Firenze

Ma ei tea, kuidas tänast päeva alustada..me saime natuke kauem magada. Plaanis polnud ühtki muuseumi ega muud kohta, kuhu ajaliselt kohale pidi jõudma. Anne Mette oli siis tore õpetaja. Äratuskell-telefon helises kell kaheksa, kuid me magasime kauem. Kokkulepe oli kell 11 Porte Vecchio juures kokku saada ja natuke Arno teist külge avastada.

Ärkasin kell üheksa. Või esmalt kell kaheksa. Äratus-telefon on minu kõrval. Mina pean selle vastu võtma igal hommikul. Selle viimase tunni ma lihtsalt pikutasin silmad kinni. Lõpuks ärkasin kõhutundest üles, et nüüd on aeg või ma ei jõua oma asju ära tehtud. Siis oli kell üheksa. Hanne juba föönitas. Tal läheb ju neli korda kauem aega.

Hommikusöögi ostsin coopist. Kõik teised ka. Viinamarjad ja jogurt. Sõin bussis. Mõnus tervislik täiskõhutunne tuli. Viinamarjad olid päris suured. Ja läksid ruttu alla. Mõned tüdrukud,nt Viktoria, vingusid hotellihommikusöögi üle ja ostsid saiakesi.

Hehe see on nii imelik. Nad vingusid koguaeg seal toitude ja kõige muu üle. Nüüd mina vingun siin selle üle koguaeg, et nad vingusid. Või ma kirjeldan oma tundeid. Ütleme nii. Peale toidu muideks..kõik jäid haigeks ka. Ja üksteise haiguseid pidi koguaeg üle trumpama. Ma trumpasin nad kõik üle ja ütlesin eiei minul pole midagi viga^^

Porte Vecchio juurde jõudsime 3 minutit üle 11-ne. Istusime seal veel natuke, sest mõned tüdrukud olid puudu ning poisid muidugi. Ja Hildegunn. Ta käis saatkonnas. Esimesel päeval, kui me bussipileteid ostsime, seisis ta koguaeg meie kõrval, et me kõik õige pileti saaks. Samal ajal käis üks mees või naine ta kotis ning võttis passi ja natuke raha. Kurb kurb. Hildegunn jõudis kohale enne kui poisid. Me ootasime neid veel natuke. Ostsime Mareniga jäätist. Seal oli palju odavam jäätis ja palju parem ka. Ma ostsin piparmündi ja šokolaadi oma. Piparmündi oma oli täpselt see, mida ma alati olen otsinud peale seda kui ma esimest korda piparmündi jäätist Remniku laagris proovisin. Selline värske ja väikeste šokolaaditükikestega. Šokolaadi oma oli ka palju parem kui see, mida me enne olime Mareniga proovinud. Kuidagi mahlasem. Ja odavam,nagu ma juba ütlesin. Me otsustasime, et me vahetame oma jäätiseputka selle vastu.

Poisid ei tulnudki. Nad helistasid Hildegunnile ja teatasid, et nad istuvad liiklusummikus. Hehe. Nad pärast ütlesid, et tõusid 10 minti üle 11 üles.

Meie võtsime jalad alla ja hakkasime mäest üles ronima. Mõnusad kitsad tänavad itaalia majadega, mille rõdud on kaetud lillede ja muude taimedega. Need taimed ja lilled olid nii ilusad. Mulle meeldivad taimed. Ma tahaks ka nendega hakkama saada. Ma pean igaljuhul harjutama. Kui ma suureks saan,ma tahan ka oma rõdu ääred ja aknad täis istuada. See on nii ilus.

Mäest ülesminek oli ka nii ilus. Kõik oli nii idülliline. Mida kõrgemale me jõudsime, seda ilusamaks läks. Vaikselt hakkas vaade üle terve Firenze kasvama ja mul vajus igaljuhul suu lahti. Teises suunas oli vaade mägedesse, väikeste valgete majakestega...

Teekond viis ülesmäkke, Santa Miniato del monte juurde. Kirik iseenesest näeb natuke Santa Maria Novella moodi välja,aga eks need kõik renessanssi kirikud on ju natuke sarnased. Sellepärast neile ju ühte nimetust võibki panna. Santa Miniato del montel on aga uhke vaade üle linna. Ning veel uhkem surnuaed.

