Äratus oli nagu tavaliselt ning all saime ka kokku nagu tavaliselt. Poisid ei jäänudki väga hiljaks. Söömas polnud keegi käinud peale Anne Mette ja ta tütre. Võtsime bussi linna.
Galleria degli Uffizi. See oli meie tänase päeva ainus tegevus. Jõudsime kohale kümne paiku. Maja ees oli palju rahvast, mitmes erinevas järjekorras. Hildegunn otsustas, et ta peab ka nüüd natuke õpetajat mängima ning jäi ühte neist seisma. Osad meist liitusid temaga, sh mina ka. Anne Mette uuris edasi. Natukene hiljem tulid Eli ja Torunn ning teatasid meile, et Hildegunn valis vale järjekorra. Peale selle oli meil nüüd tund aega vaba aega. Anne Mette lubas meie eest järjekorras seista ning lasi meil natuke linnas ringi vaadata. Söömata lapsed mõtlesid muidugi kohe söögile.
Võtsime oma tüdrukutekamba ja jätsime poisid maha ning läksime süüa otsima. Enamus kohti olid alles kinni. Pühapäeva hommik eks. Suurem osa (kõige näljasemad) olid rahul esimese avatud kohvikuga. Seal polnud kohvi ja mina ainult kohvi ootasingi. Viktoria tahtis baguetti. Surusime käed ja otsisime edasi. Hanne tuli meiega kaasa puhtalt sellepärast, et lahe olla eks. Maren tuli ka, ta ei tahtnud anyway midagi. Jalutasime terve tänava maha Santa Maria del Fioreni. Möödusime umbes kolmest kohast, millega me rahule ei jäänud. Polnud kas head sööki või istumisvõimalust või oli liiga kallis või midagi muud sellist.
Koht, kuhu me lõpuks maha istusime, ei olnud ka just superlux, kuidkuid. Ma sain oma kohvi ja Viktoria oma baguette. Hanne ostis pastat ja lihapalle. Esimese palliga ütles mmm. Siis me hakkasime Viktoriaga arutama, kuidas ta suudab sellist sööki hommikuks süüda, ja peale seda ta rohkem lihapalle ei tahtnud. Selliseid jobusid asju juhtus koguaeg!! See oli nii nõme. Seal kohvikus oli nõme süsteem ka. Kõigepealt pidi maksma ja siis arvega said asju endale. Self service. Oh kuidas mulle meeldib muidugi itaalia keelseid sõnu hääldada. Ma olen üks hull argpüks nende keeltega. Ma ei julge enam inglise keeles ka rääkida. Ma tunnen, et kui ma olen välismaal, siis ma pean inimeste nende emakeeles rääkima. Ma tunnen, et inglise keel käib inimestele pinda. Appi appi appi. Ma suutsingi peaaegu inglise keelt rääkimata itaalias ära käia. Natuke rääkisin. Siis ka niisama Mareniga lollitades. Kohvikutes ja restoranides näitasin menüüst näpuga, mida ma tahan. Ja kui Grazie oleks pidanud ütlema, lasin oma tavalist tänu– naeratust.
Kell üksteist kümme saime jälle kõik Uffizi galerii juures kokku. Anne Mette oli täitsa ukseni juba jõudnud. Emopunt ja poisid olid ka seal. Poisid sebisid prantsuse tüdrukuid. Anne Mettele pakkus see suurt nalja. Ta oli meie poiste üle uhke.
Sisse saamiseks pidime turvakontrolli läbi tegema. Sellise nagu lennukis. Kõik viskasid oma pudeleid ära, sest arvasime, et ei tohi neid sisse vedada. Turvamees vaid irvitas omaette. Ta muidugi ei öelnud meile, et tegelt võib...
Piletite ostmisel proovisime mulle soodustust ära rääkida. Kirjas oli seinal, et ELis õppivatele õpilastele on sissepääs tasuta. Naine täitsa noogutas, et okei okei Eesti on ELis, kuid palun näidake, et te olete kunstitudeng ka. Seda ma muidugi tõestada ei saanud. Maksin ka kümme eurot, nagu kõik teised.
