Norra

Täna on pühapäev. St et me sõime hommikust koos. Mari sõi munaga kaaviari ja nugatiga vahvlit. Ma sõin munaga kaaviari ja leverposteiga tomatit. Ja kõik teised värsked asjad värkeasjataldrikust ka. Mul hakkab tegelikult leverposteist kopp ette tulema juba. Aga mul on harjumus vist. Ma ei taha juustu. Ma ei taha brunosti. Ma ei taha neid miljonit muud juustu ka. Ma ei taha sinki. Ja rohkem nagu polegi. Siis ma võtangi leverpostei, sest mulle kunagi see ju hullult meeldis. Tegelt ma tahaks munaleiva järel lõpetada, aga teised söövad veel kaks ja siis ma ei taha niisama istuda ja...jah ma lõpetan järgmine kord munaga. Sest munaleib on hea. Muna kaaviariga on hea. Ja muid ma ju tegelikult ei taha. Peale selle hakkab mul Norra leivast jälle kopp ette tulema. Seekord päriselt. Eelmine kord oli rohkem protest ja vingumine. Seekord päriselt. Ma tunnen, et see kergib mu kõhus. Nagu siis kui ma tainast söön. Ja alguses on taigen ka ju hea.

Koos hommikust süüa meeldib mulle endiselt. Ja mulle meeldib mu perekond ka. Peale seda kui ma üks hommik neile teatasin, et see on minu arust nii nunnu traditisoon igal õhtul koos õhtusööki süüa ja pühapäeviti hommikust ka, oleme me igal kuradima järgneval pühapäeval hommikust koos söönud. Inger tegi meist Mariga pilti ka süües. Ja mul polnud meiki peal, kuid pilt tuli ikkagi ilus välja. See on ka tõestus sellele, et see on nii ilus traditsioon minu meelest. Ja mulle meeldib mu koht laua ääres. Ma saan aknast välja vaadata. Ja ma tunnen end ebamugavalt kui ma seal ei istu. Siis ma tunnen nagu ma oleks alasti laua taga. Mul pole siis kappi seljataga ja külge seina vastas. Ja ma pean siis vasakule ka pead keerama, et tervet tuba näha. Ja nüüd ma kirjutan jumala mõttetuid asju. Sorri.

Peale hommikusööki sõitsime suht kohe Tusenfrydi. Arne viis meid ära. Ma olin enne suht vastu plõksinud selle Tusenfrydi ideega. Esiteks oli mul suht rahakriis(ja selles olen puhtalt mina ise süüdi...) ja teiseks eks ma natuke ei viitsinud ka. Aga ma lasin Maril võita peale seda, kui ma avastasin, et ma olen nii laisk ja seda oma rahakriisiga põhjendan ja me ikkagi läksime. Mari oli mu peale siis juba vihastanud, sest ma olin oma rahakriisiga liiga kaua vastu plõksinud ja andis alla ja siis ma vihastasin, et ta andis alla täpselt siis kui ma alla andsin ja kaasa tahtsin minna. Kokkuvõttes me ikkagi läksime siis. Ja seal oli sigatore. Täna oli esimene päev sellel hooajal. Vihmane ilm oli. Pilved olid ja ähvardas sadamist. Ja nüüd ma tahan oma õeviha Live üle välja elada. Ta ütles jälle, et see on nii jobu ja nõme ja loll idee esimesel päeval minna Tusenfrydi, sest siis on miljon inimest ja peab terve päeva ootama ja ei saa üldse palju sõita. Ja ma tundsin, et ta ütles tegelikult, et ma olen nii loll ja nõme ja jobu, et ma sinna kohe esimesel päeval minna tahan. Ja see ajab mind närvi. õõõh. Ta on ise jobu. Tegelt ta olid raudselt kade, et me lähme. Ta tahaks ka tulla, aga ta ei saa, sest ta tagumik ei mahu nendesse istmetesse ära seal. Seal polnud palju rahvast. Kindlasti oleks rohkem olnud, kui oleks päike paistnud ja sinine taevas olnud. Aga seal ei olnud vähe rahvast ka. Me ootasime päris pikalt. Aga need ootamised on mõnusad minu arust. See närvitsemine ja tõdemine, et ma olen ikka täiesti loll, et sinna sõitma tahan minna, on minu arust üks osa karusellidel sõitmise juures. Ma tahtsin kõige jubedamast alustada, aga ma ei suutnud Marit ära veenda. Võtsime hoopis selle kosmoselaeva. Seda me olime mõlemad varem sõitnud ja teadsime siis enamvähem, milline see oli. Ma olin ikkagi jube närvis ja karjusin kõvasti kui meid taevasse lennutati. Me istusime juhuslikult sellel poolel, kust avanes kõige suurem ja avaram vaade. Vaade Oslo poole. Vaade orgude kohale. Ja see oli hirmus. Sest meid lennutati taevasse ja oli tunne, et me ei jää seisma ja et me lendame selles kosmoselaevas Rootsi välja. Ja me peaaegu nägime ju Rootsit juba. Aga see ongi lahe. See hirm ja närvitsemine. Ma tean ju koguaeg algusest peale, et ma pärast ronin sellelt istmelt samamoodi maha nagu ma peale ronisin ja et kõik on okei. Aga ikkagi tuleb närv ja hirm. Äkki just nüüd, siis kui mina seal peal olen, see tõesti lendabki Rootsi välja. Äkki äkki äkki. Teiseks võtsime Thundercoasteri. Mu raamatus on kirjas, et Thundercoaster on pargi peamine atraktsioon ja et see on suurim puidust ehitatud Ameerika mäed Põhja-Euroopas. Ja tuleb välja, et see pole üldse vana. See avati 2001. Näh suht. Ma uskusin koguaeg, et see on kuskilt 1964 aastast või midagi sellist. See koliseb nagu eesti rong ja sõidab 95 km tunnis ning päris kreisi on. Ma kiljusin esimesel korral terve tee. Pärast olin väsinud ja kõhus oli imelikult tühi tunne.