Surnuaiad erinevates riikides on nii köitvad minu arust. Ma olen sellest kunagi varem ka kirjutanud. Kõigis on midagi isikupärast. Eestis on mingid põõsassekasvanud aiad väikeste kivikestega metsa sees. Põhimõtteliselt. Siin Norras on kivikesed, mille ees on väike lillepeenrake;haudade vahed on ilusa muruga kaetud. Ameerika filmidest näeme me suuri murulappe, kust joontena tõusevad püsti kivid. Itaalias oli üks kujude meri. Seal oli natuke jube. Ma pidin koguaeg mõtlema, et need kivid on surnud ja mu jalge all on surnud. See oli ilmselt nende kujude viga. Tavaliselt ma sellist tunnet surnuaias ei tunne. Seal oli kõik nii suurejooneline ja ma ei tea.. Ma tundsin end suht halvasti tegelikult. Vaimselt. Me hakkasime surmast rääkima ka.

Minul ja Marenil on täiesti erinevad soovid peale surma. Hanne oli nii ja naa mõlemaga nõus. Maren tahab hauda ja kohta, kus inimesed saaksid teda vaatamas käia. Nagu enamus meist. Hanne tahab hauda ainult siis, kui ta kuulsaks saab. Muidu tahab nii nagu mina(olgugi,et ma arvan,et ta ei saanud tegelikult aru,mida mina tahan).

Nüüd pange kõik tähele, sest ma ei saa seda teile enam rääkida, kui ma nüüd ära suren eks.

Ma tahan,et mind põletataks(ja ma tahan,et kirst oleks kinnine ja ma ei taha tavalist matusemuusikat) ja see tuhk kuhugi ära visatakse, nii et ei ole ühtki kohta, kuhu saaks minu peale nutma tulla. Ma ei taha, et minust mingit kuju tehakse või mõnele kivile mu nimi ja surmakuupäev peale kirjutatakse. Põhimõtteliselt. Ma tahan, et ma peale surma ära kaoksin. Kõlab jubedalt, eks. Kuid nii ma mõtlen. Iga kord kui keegi meil ära sureb, räägivad emme ja kõik teised, et surnu peab lahti laskma. Nii ma mõtlengi. Te võite nutta ja kurvad olla, kui ma ära suren. Kuid siis kui aeg läheb edasi, tahan ma ära kaduda elavate maailmast ja lasta kõigil teistel edasi minna. Te võite must endiselt mõelda, kuid ma ei taha olla midagi füüsilist.. näiteks nagu haud kuskil aias.. sest ma olen surnud. Siin tuligi Hanne oma kuulsuse jutuga. Et ta tahab, et inimestel oleks koht, kuhu nutma tulla, kui ta on midagi suurt maailmas teinud. Mina arvan, et nad peaksid mäletama siis seda, mida ma tegin, mitte mind. Kui Liina Kuuse sureb, siis on Liina Kuuse surnud. OK?:)

Itaaliasse tagasi minnes. Viktoria ja Kine rääkisid pärast, et nad olid seal surnuaias ühes hauakambris näinud pappkaste, kus olid vist inimesed sees. Siis ma mõtlesin jälle, et ma tahan ära põletatud saada. See on nii vastik...vaikselt kadumine seal kirstu sees maa all. Kõigil käisid külmavärinad üle igaljuhul.

Tegime väikese tuuri kiriku sisse ka ning istusime natuke selle ees treppidel ja joonistasime, kuid tuul oli liiga tugev ja me andsime lõpuks alla. Peale selle läks kõigil kõht tühjaks. Me otsustasime linna tagasi ronida. Poisid polnud ikka veel kohale jõudnud, kui me sealt ära tulime.