Esimese asjana ronisime üles pikast trepist. See oli väsitav. Tegime üles jõudes peale pileti ära andmist väikese pausi. Anne Mette andis meile pool tundi muuseumis ringi vaatamiseks ja oma piltide otsimiseks(meil oli eelmistel nädalatel kunstiajaloo tundides ülesandeks ühe kindla renessanssi pildi analüüs), et pärast kõigile neist piltidest natuke jutustada. Ma võtsin paari Hannega. Jalutasime ringi ja vaatasime erinevaid töid. Palju tuntuid nimesid...kuid kõik olid igavad. Ma mõtlen, et nende piltide juures on nii jube tähtis vaid nende vanus. Ja nad muutuvad aina tähtsamaks aastate edasi minnes. Kuid muidu..paljudel on sama tähendus ja motiiv ning ma ei tea. Mulle ei avaldanud see asi seal üldse muljet.
Anne Mettega ringi käies oli natuke huvitavam. Ta rääkis meile erinevaid lugusid piltide taga. Ning miks see just renessanss on. Alustasime Leonardo da Vinci maaliga, kus on peal Maarja ja ingel Gabriel (ma väga vabandan, kui ma valesti panen;ma ei tea nendest usuvärkidest suht midagi), kes toob Maarjale sõnumi, et ta on Jumalast rase.
Minu ja Hanne pildiks oli Sandro Botticelli „La Primavera”. Torunn ja Eli olid ka seda teinud. Leidsime selle teiste Botticelli piltide hulgast. „Veenuse sünd” on vist üldse kõige tuntum pilt, mida Uffizi galerii omab. See oli kõigil brosüüridel, märkidel ja muudel suveniirivärkidel.. ning need kaks pilti on ka kõige ilusamad seal muuseumis.
Filippo Lippi „Madonna kahe ingliga”’st saime ilusa ülevaate. Maren ja Sara olid tubli töö teinud.
Viimane pilt, mida me kõik koos vaatasime, oli Raffaellolt, kuid siis ma enam väga tähelepanu ei pööranud ning ma ei mäleta enam, milline see pilt välja nägigi.
Saime jälle vaba aja,õhtul kella kümneni. Hildegunn soovitas meil veel muuseumis ringi vaadata enne kui me ära läheme, sest võib-olla ei tule me enam kunagi siia tagasi..kuid ega keegi eriti teda ei kuulanud. Me jalutasime Mareniga suht pikalt tegelt ringi. Otsisime Michelangelot. Nägime lõpuks pildist vaid ülemist osa. Seal ees oli just üks turistigrupp. Väga hoolega me pilti ei uurinud. Viskasime korra pilgu peale ja mõtlesime: see siin ongi siis Michelangelo. Ma mäletan, et pilt oli ümmargune ja seal oli mingi liikuv tegevus.
Saime teistega koridoris kokku. Nad istusid pinkidel. Mul oli kõht tühi ja küsisin, kes tahaks sööma minna. Rahvas ainult ümises vastu ja Hanne teatas, et ta pole üldse näljane. Maren oli. Ootasime veel natuke, et kas toimub midagi kõik koos, kuid andsime lõpuks alla ja läksime kahekesi minema.
Alumisel korrusel oli veel maale. Need jäid tee peale. Vaatasime neid natuke. Kõige lõpus tuli pood. Ma ostsid kolm prillipuhastus lappi, erinevate piltidega. Ühel on La Primavera, ühel Venuse sünd ning kolmandal Davidi nägu. Maren ostis mõned plakatid. Postkontorist ostsin ma margi Eestisse. Hehe,seal ma rääkisin inglise keelt natuke ka. Maren on sama arg kui mina.
Otsisime pikalt söömiskohta. Väga väga pikalt. Jalad olid surmväsinud, kui me lõpuks Santa Maria del Fiore kõrval maha istusime. Ma tellisin tuunikala leiva tomatiga. Maren tellis juustu ja sigivõileiva. Päris ruttu saime kätte. Minu oma oli väga hea. Maren nii rahul ei olnud. Tal oli imelik juust seal vahel. Arvet makstes õpetasime kelnerile valet inglise keelt. Ta arvab nüüd, et arve on inglise keeles pay. Ma ütlesin talle „we would like to pay” ning ta küsis vastu „la conta, is it pay in english?” Ma ei mõelnud täpselt järele, mida ta ütles ning noogutasin. Pärast kui kõrvallauas üks inglane maksma hakkas, pidi ta ka pay ütlema, et kelner aru saaks. Muideks teises kõrvallauas olid rootslased ja nad ütlesid mõnusas rootsikeeles liksom koguaeg^^
Kõht täis. Võtsime ühendust Hanne ja teistega. Nad sõid samas kohas, kus me eelmisel päeval lõunat olime söönud. Läksime sinna. Teepeal kohtasime tänavakunstnikke, kes tegid koledaid karikatuure 3 minutiga 15 euro eest. Enamus neist ütlesid meelitusi teemal sa oled nii ilus ja come here miss universe. Üks küsis mult, kas ma olen Jaapanist.
