bøn fra helvete

Ma ei maganud nii väga hästi täna. Kael oli kange ja kitsas oli ka. Ärkasin sammude peale. Ma ei tea, kas selle põhjuseks on maja material, kuid see kriuksub ja tammub jubedalt. Kõik sammud ja liigutamised on kuulda. Sammud tulid ülevalt korruselt. See oli Inger.

Ärkasin ka üles, et ta alla julgeks tulla. Ta keetis kohvi meile ning me vaatasime telerit. Maria ilmus ka varsti. Mul tuli isu kõik koos hommikust süüa. Me polnud seda nii ammu teinud! Esiteks olen ma suht harva nädalavahetustel kodus olnud... ja siis kui ma ka olen kodus, siis tavaliselt on Inger ja Arne juba söönd kui ma üles ärkan. Ma magan kaua, sest ma olen väsinud. Põhimõtteliselt ikkagi jookseb kõik kokku mu lendamisse. Anyway minu arust on see nii tore ja mõnus ja kodune pühapäeva hommikut koos alustada. Mulle tuli just praegu meelde, et mu emakeele õpetaja Paide Ühisgümnaasiumis rääkis ka ükskord sellest... ning ma juba siis sattusin sellest ideest vaimustusse. Mäletate? Igaljuhul täna hommikul sõimegi me jälle üle pika aja koos hommikust. Mina, Maria, Mamma ja Live. Arne tuli koju alles õhtul, kui mina oma tuppa kadunud olin – ma ei näindki teda täna.

Peale sööki istusime teleri ette ning mõnulesime niisama. Tegime pilte ning arutlesime pikalt käekirja teemadel. Ma joonistasin kevadlilli ka. Viimastel päevadel on nii palju vihma sadanud, et meie päris kevadlilled on ka lõpuks väljas jälle! Lumi läheb aina ära.

Mu koolitee on mäest alla eks ning sealt on ilus ja lai vaade üle põllu teisel pool raudteed, teisel pool orgu. See oli täitsa maise värviga täna. Eile oli veel triibuline. Sealt on hea lund jälgida^^

Maria võttis kella poole kahese rongi kodupoole. Saatsin ta ära ja läksin Texasesse. Täna avati jälle uus näitus. Performance’iga. Pidin pool tunnikest ootama küll, kuid see läks ruttu. Mul oli mingi meditiivne hetk. Ma lihtsalt olin.

Performance algas kell kaks ja oli väga paigalseisev. Esimene ruum galeriist oli pimedaks tehtud ning sinna oli sisse ehitatud mingid mäedmassid, liiva keskele. Üks mäemass käis üles-alla ja meenutas seda suurt ja musta õudset elukat Muumitrollidest. Kunstnikud olid end sinna ette maha heitnud ja põlenud punased pluusid selga pannud. Lihtsalt lamasid seal. Alguses ma arvasin, et nende kunsti eesmärgiks on välja uurida, kui kaua inimesed seal seisavad ja midagi ootavad, kaua nende kannatus vastu peab. Minu kannatus pidas igaljuhul kõige kauem vastu. Me liikusime järgmisesse ruumi Livega, kui Livel häbi tuli, et me ainult kahekesi seal seisame. Kunstnikud olid ju tegelt ka. Ma oleks tahtnud näha, kuidas nad püsti tõusevad.

Teises ruumis oli üks video Startreck’i (kirjutatakse seda nii?) kangelastest, kus kõik vaatavad millegi suunas, keha kurbusest kokku kukkumas ja silmad märjad. Ellen (Texase näituste eest vastutaja) arutles meiega, et mida nad küll vaatavad. Vastasseinale lasti liikuvate pilvedega teava pilt ning selle ette oli ehitatud muruküngas, mille keskel oli kastike rohelise neoonvalgusega, meenutas natuke teletupsusid. Ma arvan, et nad vaatasid seda. Samas ma ei tea, mis selles nii jubedat oli. Kõrvalseinal oli veel rida pilte Startreck’ist, kus motiiv oli sama nagu esimeses ruumis: (samade riietega) lamavad surnud mehed.

See oli üks müstiline näitus. Mul tekkis huvi ja vajadus teada saada, mida nad öelda tahavad. Seda ma teada ei saanud. Ilmselt oleks vaja rohkem teadmisi Startreckist ning julgust kunstnikega rääkima minna, hehe. Järgmine kord..järgmine kord.

Õhtust sõime ka veel Arneta. Chris tuli selle-eest. Sellega oli väike draama. Ta jäi jälle hiljaks. Liv ja Chris jäävad alati hiljaks. Mamma kartis oma pinnekjøtti(lambaluu tükikesed natukese lihaga ahjus küpsetatult) pärast ja muutus närvilliseks ja käis läbi väikese tüli Liviga. Hehe. Ma ei söönud pinnekjøtti. See haiseb vastikult ja näeb kole välja ka.