Peale seda tundsime, et oleme valmis SpeedMonsteriks. Selleks kõige jubedamaks. Selleks, kuhu ma juba alguses minna tahtsin. See aga ei töödanud just siis. Võtsime siis ühe teise. Looper oli vist selle nimi. See oli ka jube. See tegi endale ringi peale, nii et pea oli alaspidi. Sellepärast see oligi juba. Rada oli muidu megalühike – ainult mõned sekundid. Alates sellest ma enam nii väga ei karjunud. Ainult siis kui väga järsk nõks käis. Ma karjusin ennast ilmselt Thundercoasteril tühjaks. Me pidime sellele ka natuke järjekorras seisma. Saime valmis täpselt siis, kui SpeedMonsteri järjekorda hakati laskma. Väga täpselt. Me saime päris ette järjekorras. Mingid tüübid olid seal pool tundi oodanud. Nad tegid pausi, et teist vormelit panna teele. Me saime teise vormeli peale. Keskmise vaguni tagumisteks. Ma polnud enam nii närvis ja see oli lahe. SpeedMoster on parim seal. Kui sa sõitma hakkad, tuleb mootori hääl ja raja ääres on need vormeli lipukesed ning kui start antakse, võtab rong 2 sekundiga 90 km/h kiiruse üles ja sõidab iseenda ümber keerates 700 meetrit 40 sekundiga ümber sissekäigu liikuvate treppide. Ma tahaks veel. Ma tahtsin siis ka. Me läksime sealt maha tulles kohe uuesti järjekorda. Lõpuks me sõitsime sellega kokku 4 korda. Viimastel kordadel ei olnud enam hirmu ja närvi. Lihtsalt lahe oli. Thundercoasteriga sõitsime ka 4 korda. See oli lõpus veel ka hirmus. See koliseb nii jubedalt, sellepärast. Kosmoselaevaga sõitsime kaks korda. Looperiga ka kaks korda. Ja see oligi kõik, millega me sõitsime. Vahepeal sõime oma matpakkesid ning ostsime jäätist ja komme, mis olid need õiged. Need on need väikestes kastikestes kommid, mida peab ise kokku valima ja siis kaalu järgi maksma. Need olid need samad, mida me esimesel korral Rootsis ostsime. Need esimesed, millega ma oma elus kokku puutusin siis. Mulle ei meeldi CandyKing, sest neil on liiga palju šokolaadi(mis muideks ei ole hea veel peale kauba) ning nad on lihtsalt selle teise wannabe’d. Ma kaalusin neid koju kaasa ka osta, kuid neei. Nad on liiga kallid. Ostsime hoopis Martiline suveniiriks luti. Hehe eks. Ja selle kõigega me täitsimegi oma aja kella 11 ja 18 vahel. Seitse tundi. See oli lahe. Ma peale 310 kroonise pileti ostmist ütlesin Marile, et see on ilmselt siis ka viimane kord, kui ma sinna lähen, enne kojusõitu. Aga ma ei usu seda. Ma tahan veel!

Kodus sõime õhtust ja tegime veel midagi...mida ma enam ei mäleta.