Seekord me otsisime söögikohta vähemalt kaks tundi. Alguses jõudsime ühte piirkonda, kus me varem käinud ei olnud ning seal polnud ühtki meeldivat restorani ka mitte. Käisime infopuntkis ja seal soovitati meile mõnda head piirkonda, mis olid muidugi väga kaugel. Otsisime veel pool tundi pangaatuomaati. Lõpuks südamesse jõudes otsustasime esimese meeldiva väljanägemisega kohviku kasuks. See oli üks mõnus välikohvik, kus oli palju taimi ja naeratav kelner. Ta pani meid kohviku taganurka istuma ning jagas kätte menüüd. Kallas natuke vett Kinele sülle ja uuris, kust me oleme pärit. Mina, Sara ja Tonje istusime kõrvuti. Me oleme ainsad blondid meie seltskonnas. Ta küsis, kas me oleme perekond. Meil olevat ühesugused silmad..ja juuksed siis. Tegelikult oleme me tavalised põhjamaalased,või mis. Käisime Kinega vetsus, mis oli jube jube jube. Toit oli ka jube. Seitsmest viis tellisid pitsad. Kõik pitsad olid jubedad. Need olid alt kõrbenud ja pealt küpsetamata. Tomatikaste maitses värske tomatikastmena ja juust oli tükkis. Peale selle olid kõik lauad tolmukatte all ja vets.. Ning hinnad olid piipkõrged. Üks pitsa maksis 9,80 eurot. Eelmisel õhtul sõime me pitsat, mis oli kaks korda suurem, 6 euro eest. Lapsed hakkasid vinguma jälle. Seekord oli neil täielik õigus vinguda ka. Ning ma tundsin, et mul on vist toidust ükskõik tegelikult. Mul pole oluline, et on hea toit, mul on oluline, et on toit. Kõht oli tühi ja ma oleks selle pooltoore kõrbenud pitsa ka ära söönud. Teised ei olnud rahul ja mul kästi ka lõpetada söömine. Viktoria kutsus kelneri ja ütles, et meile ei meeldi pitsad. Kelner kutsus koka, kes oli vihane ja ebameeldiv. Viktoria ütles kindlalt, et we don’t like it. Tädi võttis mossitades meie pitsad ära ja läks minema. Teised kaks, kes pitsat ei tellinud, sõid ka oma taldrikud tühjaks ning me jäime kelnerit arvega ootama. Teda aga ei tulnud ja ei tulnud. Me olime tagaväljapääsu juures ja ma pakkusin vähemalt kolm korda välja, et me võiks lihtsalt põgeneda. See tundus nii stiilne ja põnev!^^ Ma olin aga ainus, kes üldse maksta ei tahtnud. Lõpuks me tõusime ja läksime kelnerile ise ligi. Ta ei naeratanud enam üldse ja ütles, et me saame maksta kassas. Maksime ainult ühe pitsa eest ning tulime jooksuga tulema sealt.

Jalutasime veel natuke ringi, natuke pettunute ja vihastena. Viktoria pakkus välja, et läheme sinna samasse kohta, kus nemad juba kahel eelmisel päeval lõunat söönud olid. Kõigil oli allaandmise tuju. Et rohkem otsida ei viitsi. Vikki lubas ka, et seal on väga hea seenepitsa. Ta oli seda eelmisel päeval söönud. Mina tahtsin seenepitsat. Maren ka. Viktoria ka. Ning ta teadis, et seal on hea.

Selle restorani töötajatel oli meid nähes jälle väga hea meel. Andsid meile sama laua ning käitusid väga sõbralikult. Poisid tulid ka sinna. Tellisin seenepitsa, singiga. See ei olnud väga hea.. see oli minu arust peaaegu nagu seal, kust me tulema tulime. Ma muidugi ei öelnud midagi..ainult poistele pärast, kui me ära tulime. Joachim ütles siis irvitades, et ma olen nii kriitiline koguaeg. Ma siiski sõin oma pitsast poole. Teise poole jätsin järele. Ma olin eelmises kohas ka pool ära söönud..nii et ma sain terve pitsa kokku lõpuks ikkagi. Kõigile teistele meeldis nende toit seekord.

Kõik tüdrukut tahtsid shoppama minna peale söömist. Mul ei olnud isu. Raha oleks põhimõtteliselt olnud, kuid ma ei tea. Ma ei tunne enam, et mul on vaja riideid ja kingi ning muud pahna. Poisid tulid otse hotelli ning ma tulin nendega. Bussis nägime üht jubedat meest, kellel olid hiigelsilmad ja koguaeg ülestõstetud kulmud. Ta lehvitas meile.

Hotellis oli plaanis joonistada. Poisid kutsusid mind aga toidupoeshoppingule. Me käisime coopis ja supermarkedis. Nendega oli nii naljakas. Nad kaklevad koguaeg. Nad on nagu kaks väikest last. Ja see on nii naljakas!

