Norra

Hommikul ärkasin üles, käisin dušši all, meikisin end natuke, sõin ja läksin kooli. Mul oli norra keele kogupäevakontrolltöö. Ma istusin akna all teises pingis. See on mu tavaline koht. Hanne tuli mu kõrvale. Sara istus mu ees. Ja Sara kõrval Maren. Nii me istume tavaliselt. Vahest me vahetame oma kohti, kuid see õpetajalähedane aknaalune nurk on meie oma. Seekord tõmmati meile vahe vahele, sest me hakkasime tööd kirjutama. Norra keele õpetaja rääkis mulle varem mitu korda, et ma saan endale seekord poolekstööd, mis tahab öelda, et ma saan need ülesanded, mida kõik teised saavad ning lisaks veel mõned kergemad, mis on sarnased nendele, mida ma varem teinud olen, ning ma võin valida siis. Et kui tavaliste laste ülesanded on ikka veel natuke rasked, võin ma jälle oma reisidest, Eestist või vahetusaasta kogemustest rääkida. Meil oli asendusõpetaja. Ta oli imelik. Ta väristas ennast ja aeles meie ees, kui ta meiega rääkis. Ta ei andnud mulle mu erilisi ülesandeid ka. Ma sain täpselt samasuguse lehe nagu Hanne mu kõrval ja kõik teised mu klassis ka. Ma kaalusin, et õpetaja oli mind unustanud. Või, et see kollane silt, mille asendusõpetaja paki pealt ära rebis(seda vaatamata) ütles midagi minu kohta. Ülesanded olid natuke rasked. Üks neist oli Wergelandi ja Welhaveni võrdlus. Nad on umbes nagu Jannsen ja Jacobsen Eestis(ma kirjutasin nüüd raudselt nende nimed valesti). Siis oli muinasjuttudest üks ülesanne. Ning viimased kaks olid umbes, et kirjuta, miks on hea norralane olla. Aga ma pole ju norralane. St need jäid kohe kindlalt välja. Wergelandi ja Welhaveni ülesanne ning muinasjutud tulid raamatu peatükist Nasjonsbygging 1800-1870, mida ma olin isegi lugenud, sest see räägib Norra rahvuslikust ärkamisest ning ma tahtsin sellest teada saada. Ma oleks osanud öelda, et Wergeland ja Welhaven olid teineteise vastased ja et Wergelandile meeldis 17.mai ja see oligi põhimõtteliselt kõik, mida ma mäletasin. Mu eesmärk selle peatüki lugemisel oli jätta nende nimed meelde ja miks nad tuntud on. Nii et see jäi ka ära. Ma võtsin siis muinasjutud. Selle ülesande all olid küsimused: mis on muinasjutu funksjoon? Mis väljendab muinasjuttudes norralikku? Milline on sinu lemmikmuinasjutt ning miks just see? Ma teadsin küll, et õpetaja oli selle all mõelnud üldiselt Asbjørnseni ja Moe muinasjutukogumikku. Neid norra muinasjutte. Ma olin neist lugenud raamatust, kuid ma ei olnud neid lugenud ja mulle oli ainult meelde jäänud, et need on nii norralikud, sest lood toimuvad norra looduses ja tegelasteks on norra loomad,trollid ja nii edasi. St mul jäi täpselt see meelde, mida õpetaja mult küsis nüüd. Ülejäänud teadmised võtsin ma eelmise aasta kirjanduse tunnist. Mul oli nii hea meel, et ma tubli õpilane olin ja et mulle midagi meelde ka jäi. Mul oli silme ees see folkloori tabel, mis me oma vihikusse üle kahe lehe joonistasime. Selline kodulik nostalgia tuli ja ma hakkasin isegi Anne Kivimäed igatsema. Täitsa jube. Nii et esimese küsimuse sain ka vastatud. Siis tuli see viimane ning järgmine probleem. Milline muinasjutt kurat küll on mu lemmik? Mulle tulid meelde need raamatud, mis meil mõned kodus olid ning mis tegelt vist raamatukogust laenutatud olid ja me neid peaaegu kunagi tagasi ei viinud. Need uhked, millest üks vist tegelt isegi raamatukogu vanaema kingitud olid. Need, millest üks algas vist selle printsessiga, kes kaotas oma kullast kuuli ja pidi seepeale konna sööma kutsuma ning üks, mis algas Aladini laadse jutuga ning läks edasi mingite araabia röövlite ning varandusega. Ühes neist oli muinasjutt 12 printsessist, kes käisid öösel salaja tantsimas ning kulutasid palju kingataldu ning nende isa ei saanud aru, miks see nii on. Ma mäletan, et mulle meeldis see muinasjutt väga. Mulle meeldisid nende tüdrukute kleidid ja nende kingad, need pildid ühesõnaga. Ma mõtlesingi sellest kirjutada, aga see polnud korralik põhjus, millest kirjandis kirjutada ju... et natuke kirjanduslikku teksti kirjutada. Siis tuli mul aga järsku meelde Ritsikas. Või Ritsike. Ma ei mäleta enam selle nimegi. Ja ma ei mäleta selle lugu täpselt. Ma ainult mäletan, et ma olin sellesse kõrvuni armunud. Ja see sobis täpselt minu kirjandisse sisse ka, sest ma kirjutasin sissejuhatuseks, et mu ema ja isa ei veetnud minuga mu lapsepõlve ning ma elasin vanaema juures ja et vanaema igal õhtul mulle muinasjutte luges. Ja sealt edasi rääkisin, et muinasjutte on jutustatud läbi aegade, et igapäeva murest eemale saada ja endasse usku, lootust ja armastust tuua ning et need on üle maailma kõik sarnased, ainult detailid on kõigile erinevad(ja siin ma rääkisin Norra trollidest ja mägedest). Selle jutu otsa sobis täpselt see Ritsika jutt. Peale selle olin ma kindel, et mu norrakeele õpetaja seda lugenud polnud ja ma sain natuke ruumi ise välja mõelda. Kuskilt tuli meelde, et see ritsikas läks oma kodust ära maailma avastama. Ja siis ma kirjutasin, et ta oli hullult enesekindel ja värki ning hüppas üle 3 mäe ja kohtas 7 erinevat putukat(et need maagilised muinasjutu numbrid sisse tuua). Mõned neist olid halvad ja mõned head ja tema teekonna jooksul hakkas ta mõnel korral endas kahtlema, kuid lõpuks leidis usu endasse tagasi ja kõik lõppes hästi ja ta ilmselt elab täna ka veel. Põhjuseks, et miks mulle meeldis just see, ma kirjutasin, et ma olen ka kogu elu olnud jube auahne ja enesekindel ja suurte plaanidega ning seda kuulates sain ma julgust veel juurde (sain usku, lootust ja armastust eks) oma plaane läbi viia, sest kõik lõppeb alati hästi. Ühesõnaga ma sidusin selle jällegi oma eelmise teksti külge. Ja nii ma lõpetasingi. Nüüd ma juba kahtlen, kas see üldse on muinasjut. Anyway. See oli esimene kord, kui ma nn fagskrivingut kirjutasin. Kuidas seda eesti keelde tõlkida? Et sa kirjutad ainet? Et sa kirjutad ainelist teksti? Saate aru? Ilmselt kõik need teadlased ja asjad teevad ka seda. Kui ma sellega valmis sain, mõtlesin oma teisele kirjanditele 9. klassist. Ma olen ainult endast osanud kirjutada. Ja alati seda samat tüüpi teksti. Kirjeldust, jutustust. See sama süsteem. Ja ma olen tihti valetanud, või täpsem olles – välja mõelnud. Meil olid alati nõmedad teemad. Mulle ei meeldinud need kunagi. Üldse ma tundsin end koolis viimasel aastal väga ahistatuna. Ja siis ma hakkasin välja mõtlema. Ükskord ma kirjutasin, et ma käisin nädalavahetusel vanaema sünnipäeval ja kohtasin kahte naist. Üks neist oli sõja ajal Eestist põgenenud ja oma elu Rootsis elanud ning teine oli Eestisse jäänud ning see esimene oli avatud ja rõõmsameelne ja Eestis elanud naisel oli selg kõver ja suu mossis. Ma ei mäletagi enam, mis selle jutu teema oli. Aga ma sain jälle 40 punkti või 39 punkti ja 5 selle eest. 40 punkti oli maksimum. Ma saingi ainult neid kahte punktisummat oma kirjandite eest koguaeg. Aga ma ei olnud hea kirjutaja, sest ma kirjutasin koguaeg seda sama süsteemi. Mu esimene 40 punkti tuli teemaga „Mina ja kunst”. Ma kirjutasin oma eluloo. Lõpueksami teema oli „Mina ja kool”. See oli nõme teema. Ma vihkasin kooli siis. Mul on endiselt üks pluus selle tõestuseks alles. Mul oli koolist nii jube kõrini ja meil oli antifänniklubi meie eesti keele ja kirjanduse õpetaja vastu ning siis me saime sellise teema. Ma kirjutasin jälle oma elulugu ja mõtlesin oma loole uue lõpu välja ja kirjutasin oma süsteemi ja sain 40 punkti ja viie. Õpetaja pärast ütles, et see oli väga hästi kirjutatud ja teistega võrrelda ei saa, kuid see oli mu kõige nõrgem kirjand. Ma tundsin seda ise ka. Sest nad kõik olid ühesugused ja mul oli lihtsalt hea eesti keel suus ja kirjas ning see minu süsteem. Ja niimoodi ma saingi oma kiituskirja.

