Täna oli keka. Eelmine kord tegin kekat kaasa 21. jaanuar. Suht normaalselt läks, ma arvan. Surnud ma ei olnud tunni lõpus. Mängisime saalihokit ja korvpalli. Ma olen osav punktikoguja. Berit pani täna klassi gruppidena võistkondadesse. St nt mina, Hanne, Maren ja Sara olime ühes. Emod olid ühes. Poisid olid ühes jne. Me mängisime alguses emo-grupi vastu. Võistime mõlemad mängud. Siis pandi meid poistega vastamisi, sest nad võitis Gretat ja teisi tüdrukuid korvpallis. See oli jube. Nüüd me kaotasime. Kõvasti! Viktor ja Joachim mängivad korvpalli liiga hästi võrreldes meiega. Või tegelt meie mängime liiga halvasti. Saalihokis nad nii kergelt ei võitnudki. Ainult ühe-kahega vist. Meil oli üks punkt. Mina lõin!
Samfunnsfagis oli töö. Ma polnud õppinud. Esiteks läks mul meelest ära. Teiseks oli liiga palju õppida anyway. Saime 15 minutit harjutamiseks aega. Lugesin kõigi peatükkide kokkuvõtted läbi ja üritasin tööga hakkama saada. Umbes poolt oskasin... enam-vähem muidugi. Väga hullusti ei läinudki. Alati on neid, kes ei õpi. Teised lihtsalt ei ütle õpetajale, et nad ei õppinud. Näiteks ma usun, et Tomina saab minust halvema hinde. Berit pakkus mulle, et ta võib mult seda veel suuliselt ka küsida, kui jube hullusti läheb. Aga ei, ma olen oma kahega ka rahul (raske uskuda, et ma seda kirjutasin just!)
Norra keele tunni asemel oleks võinud minna sööklasse SOS Lastelinnast(Jurmalast või kuskil mujal Lätis, ma ei mäleta enam) kuulama. Meil tuleb aprillis üks tööpäev, kus me peaks töötama või raha kerjama minema, et neile annetada. Mul on siis külaline siin ja ma ei tea.. mul suht ükskõik. Läksin norra keelde selle asemel.
Sain MOCK eksami tagasi. Paper 1 on 6. Kokku võis 40 puntki saada. Esimene osa on 30 ja ma sain 29. Teises osas sain vaid 6 10st. Seepärast ilmselt. Viimane osa tõmbas hinde alla. See oli raske ka. Me pidime üke teksti põhjal kirjutama teise jutu. Punkte saab selle eest, et sa kasutad fakte ning su tekst ei ole maha kirjutatud. See viimane on raske! Mul ei tule kunagi pähe sõnu, mis ütleks sama ilusti ja puhtalt selle mõtte välja kui need, mis seal tekstis juba olemas on.
Paper 2 tuli aga eriti hästi välja. Ma sain 7 miinuse. 28 puntki 30st. Sõnad olid kõik õigesti kirjutatud, ainult grammatika vigu oli natuke. Natuke ks-ajavormi, sõnajärjekorda ja siis muidugi preposisjoner(mul ei tule eestikeelne nimi meelde, sorri).
Inglise keelde minnes mõtisklesin, et mõnus oleks, kui õpetaja oleks oma raseduskontrollis või midagi. Oligi! Või oli teine laps haige. Ma ei saanud täpselt aru, midagi lastega igaljuhul oli. See onu tuli, kes alati tuleb, ja ütles, et võime raamatukokku töötama minna. Ma tulin koju. Enne seda jõudis ta aga minult küsida veel, juba kümnedat korda(vist), kas ma olen Lätist või Leedust.
Kodus lugesin ajalehe läbi ja läksin jalutama. Tegin pika ringi. Poolteist tundi. Jalad valutasid pärast.
Kell pool seitse võtsin rongi Skisse. Sain Hanne ja Camillaga kokku. Läksime Peppesse. Sõime thai chickeni pitsat ja ajasime juttu. Hanne oskab nüüd öelda „sa oled läbi kukkunud”. Tal jäi see meelde Klassi’st, hehe. Ta arvas alguses, et kukkunud tähendab kookospähklit, hehe topelt.
Päeva lõpetasime kinos. See oli üks tohutu segadus. Me ei suutnud ära otsustada, mida me vaatama lähme ja kell oli juba kõigist seansi algustest üle ning me jooksime saalide vahelt ja tsekkisime sisse, milline kõige huvitavam tundub. Mina ja Hanne tahtsime näha Mannen som elsket Yngvet, kuid seda ei lastud, sest keegi polnud pileteid ostnud. Meil olid tegelikult Kautokeino piletid, kuid ma ei tahtnud seda näha ja me lõpetasime lõpuks No Country For Old Men’iga. Ärge minge seda vaatama.. olgugi,et see on saanud mingi miljon oskarit või midagi. Mulle ei meeldinud. See on liiga verine. Inimesed ei tohiks teha filme sellest, kuidas teisi tapetakse. Me sureme reaalseltki liiga hirmsasti..tegelt on nii, et ma arvan, et ma ei talu enam verd. Ma mõtlesin koguaeg seal saalis istudes, silmi kinni hoides (vahest kõrvu ka), et ma ei taha seda näha. Nad koguaeg tapsid. Ja ma ei suuda vaadata, kuidas keegi sureb. Lõpuks ma tulingi varem ära, et rongile jõuda. Mu hilinemisfoobia sundis mind 10 minti perroonil ootama. Küüüülm oli. Mamma tuli õnneks vastu Åsi peatusesse.
1 kommentaar:
Ma käisin ka täna juba teist õhtut jalutamas. Kikuga kõnnime umbes Röa esimese bussipeatuseni ja tagasi. Eile oli Raid ka kaasas :) ta sõitis rulaga. Ja siis sõitis üks jalgrattapere meist mööda ja ütles meile, et me oleme kuradi eided ja norime oma jalutamisega temaga tüli :D meile tegi selle mehe väiksus palju nalja. On ikka olemas õnnetuid hingi, kes ei oska oma ego muudmoodi tõsta kui võhivõõraid sõimates.
Postita kommentaar