Kell kaheksa oli hommikusöök. Ma mäletasin, et naine retspetsioonist oli rääkinud eelmisel päeval, et hommikusööki saab kõrvalhoonest. Me jõudsime paar minutit enne kaheksat kohale. Uksed olid lukus. Ootasime natuke väljas. Hanne ja Maren hakkasid kahtlema koha õigususes. Sisse saades avastasime tühja saali. Nad proovisid veel kahtlustada ja minu kallal norida, kuid meie juurde tuli üks tädi ja küsis:”norwegians?” ning näitas meile laua kätte. Istusime maha,laua otsa ning ootasime natuke teisi. Hildegunn tuli. Hanne tahtis veel oodata, kuid mul oli kõht tühi ja mul oli ükskõik sel hetkel, mida ta tahab, läksin süüa võtma. Maren tuli ka ning lõpuks tõusis Hanne ka püsti.
Toit ei olnud hea. Meil oli valida kahe erineva eine vahel: 1) maitsetud maisihelbed piimaga või 2) valge kukkel või saiake väikese pakimoosikeste või võiga. Jooke oli erinevaid. Ma jõin kohvi, mis oli väga hea. Tahtsin veel, kuid sain hoopis kakao, mis ei olnud üldse hea. Kõik olid ebarahul toiduga. Anne Mette jutustas sellest oma tütrele taani keeles. Ma kuulasin suu lahti. Ma olen vist päris-päris algusest peale teadnud, et ta on taanalane ning päris-päris algusest peale olen ma unistanud kuulda, kuidas ta taani keeles räägib. Muideks, poisid jäid jälle hiljaks.
Kuna me olime varem alustanud, saime varem valmis ka. Hanne tahtis teisi järele oodata, kuid ma ei viitsinud seal passida. Marenil oli ka isu minna, sest ta unistas oma knekkebrød’st ja singi-juustutuubist, mis ta kodust kaasa oli võtnud. Me saime Anne Mettelt loa minna. Ta palus veel, et me poisse ka tšekiks, sest nad polnud ikka veel välja ilmunud.
Poisid magasid. Ma äratasin nad oma koputamisega üles. Ütlesin, et me koguneme kell üheksa ning lasin neil edasi magada. Oma tuppa jõudes sõi Maren knekkebrød’d singijuustu kattega.
Poisid jäid alla jälle hiljaks. Anne Mette vaid naeris. Läksime bussipeatusesse ja võtsime bussi, mis tuli päris ruttu. Tänase päeva pealkirjaks oli arhitektuur ja meid ootas ees pikk jalutuskäik. Esimene peatus oli Piazza di Santa Maria Novella. Suur kirik. Kõik tegid pilte ja Anne Mette jutustas meile, et kirik ehitati 1200-aastatel gooti-rooma stiilis. See on katetud rohelise ning valge marmoriga. Mainis ka, et kiriku sees on palju uhkeid pilte, kuid see ei ole täna meie teema. Edasi jalutasime Medicide kabelini. Medicid olid väga tähtis perekond renessanssi ajal. Nad aitasid kunstnikke ja valitsesid (vist) linna. Kabel on Basicilica di Santa Lorenzo küljes. Peatusime seal vaid korra, kirikule erilist tähelepanu pööramata, põhjuseks turg, mis oli seal kõrval kohe. Saime isegi 15 minutit vaba aega. Mul oli tohutu kohviisu, Hannel kuuma šokolaadi. Läksime otsisime putka. Leidsime ühe ka, kuid seal müüdi vaid kuuma šokolaadi ja muud oksele ajavat magusat toitu. Ma ostsin siis hoopis ühe jääjoogi, mida me siin kutsume slossiks. Mm see oli värskendav ja äratas natuke üles ka. Turust ma vaid jalutasin läbi. Seal ei olnud nii lahedaid ehteid ja värke nagu Hispaanias ja ma ei viitsinud inglise keeles jamama hakata ka. Kine ja Joachim ostsid aga vööd, mõlemad,ning Hildegunn oli millegi 20 eurot odavamaks rääkinud. Jalutasime edasi. Nägime kaugelt Palazzo Medici Riccardit, möödusime peaaegu Galleria dell’ Accademiast(kus on Michelangelo David) ning peatusime lõpuks Piazza della S. S. Annunziatal. Selle keskel oli jälle üks kuju ratsutavast mehest, kelle isikut ma ei tea. Platsi kolmes küljes on sarnase arhitektuuriga hooned. Üks neist oli kunagi ehitatud lastekoduks. Sellel olid peal imelikud reljeefid lastest, kelle ümbert põimuvad ära sidemed. Istusime natuke ratsutava mehe jalamil ja puhkasime jalgu enne kui liikusime tagasi linna südamesse Santa Maria del Fiore juurde, kus sättisime end kuplijärjekorda. Kõik vingusid jälle, et nii kallis ja kas ikka peab. Mul hüppasid närvid kokku,ausaltöeldes. Ma riidlesin nendega, et neil (norralastel) ei ole mingit põhjust nii ihned olla. Ootasime järjekorras sisse pääsu umbes pool tundi. Sissepääsu külg oli remondis ning me pidime sisse ronima ajutise käigu kaudu. Seal olid kõik seintele kirjutanud ja me otsisime norra keelt. Ei leidnud. Otsustasime, et kirjutame siis, et „vi var her”. Mina kirjutasin. Ma kirjutasin „vi var hær”. See tegi kõigile nalja. A la kohe teada, kes kirjutas. Turid ütles peale seda veel, et ilmselt pole siin norra keelt üldse, sest norralased ei kirjuta tavaliselt seintele. See tegi kõigile veel rohkem nalja. Turid ei saanud alguses arugi, miks kõik naeravad. See oli nii armas.
Kuplisse ronimine oli raske. Kuppel on 110 m kõrgune. Teekond oli raudselt pikem. Me peame ju edasi-tagasi ja ringiratast ronima. Lõpus kupliosas muutus päris jubedaks ka. Seinad olid viltused ning Viktoria avastas koguaeg auke treppides.
Kuid ülesminek oli seda kõike väärt. Seal oli nii ilus. Polegi rohkem midagi öelda, see ütleb kõik. Tegime kolm tiiru peale ja pildistasime palju. Marie kartis kõrgust. Ta joonistas ja värises. Ma komistasin natuke ja süda jäi ka peaaegu seisma. Hanne vingus lihtsalt üle, et ta kardab alla kukkuda ja kõrgust, kuid ta tegi seda ilmselt sellepärast, et kõik teised tegid...
Alla tulemine võttis mul pea rohkem ringi käima kui ülesminek. Peale selle oli jubedam veel ka, sest minek toimus kiiremalt. Maren kartis ka natuke kõrgust ning ilmselt alla jõudes jõudis talle peale nii suur kergendus, et ta kõht ja jalg värisesid. Viktoria, kes kartis natuke veel rohkem kõrgust, värises üle keha. Neid oli naljakas vaadata. Hanne oli kurb, et tal midagi ei värisenud.
Saime Anne Mettelt ja Hildegunnilt kella neljani vaba aja. Kõigil olid kõhud tühjad, kuid keegi ei tahtnud pitsat või pastat või mõnda muud õhtusöögilist toitu. Istusime maha esimesse kohvikusse, kus oli võileibu ja salateid ka. See oli kõhe Santa Maria del Fiore kõrval. Õues oli soe ja me saime kohad välja. Ma tellisin tuunikala sandwichi tomatiga. Mmm see oli hea. Kõik kadestasid mind, sest peaaegu nad kõik teised said (jälle) midagi halba. Hanne virises ka tühja, muidugi. Tema oma nägi muidu ka hea välja.
Ma ei mäleta enam põhjust, kuid millegipärast läksime Mareniga kahekesi omapead liikuma peale lõunat. Me ostsime itaalia jäätist ja jalutasime ringi ümber Arno. Jäätis oli maitsev. Kõige parem oli kookose jäätis. Maren maitses ainult šokolaadi oma. Mul olid peale kookose veel šokolaad ja piparmünt. Hanne meiega ei tulnud ja meil oli kahekesi kurb. Me rääkisime Hannet taga. Me rääkisime peaaegu terve selle aja kella neljani Hannest ja tema käitumisest. Me olime kokku leppinud enne Firenzet, et me oleme koguaeg kolmekesi koos ja veedame toredalt aega, kuid nüüd.. nüüd oli ta imelikuks muutunud.
Eelmisel õhtul enne magama jäämist me rääkisime meie klassi grupeeringutest ja sellest, kuidas erinevad grupid teineteisesse suhtuvuad. Hanne ütles, et ta on rahul oma grupiga ning näeb, et me oleme kõik ühel tasandil. Et ta ei mõtle, et Greta jt on kuidagi temast lahedamad või toredamad.
Nüüd ta käitus täpselt vastupidi. Ta jooksis koguaeg Viktorial, Kinel, Tonjel ja Saral järel. Ta muutis oma arvamusi peale seda, kui keegi neist oli midagi öelnud. Nad olid temal justkui jumalad. Ning see käis mulle ja Marenile pinda. Firenze reis näitas mulle Hannest hoopis teist pilti, just selle asjaga. Tegelikult ei ole asi ainult Tonjest ja Viktorias. See on üleüldiselt. Hanne tahab koguaeg kõige lahedam ja tublim ja vingem olla. Ta muudab oma arvamusi siis ka, kui mina midagi muud ütlen. Näiteks kui me koju tagasi tulime kolmapäeval ja ma esimest korda elus Tubelroni šokolaadi maitsesin, mida Hanne ja Maren nii kõvasti armastavad, ning ei suutnud peale esimest ampsu rohkem süüa, sest mulle see ei maitsenud, hakkas Hanne ka rääkima, kui jubedalt see maitses. Või näiteks ma joonistan oma kindlas stiilis inimesi vahetevahel, kui ma niisama lampi joonistan. Hanne teeb seda ka nüüd.. ja väga minu stiilis. Ning ei julge mulle otsa vaadata, kui keegi seda kiidab. Või näiteks kui meil oli see maaliülesanne ja ma Maarjat padjaga maalisin, valis Hanne oma teemaks alguses padjasõja... Jah. Kokkuvõttes me olime Hannes natuke pettunud ja kurvad, et ta meiega koos olla ei tahtnud.
Kell neli saime kõigiga kokku samas kohas Arno ääres, kus me eelmisel õhtul kokku olime saanud. Poisid jäid jälle palju hiljaks. Kui nad lõpuks kohale jõudisd, läksime üle Porte Vechhio teisele poole Arnot, et veel paari kirikut vaadata. Esimene neist oli Chiesa di Santa Spirito. Seal käisime sees ka, sest me saime tasuta sisse. Teise kiriku nimi oli Sante Maria del Carmine, kuid see oli kell viis laupäeva õhtul juba suletud. Ja väljas ma unustasin vaadata.
Sante Maria del Carmine ees enne meie tulekut lärmas üks inglise kooliklass ning ühel tüdrukul oli seljas sama jakike mis minul. Ma ostsin selle Šotimaalt. Me mõlemad vaatasime teineteist imelikult,hehe.
Sante Maria del Carmine oli Anne Mette kavas viimane vaatamisväärsus. Leppisime kokku, et kohtume kell kümme õhtul hotelli fuajees, kus näitame üksteisele oma visandeid Firenzest. Viktoria, Tonje ja Kine panid kohe jooksu, kolmekesi. Meie teised jäime natuke kauemaks. Kuidagi tuli välja, et Turidil on sünnipäev.
Ma teadsin seda tegelikult enne ka. Turidi sünnipäeavast olen ma algusest peale teadnud. Ta oli esimene inimene, kes mulle oma sünnipäeva kunagi septembris ütles ning mul jäi see hästi meelde ka, sest 5. aprill 2007 sain ma YFUst kirja, milles seisis, et mulle on leitud perekond Åsis. Peale selle on Lillehammeri Marial ka sünnipäev. Kuid ma polnud üldse mõelnud sellele, et see laupäev nüüd oligi viies aprill. Turidi sünnipäeva meelde tuletamisega seal Sante Maria del Carmine ees tuli mulle meelde ka Maria, kellele ma sõnumi koheselt saatsin.. kuid see, et ma olen oma perekonnast teadnud terve aasta tuli mul alles koju jõudes meelde.
Ootasime kuni emopunt ka edasi läks ning tegime plaane Hildegunniga Turidi sünnipäeva asjus. Leppisime kokku, et meie ostame kaks kooki ning õhtul kella kümnesel kogunemisel teeme talle üllatuse. Sarat haaras see teema väga. Ta läks kohe täitsa hasarti.
Kella kümneni oli aga palju aega. Mul tahtsin väga linnas joonistada enne hotelli sõitu. Juba mõtlemine sellele, et ma istun mõnel tänaval joonistusplokk käes ning joonistan seda vana ja väsinud Firenzet, tõi liblikad kõhtu. Rääkisin Mareni ära ja Sara ka peaaegu. Siis oli Hanne ka juba kambas. Lõpuks moosisin poisid ka ära. Jalutasime tagasi Arno äärde. Sara rääkis koguaeg Turidi kookidest ning me tegime väikese tiiru ühte kioskisse, kust Sara lootis kooki saada. Ta ostis hoopis kaks tillukest tomatipitsat, sest kooke seal ei olnud. Joachim ärritus, et itaallased temaga itaalia keeles räägivad. Ta ei saanud aru, miks nad arvavad, et üks blond siniste silmadega poiss itaalia keeles võiks aru saada.