Supermarkedist koju tulles läksid Hanne, Sara ja Maren meie ees. Me olime poes käimisele kulutanud kaks tundi. Mul oli tegelt plaanis olnud joonisatada ja värki, kuid jah.. Hanne, Sara ja Maren seisid meie ukse ees ja vaidlesid kõval häälel, kui me neile lõpuks järgi jõudsime. Kõik olid jube ärritunud ning Hannest oli aru saada, et ta oli nutnud. Neil oli bussiga õnnetus juhtunud. Kontroll oli peale tulnud. Nad polnud piisavalt kiiresti reageerinud(istusid enne maha ja siis hakkasid alles pileteid läbi tõmbama) ning nad võeti vahele kui jänesed. Nad olid bussist maha aetud ning onu ei rääkinud inglise keelt ja sellega oli palju segadust. Itaalia lahked naised tulid neile appi ning lõpuks suutsid Maren ja Sara end trahvist ära rääkida, kuid Hanne pidi 45 eurot välja käima. Ma tundsin end väga õnnelikuna. Mul ei olnud sellel päeval üldse bussikaarti kaasas, sest ma kaotasin selle kuhugi hotellituppa ära. Ma olin sõitnud siis täiesti ametlikult jänest mõlemal otsal, nii linna kui koju. Poisid samamoodi. Joachim oli üldse oma kaarti ainult korra kasutanud – kui me esimesel päeval rongijaamast hotelli sõitsime. Sverre kaks korda rohkem. Ja mind ei võetud vahele, need teised võeti. Mul oli neist kahju, kuid samas..teate küll.

Nad tulid kõik meie tuppa ja arutlesid seal edasi. Nutt muutus naeruks. Seda oli tore näha. Nad hakkasid hüsteeriliselt naerma oma õnnetuse üle. Hüsteeriliselt. Ma avasin akna ja sättisin üles joonistamise positsiooni. Ma köitsin mingite väikeste itaalia poiste tähelepanu ülemisel korrusel. Kõik tüdrukud tulid rõdule. Sara meeldis nendele poistele. Nad ei osanud inglise keelt. Proovisid natuke. Proovisid natuke prantsuse ka. Sara rääkis nendega hispaania keeles. Nad ütlesid igasuguseid koledaid sõnu. Hanne käskis mul poisid kutsuda, et me rahus saaks olla. Ma tegin ka seda. Ja nad olid nii kaitsvad. Võtsid meie muret nii tõsiselt. See oli nii armas. Sverre istus mu kõrvale joonistama ja Joachim rääkis, mida ta nende kõigi teha tahaks. Hehehehe. Ja seisis mu vaatel ees xD

Muideks need poisid arvavad, et Sara täisnimi on „sa oled läbi kukkunud” ning et teda kutsutakse Sa’ks. Hannele jäi see kokkonot lause Klassi filmist meelde ja ta tahtis selle õppida. Nüüd nad kõik korrutavad seda. See on nii armas. See on meil omamoodi inside joke teate küll. Nad on väga huvitatud eesti keelest üldse. Me räägime seda päris tihti..natukene. Hanne on nätsust sõltuvuses ning mina ka peaaegu. Me kasutame sõna tyggis asemel nätsu. Har du näts? Jeg vil ha näts.

Lõpuks Sara kolis oma tuppa Hannega joonistama. Poisid ka. Me jäime ainult Mareniga sinna. Itaalia poisid küsisid, kus on Sara ning ütlesid, et me oleme second choice. Seepeale läksid nad ära. Maren laulis mulle veel ning meil oli jälle väga tore.

Kella üheksa ajal läksime sööki otsima. Käsisime pika ringi ümbruskonnas ning aeg tiksus jälle. Aeg oli liiga palju nüüd. Kine oli algusest peale McDonaldsist rääkinud ning lõpuks sai ka oma tahtmise. Ma boikottisin McDonaldsit. Maren ostis mulle vaid cola. Kahjutasuks. Et ta ei tulnud minuga pizza take awaysse. Isegi McDonaldis läks natuke pahasti toiduga. Sara burgeri all oli surnud imetilluke kärbes. Peale seda nad võtsid jälle toiduteema käsile.

Kella kümneks hotelli jõudsime väga täpselt. Väga väga. Näitasime oma pilte ette. Kellelgi polnud peaaegu midagi. Mul oli kolm tükki. Kõik ohhetasid. Mul läks naeratus veel suuremaks kui ta tavaliselt on.

Õhtul ma muutusin emoks. Ma pettusin neis kõigis norrakates mu ümber ning kirjutasin päevikut muusikaga max volumel. See tegi Marenile veel mitmeks järgnevaks päevaks nalja.