Live lihtsalt ei mõista me huumorimeelt nii hästi. Ja ta ei mõtle vasakule ka korralikult. Ma pole veel ühtki norrakat vist kohanud, kes korralikult vasakule mõtleks. Igav. Kaariga Vigelandi pargis ka.. Need olime meie Kaariga, kes vasakule mõtlesid. Tõsiselt vasakule. Näiteks Kaari. Mõtle kuidas Philip poseeris....eksole.

Kodus me veel vaidlesime Tusenfrydi ole ja tšekkisime selle hindu ja lahtioleku aegu ning siis läksime magama.