Me jõudsime välja vale silla peale. Istusime selle äärele ning vaatasime niisama ringi. Midagi ei toimunud. Sara rääkis veel Turidi koogist ning mina tahtsin joonistada..teised tahtsid koju minna. Vihmapilved tulid ning kõik olid väsinud ja ma andsin lõpuks alla. Otsustasime, et lähme koju siis, kuid keegi ei liigutanud ennast. Joonistasin natuke Hannet, kuid suu läks valesti. Siis kadus mul ka joonistamise isu ära. Joachim muutkui jauras kojuminemisega, kuid keegi ei kuulanud teda. Mul oli ka igav ja ma pakkusin Joachimile välja, et me peame vaid minema hakkama ja küll nad teised ka järgi tulevad. Ta oli alguses skeptiline, kuid see töötas. See töötab peaaegu alati. Tiirutasime natuke veel linnas ringi bussijaama otsides ja turulette vaadates. Poisid kadusid tihti ära ja meie otsisime neid taga.
Seekord ma jälgisin ilusti bussisõitu, et üksinda ka hakkama saada. Maha tulime supermarketi juures. Supermarket oli hiiglaslik ja seal oli tõsiselt kõike. Maksimarketi tunne tuli peale. Otsisime üles koogileti ja vaidlesime pikalt kookide üle. Hanne pidi saama šokolaadi ja ma rääkisin kogu oma meelekindlusega šokolaadikoogile vastu. Ma olen nii paha inimene. Kui miski mulle närvidele käib, siis see käib ka mu närvidele. Ma ei suutnud leppida sellega, et Hanne saab oma šokolaadikoogi, sest mulle käis Hanne närvidele. Ning ma suutsin Sara ja Mareni ka šokolaadi vastu rääkida, jutustades, kui head need teised koogid on. Lõpuks saime ühe mandlitest ning ühe valge, mis paistis nii hea. Õhtul tuli välja, et see oli napolionikook. Ma pettusin natuke..ma ootasin mõnusat mahlast saiapõhja ja tuhksuhkrut..
Edasi liikusime küünalde juurde. Hakkasime jälle vaidlema. Sara tahtis 18 küünalt. Ma tahtsin 1- ja 8-kujulist küünalt. Hanne tahtis mütse. Ma tulin tulema ja shoppasin edasi poistega. Me saime enne valmis ning läksime hotelli ära. Hanne helistas mulle siis kui me hotelliuksest sisse astusime ning küsis, kus me oleme. Ma ei suutnud norra keelt telefoni korralikult rääkida ning ütlesin lõpuks kolmel erineval viisil, et te võite tulla, sest me oleme juba hotellis. Lõpuks kui ma valmis olin, sain Sverrelt teada, et ma olin oma viimases variandis ka ikkagi vea veel teinud. See on nii raske. Ma nii armastan norra keeles rääkimist, kuid ma vihkan, et ma tunnen, et ma teen vea igas kuradima lauses.
Koju jõudes võtsin asju lõdvalt. Avasin meie suure rõdu uksed ja vedasin sinna tooli, millele ma istusin. Käes oli mul joonistusplokk ja silme ees imeline vaade väga itaalialikele kortermajadele. Hanne liitus minuga kui ta ka lõpuks hotelli jõudis. Joonistasime täitsa kella kaheksani välja. Maren joonistas oma mälupilet ja Sara jauras endiselt Turidi koogist. Ta arutles omaette, kuidas ta seda kaunistama hakkab. Peale selle oli ta jube väsinud.
Turidi koogi ja väsimuse pärast ei tulnud ta meiega kell kaheksa õhtust sööma ka. Viktoria, Tonje ja Kine ka mitte. Nad olid McDonaldist take away võtnud ning sõid hotellitoas. Aga poisid tulid. Kui Hanne sellest kuulis muutis ta ka oma väsimuse söögiisuks.
Meil oli plaaniks mõni uus ja huvitav koht otsida. Läksime natuke bussipeatuse suunas, kuid seal ei olnud midagi. Suundusime siis Novoli tänava poole ning lõpetasime jälle selles müstilise mehega pitsakohvikus. Tädil oli nii hea meel meid nähes. Kattis meile kohe laua ja küsis, mida me juua tahame. Tõi Joachimile inglise-itaalia sõnastiku ning muutkui naeratas. Ta oli nii nunnu. Mina tellisin seenepitsa. Seekord oli aeg pitsat süüa. Marenil oli aeg spagette süüa. Ta küsis: do you have spagetti wiiiith. Tädil läksid silmad suureks. My dear, you want spagetti with weed? See oli meil õhtunali pärast. Kõik teised tellisid ka pitsat.