Teised ka lõpetasid oma söömisega kui me sinna jõudsime. Üldse mitte näljane hanne oli suure pitsa ära söönud ja kuuma šokolaadi ka veel peale söönud. Ma käitusin suht näruselt, kui nüüd järele mõelda. Ma olin solvunud vist..hehe. Ma ei öelnud suht midagi. Vaatasin ringi kohvikus(nad istusid seekord sees) ning lasin Marenil rääkida. Neil oli plaanis shoppama minna. Ma ei tahtnud shoppama minna. Maren ka ei tahtnud. Ja me tulime kahekesi tulema jälle.
Ostsime samast kohast jäätist kust eelmisel päevalgi. Maren sõi jälle ainult šokolaadi. Ma võtsin kookosem, pitsaatsia pähkli ja šokolaadi tükkidega vanilje. Kõik olid väga head. Jalutasime tiiru ümber Arno ja otsisime kohta, kus joonistada. Samal ajal olime jälle kurvad, et Hanne meiega olla ei taha. Lõpuks ta helistas ja ütles, et teised ajavad teda närvi oma shoppamisega. Ta tahtis meid üles otsida, kuid ei osanud tulla sinna, kus me olime. Läksime siis sellele platsile, mis on Uffizi galerii nurga küljes. Istusime maha ja ootasime teda seal. Joonistasime samal ajal. Alguses suure hoolega Palazzio Vecchiot, lõpuks mitte-nii-suure-hoolega teineteist. Me mängisime tänavakunstnikke. Võtsime aega ja puha ning joonistasime 3 minutit teinteist. Jaja tulemused olid huvitavad. Me saime palju naerda.
Lõpuks Hanne helistas ja ütles, et ta ei oska üldse sealt shoppingcentrest linna tulla ning sõitis hoopis koju. Jalutasime siis ka bussipeatusesse ja võtsime bussi koju. Hannet hotellis ei olnud. Kedagi teist ka peale poiste mitte. Istusime siis poiste juurde maha ja ma mängisin esimest korda elus pokkerit. Lõpetasime amerikaneriga, sest Joachim ei tahtnud, et me raha mängu paneks Mareniga, sest me olime liiga halvad pokkeris. Sverre tahtis väga meiega mängida. Ta lõpus tunnistas ka, et talle just meeldibki algajatega mängida.. teate küll,palju pappi tuleb eks. Ta sai Joachimilt anyway 6 eurot.
Kui Hanne lõpuks välja ilmus, kolisime tagasi oma tuppa ja joonistasime natuke. Mina ja Maren ainult. Hanne oli Sara toas ja joonistas minu ajalehest üht naist. Sara joonistas ühest teisest ajalehest üht meest. Saral jäigi see ainsaks joonistuseks Firenzest. Ülesandeks oli meil ju tegelt tänapäeva Firenzet kujutada, kasutades perspektiivi ja värki. Ilmselt tema jaoks oli see siis üks ladina-ameerika mees ühest suvalisest ajalehest. Eksjah.
Mul oli Mareniga tore. Istusime toolidega rõduuksel. Maren laulis mulle. Ta mõtles kohapeal laulud välja. Ta alguses rääkis, et need on lasteaialaulud ja ma jäin teda isegi uskuma. Need olid inglise keeles küll, kuid nad ju õpivad siin Norras väga varakult inglise keelt. Esimene laul rääkis sportlastest ning ma veel mõtlesin, et imelik, et nad selliseid laule lasteaias õpetavad. Mõte laulus oli see, et sportlaste elu on mõttetu. Et sellel ei ole mingit mõtet, mida nad teevad. Kahtluastama, et Maren on loo autor, hakkasin ma siis, kui laulusõnadesse tulid järsku Liina ja Maren. Väga imelikel hetkedel. See oli midagi sellist „and Liina is tomato and Maren is potato”. Või muud sellist. Alguses ta vaidles mulle vastu. Laulis veel ühe laulu ja väitis, et see on tal Singstarist. Kolmanda laulu alguses tunnistas lõpuks üles, et kõik olid väljamõeldud. Kolmas laul rääkis puhtalt minust. See oli väga hea laul. Ma kirjutasin mõned sõnad üles ka, kuid Anne Mette on mu visandid kõik ära võtnud ning ma ei saa neid teile praegu esitleda. Igaljuhul! Seal rõdul oli väga mõnus istuda. Maren on nii imeline inimene. Ma pole ammu juba nii palju naernud, kui ma naersin sellel päeval, mil ma peaaegu koguaeg ainult Mareniga koos olin.
Pool üheksa läks meie üheksane grupp sööma. Jalutasime natuke ringi ümbruskonnas, et uut kohta otsida. Ükski koht ei sobinud ja kell tiksus koguaeg. Lõpuks olime sunnitud pooli meist lihtsalt ühte kohta minema sundima. Sellest kohast on mul eriti hästi meeles orants värv. See oli igalpool. Peale selle olid pitsad hiigelsuured. Minu seenepitsa oli taldrikust vähemalt 10 cm üle ning taldrik oli hiiglaslik juba iseenesest. Hind oli sama kui eelmisel õhtul söödud pitsal, mis oli vähemalt poole väiksem. Mu pitsa oli pealegi veel natuke südame kujuline. Nii armas! Maites ka nagu süda. See oli parim pitsa, mida ma Firenzes sõin. Kõige odavam ka. Teised vingusid jälle. Alustas Viktoria. Ta ei saanud jälle piisavalt head spagetti carbonarat. Edasi läks Kine, kellele oli ports liiga suur. Lõpetas Hanne, kellel oli lihtsalt valus pitsa. Viktoria läks veel edasi. Ütles, et ta on Firenze toidus ülipettunud ning pole veel kordagi head toitu saanud. Ma läksin kaitsesse. Ütlesin, et pitsa oli eelmisel õhtul väga hea. Hanne ütles, et eiei, see maitses hullult ja mulle maitses see vaid müstilise mehe pärast. Ma ütlesin siis,et ta on koguaeg nii kriitiline ning talle ei meeldi mitte midagi. „Det var slemt sagt” sain vastuseks. Siis ma surusin oma nimetissõrme pöidla lihasse. Sverrel oli sama pitsa mis mul ning talle maitses ka väga.
Me jäime natuke hiljaks õhtusele kogunemisele. See ei teinud midagi erilist, sest me olime proovinud helistada. See tegi natuke, et peaaegu kellelgi polnud midagi ette näidata. Mul oli kaks visandit jälle. Väga head jälle. Kõik ohkasid ja ütlesid, et ma joonistan liiga hästi. See kõik teeb mind väga õnnelikuks alati.
Meie grupp jäi natuke veel alla istuma peale piltide ette näitamist. Teised läksid magama. Poistel oli isu välja minna. Me olime eelmisel õhtul ju Hildegunnile vahele jäänud ning ei tahtnud enam riskida... ja nad kõik ju magasid. Ma olin muidugi kohe kambas. Tonje tundis ennast halvasti. Maren ja Kine olid väsinud. Hanne ei teadnud, kes on kõige lahedamad ja ei osanud otsustada. Viktoria kõhkles koguaeg. Lõpuks otsustas, et tuleb. Siis ütles hanne ka, et tuleb ka.
Jalutasime ümbruses ringi ja nägime palju prostituute ning autosid, kes meile tuututasid. Ühtki avatud baari ei olnud. Sverre on üldse üks argpüks meil. Ta tahtis juba esimest prostituuti nähes koju tagasi minna. Hanne ja Viktoria hakkasid kodust ja kaardimängust rääkima kui me ühtki kohta ei leidnud. Mulle tuli järsku meelde, et selle pizzeria kõrval, kus me kaks korda söömas käinud olime(müstiline mees), oli baar ka olnud. Läksime tšekkisime seda ja see oligi lahti. Juhei. Istusime sinna maha ja lobisesime seal kella üheni välja.
Kodus tegime väikese järelpeo poiste toas kaarte mängides. Sverre jäi poole mängu pealt magama. Me läksime magama kui avastasime, et uups nüüd enam ei ole piisavalt unetunde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar