Firenze

Mul läks õhtul pakkimise ja pesemise ja kõige muu sellisega nii kaua aega, et ma jõudsin voodisse umbes 15 minutit üle 12-ne. Äratuskell helises kell 2. Mul oli veel natuke pakkimist teha. Tuli riided alt nöörilt kokku korjata ja need selga või kotti panna. Need polnud veel päris kuivadki. Sõin hommikust ja külmetasin end niisketes riietes. Arne ärkas 5 minutit enne meie kokkulepitud kodust lahkumist üles. Ta oli suht uimas veel.

Maren oli juba bussipeatuses. Tuli autost välja, kui me kohale jõudsime. Tal oli palju suurem kott kui minul. Ning tal on väga mõnus isa. Lõdisesime ja ootasime Sarat. Ta tuli täpselt neljakümneks, nagu kokkulepe oli. Buss jõudis kaks sekundit peale teda kohale. Alguses sõitis valel pool raudteed, kuid kuna Ås on väike koht, siis bussijuht taipas ilmselt suht ruttu, et need inimesed, kes üldse olid ainsad inimesed kell 3.40 reede hommikul Åsi keskuses, on ilmselt need lapsed, kes ta peab peale korjama.Ning jah,Iris ja Turid olid ka bussis.

Vallutasime tagumise pingi ja lehvitasime isadele. Buss oli soe ja imeliku rohelise valgusega. Sara juuksed paistsid hallid. Ski’st tuli Hanne peale. Ski’st tulid veel Eli ja Torunn ja Joachim ka. Sverre jäi natuke hiljaks, sest ta polnud aru saanud õigesti, kust neid peale korjatakse. Järgmine ning viimane peatus enne Gardemoeni oli Kolbotnis. Hildegunn, Marie, Tonje, Viktoria ja Kine. Nüüd oli buss täis ja täiskäik edasi. Mul oli väga hea tuju. Ma tahtsin muutkui rääkida. Hanne oli obsessed mingi Spice Girlsi jääkuninganna lauluga, mis talle meelde ei tulnud ning Maren jutustas meile koguaeg, kuidas ta tahaks oma knekkebrødi süüa. Ilmselt me olime kõik väsinud. Maren oli meist kolmest enim maganud. Hanne polnud üldse maganud. Ma olin natuke maganud. Tonjel on tugevalt blondeeritud juuksed ning need olid selles rohelises valguses täiesti rohelised.

Gardemoenis lasti meid ukse ees maha. Saime Anne Mette ning ta tütrega kokku ning vallutasime need õgijauksed. Need on uksed on jubedad! Täiskäigul ringirattast. Anne Mette ja ta tütar ööbisid Gardemoenis. Nemad olid kõige rohkem magada saanud. Tegime check-ini ära ning läksime turvakontrollist ka läbi kohe. Kohustuslik taxfree shopping esimese asjana muidugi. Gardemoenis on nii, et kui sa välisreiside piirkonda sisse lähed võrdub see taxfree shopi sisenemisega. Ma ostsin m&m’e ja patareisid. Otsisime Mareni ja Eliga süüa peale seda. Kõik mu lemmikohad olid suletud. Kõige kallim koht oli avatud. Ma ostsin caffe lattee. Maren sai mingi baguette. Istusime värava juurde maha. Anne Mette jagas meile välja reisijuhid. Ma lollitasin niisama Mareniga. Meil oli hea tuju. Endiselt.

Lennukisse lasti 20 minutit enne seitset ning see tõusis õhku täpselt kell seitse. Ma istusin akna all, minust paremal Maren ja Hanne. Joachim ja Sverre, kes istusid meie ees, vaatasid Simpsoneid ja nad olid nii toredad, et hoidsid laptopi koguaeg kõrgemal, nii et me ka nägime. Ma ei viitsinud aga eriti vaadata,hehe. Peale tõusu kuulasin muusikat ja joonistasin. Aknast vaatasin ka aeg-ajalt välja. Üldiselt oli igav vaade – vaid pilved. Esimest korda maad peale pilevpiiri ületamist nägin kuskil Kesk-Euroopas. See võis olla Šveits või Austria või juba Itaalia. Need olid alpid. Ning need olid ilusad. Üks suur linn jäi ka nende vahele. Itaalia kohal oli ilus ilm. Maandumine võttis väga kaua aega. Sellessuhtes et me tegime suure ringi Vahemere kohal enne kui me õigesse suunda saime. Muidu maa puudtamine ja pidurdamine olid nagu tavaliselt. Pidurdamine on tore. Seal on sama pooleks rebimise tunne nagu õhku tõustes. Kiirus eks.

Esimest pilti Itaaliast ma võrldesin esimese pildiga Hispaaniast. Palme polnud. Nii eksootiline ka ei olnud. Kuid kevad oli! Kõik oli roheline ja õhk näis selline suvine, seest vaadatuna. Päike paistis. Lennukist väljudes pidime väikese tüki jalgsi minema lennujaama hoonesse, kus ootasime teise tüki pagasit. Viktoria ja Tonje istusid pagasilindile ning see hakkas huilgama, kui lõpuks pagasi aeg käes oli. Mu pagas tuli päris kaua. Ainult Maren sai peale mind. Ma jõudsin vetsus veel käia ja viimase m&mi võtta.

Passikontrolli ei olnud. Sildid olid, et oleme ELi jõudnud. Selline kodune ja uhke tunne tuli, peaks mainima. Ootasime natuke arrivals ukse juures. Anne Mette ostis meile rongipiletid. Rongile pidime jooksma. Rong oli väga vana! Nägi isegi eesti rongidest vanem välja! Pluss suht täis oli ka. Leidsime kõik endale kohad, kuid üksteisest suht kaugel. Ma istusin Hanne ja Mariega koos. Mu vastas istus üks itaalia mees, kellel olid lahedad prillid(mis nõusid, et ma neid vahiks...peegel teate küll^^). Mees oli väga abivalmis. Ta ütles oobs koguaeg. Rong sõitis ka nagu eestis, kolisedes. Vaated olid ilusad ja ma nägin kolme palmi. Palju kollaseid maju ka.

Rongijaam oli täitsa suur. Vanu ronge täis. See oli nii naljakas,hehe. Ma olen vist liiga ära harjunud Norra ussikestega. Peatusime ühe putka juures. Kõik pidid endale kümnekorrabussipileti ostma kümne euro eest. Seal läks meil natuke aega. Kõik lapsed pidid ju kordamööda ostma. Kui kõik valmis said, jalutasime edasi, hoonest välja, bussipeatusesse. Me pidime võtma bussi nr 22, mida ei tulnud ning ei tulnud. Või.. teistpidi tuli. Anne Mette muutus närviliseks ja hakkas kahtlustama, et me oleme valel pool teed. Ta nakatas teisi ka paanikaga. Ma ei suutnud paanikasse minna. Ma olin liiga vaimustuses teistest bussidest. Linnaliinibussid on nii imetillukesed ja koomilised!

Lõpuks ikka tuli meie nr 22 ka. Palju rahvast oli peal. Kuidagi mahutasime ennast sisse. Ma sain istme ka. Hanne tuli mu kõrvale ja poisid vastu. Kohvrid olid pinkide vahel ja jalad nende otsas. Jalad surid ära. Sõit tundus pikk. Me muutkui istusime ning istusime. Keegi ei teadnud täpselt, kus me maha ka peame minema. Anne Mette küsis itaallastelt. Me läksime lõpuks üks peatus liiga hilja. Saime väikese jalutuskäigu hotellini tasuks. Ma oli liiga hõivatud pildistamise ja lollitamisega, et ma ei pannud üldse tähele, millist teed me lähme. Kui ma järsku märkasin, et me seisame ja keegi ei tea, kuhu minema peaks, ei teadnud mina sedagi, kust me tulime.

Anne Mette suutis meid kuidagi hotellini viia. See oli suur maja. Tüüpiline Firenze maja ma ütleks. Selline suur korterelamu, millest tulevad igast verandad ja värgid välja. Hotelli retseptsioonis istus tore naine, kes rääkis väga ilusat inglise keelt. Ohh kuidas mulle meeldivad erinevad aksendid! Tal oli selline vulisev ja roosat värvi, kui ma võiks aksente värvidega iseloomustada. Tuli välja, et seitsmest toast vaid kolm olid valmis kasutamiseks. Minu,Mareni ning Hanne tuba oli üks neist. Me pidime andma oma sünnipäeva ning rahvuse. Anne Mette käis esimest korda välja, lõpuks väga tavaliseks muutunud tutvustava, lause: „We are Norwegians, and one Danish and one Estonian!” Peale seda saime me võtme. Hildegunn ja poisid ka. Võtsime lifti, mis kannatas 4 inimest ja 350 kg, oli hõbedat värvi ja väga jube. Kui ma sisse astusin, põrand vajus vähemalt 5 cm alla poole! Meil oli kolmene tuba rõduga. Rõdu oli väikene. Sinna mahtus ainult seisma. Kuid uksed olid suured, see oli hea. Mina sain keskmise voodi. Maren magas minust ukse pool ja Hanne akna pool. Pakkisime asjad lahti, tegime tuuri vannituppa ning vahetasime riideid. Sara, Viktoria, Kine ja Tonje koputasid uksele ja laenasid ka meie tuba riiete vahetamiseks. Anne Mette oli käskinud kõigil alla koguneda, et koos välja sööma minna, sest teiste tubadega läheb veel tunnikese. Nad tulid siis üles, et end värskendad. Kine oli Anne Mettele öelnud,et neil läheb viis minutit. Saime väikese loengu, kui me 15 minutit hiljem alla jõudsime. Positel läks veel kaugem. Nad loengut ei saanud, neid me hakkasime narrima.

Anne Mette juhatas meid läbi paari tänava ühe suurema tänavani, mille nimi oli Novoli. Läksime mööda seda natukene alla, ühe armsa restoranini, kus meid võttis vastu üks väga lahke ning rõõmsameelne itaallanna. Meile oli keegi müstiline isik, kes ilmselt oli Anne Mette, lauad broneerinud. Ma istusin maha ja otse üle laua oli peegel. Ma ei saanud endalt pilku ära..see tegi kõigile nalja.

Menüü oli väga itaalialik ja itaalia keeles. Ma alustasin spagettiga ning võtsin kümnest variandist ühe lampi. Naine mainis enne, et see on kalaga. Ma: mhmhm käib käib. Teised tellisid enamuses pitsa. Toitu valmistas üks väga müstiline mees, kes ei naeratanud üldse ning näis väga kurb. Maren ütles, et ta nägi ka, kuidas ta pisaraid pühkis. Ta oli nii müstiline, et ta võttis mu pilgu endalt ära ja ma vahtisin teda koguaeg.

Me istusime kahes lauas. Esimene laud sai enne toidu kätte. Meie omaga läks kaua aega. Ma olin esimene, kes lõpuks sööma sai hakata. Mu spagettid olid mereloomakestega. Päris jube oli tegelikult. Naljakas ka. Me naersime mu kaheksajalakeste üle ning see naine tuli ja küsis, kas kõik on ikka okei. Mul hakkas tast päris kahju, ma tundsin ennast nii paha lapsena. Kuid ega see ei olnud kõige parem spagetti ka, mida ma söönud olen. See polnud tegelikult üldse hea, kuid ma sõin selle ilusti ära. Spagetti isu läks aga mõneks päevaks minema.

Hanne ei olnud ka oma toiduga rahul. Ta tellis la primavera pitsa, mille peale müstiline mees oli liiga palju vett valanud. Seda oli ka liiga palju. Ta tõstis pitsa üles ja vesi sorises taldrikule nagu. Ainult tema rääkis ka kõigile, et talle ei meeldi see. Ma olin vait ja sõin rahus. Peale selle virises ta, et ta sai viimasena. Teine laud oli juba lõpetanud, kui ta esimese tüki võttis.

Peale lõunasööki, mis oli kõigi arust liiga suur ja kohustuslik olnud, saime väikese vaba aja kella kuueni. Läksime hotelli tagasi. Need, kes alguses tuba ei saanud, said nüüd. Meie trio puhkas natuke vooditel ja vaatas rõdult alla. Hanne oli väga väsinud. Mul oli suur soov mitte meie aega raisata Itaalias ning ma ajasin nad mõlemad lõpuks uksest välja jalutuskäigule. Tegime väikese ringi ümbruskonnas. Puutusime esimest korda kokku tüüpiliste itaalia meeste/poistega. Hannele vilistati vähemalt kolm korda järele.

Kell kuus saime kõik hotelli fuajees kokku. Poisid jäid jälle hiljaks. Ootasime neid natuke aega. Nad tulid alla geelisoengute ja lõhnastatutena. Me saime veel rohkem põhjust nende narrimiseks^^

Õhtuse kogunemise eesmärgiks oli meile linna ja hotelli vahel liikumist õpetada. Ma olin nüüd tähelepanuga teekonna juures hotellist bussipeatuseni. See polnud aga üldse pikk teekond. Mööda coopist(mis on vist norra toidukett tegelt) ning kortermajade vahelt läbi. Veel umbes 50 meetrit paremale ja bussipeatus oligi seal. Esmalt tuli buss nr 5, mida me ei tohtinud võtta. Bussi nr 22 tulek võttis natuke kauem aega.

Bussiaknast ma unustasin jälle välja vaadata. Järsku teatas Anne Mette, et nüüd läheme maha. Raske oli bussist maha ronida. Rahvas tuli enne sisse kui meid välja lasti. Maha minnes ei olnud mul aimugi, kus ma olen.. võrreldes nende kohtadega, kus ma enne olin olnud, ehk siis rongijaamaga. Võtsime suuna paremale. Tänav oli kitsas ja jalakäijate osa veel kitsam. Rahvast oli normaalselt. Majad olid kollased ja paljude graffititega. Ma ei suutnud ausaltöeldes uskuda, et see on üks suur ja tähtis linn enne kui majade tagant kerkis välja hiigelsuur kirju ning väga detailirohke katedraal veel suurema kupliga. See oli võimas. Kõigil vajusid suud lahti. See hoone ei mahu korraga pilgu sisse äragi. Me pidime pea kuklas käima, et tippu näha. Olime jõudnud Santa Maria del Fioreni. Santa Maira del Fiore on suuruselt neljas katedraal Euroopas ning asub täiesti Firenze südames. Vähemalt minu jaoks sai see Firenze südameks. Jalutasime ringi ümber katedraali ning suundusime edasi Arno poole. Peatusime Piazza della Signorial, mille keskel on kuju ratsutavast mehest, kelle isikut ma ei tea, ning suur purskkaev veel suurema palja mehega seal keskel. Platsi ühes nurgas kõrgub suur Palazzo Vecchio ning natuke on näha ka Uffizi Galerii majakeste nurki. Galerii kooseb kahest majast, mis on Arno-äärsest küljest ühendatud. Me jalutasime majade vahelt läbi ning jõudsime lõpuks Arnoni, kust avanes uhke vaade Ponte Vecchio sillale, mis on ainus sild Firenzes, mis elas üle Teise maailmasõja. See on üks huvitav sild – selle peal on majad.

Arnot vaadates jõudis järsku kõigile kohale, kui väsinud ja näljased nad on. Õues läks juba pimedaks ning kõik hakkasid vinguma, et tahavad süüa. Anne Mette küsis kolm korda, kas me oskame bussi tagasi võtta (ma olin vait, sest mina ei osanud) ning lasi meid lõpuks omapead linnavahele.

Mu klass on väga grupeeritud. Tavalisel koolipäeval istume ja oleme me neljas erinevas grupis. Reisil sulasime me kahte gruppi. Need, keda me kutsume emodeks ja kes teiste arust lahedad pole, need jäid emogrupiks. Teised kolm gruppi moodustusid üheks suureks grupiks. Need olime siis minu trio, Sara, Viktoria, Tonje, Kine ja poisid.

Me võtsime suuna tagasi südamesse. Nägime tee peal mitmeid toredaid kohvikuid, kuid koguaeg oli keegi, kellele midagi ei istunud. Jalutasime üle linna südame ja natuke teiselepoole. Sealt leidsime lõpuks ühe pizzeria. Meid paigutati ülemisele korrusele suurde lauda. Onu kelner võttis joogitellimused ja andis menüüd. Ütles, et me peame kaamerasse lehvitama, kui me oleme valmis tellima. Seda me tegime ka. Väga tagasihoidlikult, peaaegu laua all. Aga meid märgati!

Mina tellisin lasange. Me tegime lubaduse Mareniga, et me sööme Firenzes vähemalt korra pastat, pitsat, lasanget ja pitsat. Pitsaisu mul polnud. Käisin ju esmaspäeval Hannega Peppes ning teisipäeval sõin seda kodus. Läksin siis lasange peale. Viktoria rääkis, et lasanged pole väljassüües tavaliselt üldse head. Ma läksin ikkagi lasange peale. Mulle meeldis lasange Hispaanias väga ning Deli de Lucast me ei räägigi eks. Maren võttis ka lasange.

Toit tuli väga kiiresti. Ilmselt nad lihtsalt soojendasid üles meie tükikesed. Mulle maitses mu lasange väga. Marenile ka tema oma. Sverre tellis pitsa ja sai küpsetamata pitsa. See oligi ilmselt idee olnud.. kuid me ei saa ju itaalia keelest aru. Ta ei olnud seega rahul. Viktoria ei olnud oma spagetti carbonaraga samuti rahul. Seda ei olnud Sara ka. Kinele ei maitsenud pitsa ääred. Tonjel sai kõht lihtsalt liiga ruttu täis. Hanne ei söönud üldse. Ma võin juba ette öelda, et selline virisev meeleolu saatis meie kõiki väljassöömisi. Norra lasped on kasvatatud enda eest seisvateks.. vahel isegi halvas mõttes. Koguaeg oli midagi viga. Koguaeg!

Mul polnud aimugi, kust me koju saame, nagu ma juba kirjutasin enne. Järgnesin lihtsalt teistele. Selle peatuse tundsin ära, kus me maha tulime, kuid see ei sobinud kellelegi ning me liikusime edasi. Tuli üks ringtee, millest me proovisime üle minna. Alguses otse üle,kuid liiklus oli liiga tihe. Võtsime siis ringi. Poole ringi peal nägime bussi ning pistsime jooksu. Me jooksime pikalt ja kiiresti, kuid ma ei mõelnud jooksmise ajal üldse sellele, et ma jooksen. Ma mõtlesin, et lahe, juba toimub midagi huvitavat. Pärast ei olnud ma väga surnud ka.

Buss hakkas sõitma ja Sverre küsis, kas kõik jõudsid. Vaatasime ringi ja ei leidnud Sarat ja Viktoriat. Maren, kes oli viimasena tulnud, ütles, et nad olid maha jäänud. Masendav vaikus laskus kõigile peale, mis oli tegelt naljakas. Kine lõhkus selle öeldes, et Viktoria nutab raudselt. Ma ütlesin, et meil pole midagi teha ka, et nad joosta ei viitsinud ja siis läks meil kõik tavalises meeleolus edasi.

Õues oli pime ja mu teekonna jälgimisest ei tulnud midagi välja. Ma ei teagi, kuidas me sealt bussist õigel ajal maha saime. Keegi tundis vist Electorniksi ära või midagi... ma ei mäleta enam.

Hotellis panime asjad oma tubadesse ära ning läksime kõik poiste tuppa. Istusime rõdul ja ajasime juttu. Joachim ja Sverre suitsetasid sigarit. Nende rõdu oli palju suurem kui meie oma!Ebaaus.

Õues läks külmaks ja me kolisime sisse ning hakkasime kaarte mängima. Viktoria tuli umbes pool tundi hiljem, väga vihane ja nutt kurgus, meiega riidlema. Nad olid pidanud hullult kaua ootama bussi ning lõpuks kümme peatust varem maha tulnud, sest ei teadnud, kus on õige koht. Itaalia mehed olid neid teel koju kiusanud ning nad olid väga solvunud meie peale. Mina arvan endiselt, et see ei olnud meie süü, et nad ei jooksnud.