Tegelt ma tahtsin selle norra keele töö kohta midagi muud rääkida hoopis. Ma sain hakkama lõpuks sama tööga, millega kõik teised ka. Mõtlesin natuke veel selle üle, et miks ta mu ära unustas, kui ma seda ümber kirjutama hakkasin (nüüd natuke veel offtopicut – norralased ei kirjuta ümber. Nad hakkavad kohe oma puhtandit kirjutama ja see on nii imelik. Meile just õpetati, et enne tuleb kirjutada sisu ja siis sissejuhatus ja kokkuvõte ja värki. Mina ei kirjuta nii, sest ma mõtlen kõigepealt jutu oma peas valmis ja siis kirjutan jutuga valmis, aga ikkagi ma usun sellesse eesti varianti rohkem. Ma ju kirjutan mustandi ja siis puhtandi. Ma parandan vigu ja teen mõne lause natuke ümber ja kokkuvõttes ei ole ju puhtand puhtand kui see puhas pole.). Tõstsin pilku natuke oma paberilt, vaatasin aknast välja ja enda ette ja järsku märkasin, et Sara kirjutab Firenzest. Siis ma vaatasin ta töölehte ja tal oli 9 ülesannet. Ja ta kirjutas oma Firenze reisist. Ja see ei ole seotud ei Wergelandi, Welhaveni, norralaseks olemise ega muinasjuttudega. Ja ma olen kindel, et ma oleks tast paremini Firenzest kirjutanud.

Ma sain üheteistkümneks valmis. Mari oli üleval ja tegi midagi oma toas. Hakkas asju pakkima ja me põletasime pilte plaadile ja vaatasime telerit ja olime niisama õhtusöögini. Õhtusöögiks olin ma tellinud tacot. Mari oli juba saanud mu kõiki lemmikuid maitsta..peale tacode ja see ei läinud kohe üldse. Ta ei teadnud, mis on tortilla. See üllatas mind väga. Ja siis oli raske seletada, mis taco on. Ja siis me sõimegi neid. Ja need oli head. Ja need oli väga head ja Marile maitses ka ja ta küsis, kas tortillasid eestis ka müüakse, ta tahaks seda emmele ka teha. Ja peale õhtusööki me sõitsime jälle Oslosse. Otsisime OsloCitys mänguasjapoodi, mis on täiesti ära haihtunud. See oli seal enne jõule. Või polnud see OsloCity? Kus ma käisin siis? See oli OsloCity! Ma ostsin sealt Livele jõulukingi ja endale Autode plakati, mis ma nüüd Mariga koju Martinile saadan, ning oleks peaaegu Luigi mudelikese ka ostnud. Ja seda polnud seal enam. Ja üks teine suur mänguasja pood pandi kinni kell viis ja kell oli kuus ja mul tuli päris paanika, sest Mari ütles, et emme oli talle öelnud, et ta tooks Martinile midagi ja neile pole vaja ning meil olid neile suured kingid ja Martinile tavaline ja mulle tuli süümekas, sest ma tundsin, et kui neile on suured kingid, siis Martinile peab olema ekstrasuur. Nüüd polnud siis ühtki poodi, kust midagi leida. õpuks leidsime mõned lauamängud raamatupoest, mille ära ka ostsime, aga ma jäänd ikkagi rahule. Mul on endiselt silme ees Martin, kes vaatab korraks oma kinke ja siis läheb oma autodega mängima. Nagu mul on silme eest Martin, kes kardab seda ämblikku, mille ma talle kinkisin ükskord jõuludeks. Midagi paremat me aga ei leidnud ja Mari väitis, et Martinile meeldivad väga lauamängud ja tegelt meil oli ikka päris mitu asja talle ja ma proovisin oma süümekaid maha suruda ja me läksime hoopis Narveseni ja ostsime kakaod ja kommi ja läksime ooperi katusele, kus tegime palju lolle pilte ja vaatasime Norra skeitereid ja Oslot ja mõtlesime, et nädal on nii ruttu läinud.