Ma arvan, et see naine on müstilise mehe ema ning seal liikus veel üks vanem mees ringi, kes on ilmselt isa. Samal ajal kui meie pitsad küpsesid, istusid nemad perekondlikut õhtusööki sööma. See oli ka väga armas.
Meie ajasime niisama lolli juttu ja naersime palju. Ma istusin jälle näoga peeglisse, aga et seekord natuke sotsiaalsem olla, nihutasin oma tooli natuke rohkem Sverre poole. Siis jäi Hanne pea täpselt minu pea ette.
Pitsa oli väga hea. Pitsa oli väga-väga hea. Keegi ei uskunud mind..või nad lollitasid sellega. Nad rääkisid, et ma arvasin pitsast hästi vaid põhjusel, et ma olin sellesse müstilisse mehesse armunud. Me kutsusime teda muideks emoks. Ja ta oli väga huvitav minu arust. Ma jälgisin teda salaja kui ma sõin. Ja ma nägin teda naeratamas ja ma vaimustusin sellest natuke liiga elavalt. Täitsa lõpus, kui me ära läksime, ütles ta mulle ciao ja naeratas ka. Siis ma peaaegu kiljatasin. Mulle meeldib, kui inimesed naeratavad. Ma ise naeratan ka koguaeg. Usute seda? Mina ei usu, aga kõik teised räägivad nii. Näiteks kui Sverre tahtis pitsa pärast vinguma avalikult hakata ja Joachim teda keelas, ei lubanud Joachim Sverrel mulle otsa vaadata, sest ma naeratan niikuinii alati.
Sverre hammustas muideks seal kohvikus klaasist tüki välja.
Me jõudsime peaaegu täpselt valmis. Poisid jooksid 10 minutit enne 10t ära. Nad ei saanud enam lubada hilinemist endale. Me klaarisime arve ja lahkusime ka. Poole teest jooksime ja poole kiirkõndisime. Kõik istusid all fuajees juba, kui me kohale jõudsime. Peaaegu kõik tegelt. Sarat, Torunni ja Elit ei olnud. Poisid tulid sellest liftis välja, millega meie oma joonistustele järgi sõitsime.
Sara, Torunn ja Eli ei olnud alla jõudnud ka veel siis, kui meie lõpuks end maha istutasime. Anne Mette tahtis väga alustada oma tunnikesega, kuid Hildegunn ütles nii armsalt: „ma arvan, et sellel on põhjus ka, miks me ootame.” Anne Mette ütles: „aaa! Ok me võime Irisest alustada” ja me alustasimegi oma piltide näitamisega enne kui Sara ja teised alla jõudsid.
Nad tulid täpselt enne seda, kui mina oleksin pidanud oma pilte näitama. Saral olid koogid käes ja kõik tõusid püsti. Me laulsime sünnipäevalaulu ja sõime kooke. Turid oli nii õnneliku näoga koguaeg. Ta sai 18. Joachim proovis talle Anne Mettelt luba alkoholile rääkida, kuid Anne Mette oli väga kange.
Jätkasime piltide näitamisega. Enamusel ei olnud peaaegu midagi näidata. Kine „unustas” kõik oma asjad kohvikusse näiteks.
Õhtul istusime poiste toas jälle. Mängisime kaarte ja plaanisime Turidile final sünnakinki. Turid, Iris ja üldse nende grupp sööb koguaeg magusat koolis.. koguaeg. Ja see final kink oli natuke pahasti mõelnud. Sverre oli ostnud mingeid Kinderi koogikesi, mis talle ei maitsenud. Nad jaotasid need Joachimiga koridori põrandale ritta. Algus oli Turidi ukse juures ning lõpus seisis paber, kus oli peal kirjas „TASUTA”. Joachim koputas ja jooksis poiste tuppa tagasi. Turid ei läinud õnge. Joachim jooksis niimoodi mitu korda..kuni meile alt retspetsioonist helistati ja paluti vaiksemalt võtta. Kolm sekundit peale seda koputati uksele ja Hildegunn tuli ja saatis meid kõiki magama. Enne veel luges meie kõigi nimed üles, kõigile valet nime öeldes. See on tüüpiline Hildegunn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar