Me nägime mõnda bussi ka teel sõitmas. Peatusime siis peaaegu igas bussipeatuses. Anne Mette küsis kõigepealt endalt, miks inimesed bussi ootavad ning siis meilt, kas me ei tahaks ka natuke oodata – võib-olla on streik läbi. Böhöö me läksime edasi. Mulle meeldib jalutada.
Käisime rongijaama kontorist läbi. Hanne tahab oma 45 eurot tagasi saada. Anne Mette ajas temaga asju. Ma ostsin sooja wrapi. Sõin seda emopundi seltsis. Nad on väga toredad! Mulle nad meeldivad. Ma olen ainus ka. Maren oli Hannega koos kontoris sees. Hildegunn ostsis meile rongipileteid homseks ning kadus ära. Hanne sai kell üksteist oma asjadega valmis. Hildegunn ei ilmunud endiselt välja. Tulime tulema siis temata.
Taksogrupp juba ootas järjekorras kui me muuseumi juurde jõudsime. Võtsime end nende sappa. Ootasime kaks tundi. Maren kuulas Singer Vingerit ja laulis iga kord kõvasti kaasa kui jumalaga puberteet oli. See oli nii armas. Hanne ajas mind närvi ja ma nähvasin umbes vähemalt kolm korda talle. Ühe korra sai ta kõigilt kergelt sõimata. Marie oli seinale kirjutanud: 2SFA were here, Ås VGS, 8/4/08. Åsi Å peal polnud rõngas peaaegu nähagi ning see kõlas siis lugedes AS. Hanne oli eemal ja joonistas midagi muud. Me küsisime Marielt markerit, et ring ilusti peale joonistada. Hanne käes oli marker. Ta tuli ja kirjutas Asile ühe s-i juurde. Kõik olid umbes, et nüüd sa panid küll mööda. Joachim ütles, et Hanne proovib jälle nalja teha või mis. Peale seda oli Hanne natuke vait ja tagasihoidlikum.
Järjekord läks mööda postkaardikärust. Seal oli palju koledaid postkaarte.. palju ilusaid ka. Aga need koledad olid väga koledad.
Galleria dell’Accademia muuseumis seisab Michelangelo David. Üks suur mees, keset ruumi. Ta on suur. Ja ta on võimas. Ja ta on peaaegu ainus asi, mida seal vaadata on. Mõned teised kujud on ka. Elusuurused inimesed. Nii jubedad. Mulle tulid külmavärinad peale. Ma kujutasin koguaeg ette, et nad liigutavad nüüd silmi või ärkavad järsku ellu. Kõik joonistasid natuke Davidit. Või vähemalt proovisid. Ma alguses ei tahtnud. Kõik joonistasid eks,sellepärast. Anne Mette joonistas ka ja ta ütles, et ta joonistab seda iga kuradima kord, kui ta seal on, ning kunagi ei saa õigesti propotsioone paika. Siis tuli mul ka isu. MA tahtsin näha, kas ma saan nad esimese korraga paika. Et kas ma olen oma õpetajast parem. Mul on selle joonistamisega ego natuke lakke tõusnud vist.
Davidil on natuke imelikud propotsioonid. Tal on hiigelkäed ja suur pea. Ma tegin kolm erinevat joonistust. Alustasin rinnast. See jäi natuke kitsaks. Andsin alla. Võtsin jala, see läks päris hästi. Kõik käisid ja kiitsid mind. Ütlesid, et ma olen parem kui Anne Mette (^^) ning et ma peaks tervet ka joonistama. Panin siis tervet piirjoontena. Sain hästi hakkama. Anne Mette ütles veel lõpus mulle, et mul on täitsa hästi. Jalad olid ntuke paigast ära vaid.
Kella kahest tulime muuseumist ära, kõhud tühjad jälle. Me kulutasime vähemalt pool päevast igapäev söömisele (kui söögikoha otsimine ja kõik muu selline ka sisse arvestada). Igal päeval! Seekord käisime natuke enne veel shoppamas. Mõned tüdrukud vaatasid riideid. Ma istusin poe keskel diivanil ja vaatasin kuidas vihma sajab.
Leidsime ühe heade toitudega söögikoha päris selle poe lähedalt. Istusime sisse ja saime taldrikud, klaasid ja kõik muud sellist. Toit näis hea ja päris odav, kuid seal lõhnas halvasti. Poisid ei kannatanud välja, tõusid püsti ja läksid minema. Lihtsalt läksid. Meile ka ei meeldinud. Söögiisu läheb ära sellise lõhnaga ja muud sellist. Kine valetas siis kelnerile, et meie õpetaja just helistas ja ütles, et meil läheb kümne minuti pärast buss ja me peame ära minema. Imelik oli :D Me olime juba maha istunud ja menüüd vaadanud ja vett tellinud ja siis otsustasime, et eiei me ei taha seal ikkagi olla.
Jalutasime natuke edasi, kuid ühtki toredat kohta ei tulnud. Poisid helistasid ja ütlesid, et nad on jälle seal, kus me kolmel eelmisel päeval lõunat söömas olime käinud. Me otsustasime, et lähme ka sinna. Teel kaotasime Viktoria ja Tonje ära ning kohtasime turul üht geniaalset müügimeest. Me läksime tast mööda ja ta ütles excuse me, you dropped something. Me pöörasime kõik pea,et vaadata selja taha maha. Ta näitas näpuga ja ütles my heart. Kõik olid iuuuu ja jäkk ja ökk. Ma hakkasin naerma. Ta oli geniaalne ju.
Ma sõin lasanget ja see oli hea. Peale söömist läksid kõik erinevatesse suundadesse. Mina jäin Mareniga kokku. Me tegime natuke jalanõudeshoppingut. Ma olin Marenile lubanud, et ma lähen ja ostan temaga jalanõusid. Muidu mul polnud absull isu shoppata. Me leidsime talle õnneks jalanõud kohe esimesest poest. Otsisime seejärel üles teised tüdrukud, kes shoppasid Zaras. Neil oli veel plaanis edasi shoppata. Ma tahtsin koju minna. Maren oli nõus minuga tulema. Ostsime jäätist (kookose ja pähklioma, mis ei maitsenud nagu jäätis vaid nagu nugatti) ja võtsime bussi koju. Maren on nüüd koguaeg närvis bussiga sõites. Ta kardab uuesti vahele jääda. Tal oli bussipilet käes juba sada meetrit enne bussipeatusesse jõudmist.
Kodus pakkisime natukene asju ning lõime ennast õhtuseks pidulikuks õhtusöögiks üles. Me olime kokku leppinud, et saame kell 8 Porte Vecchio juures kokku. Kell seitse tulid Hanne ja Kine ja ütlesid, et see ei lähe läbi– kõik tulevad kõigepealt koju, et end natuke korda sättida ja siis läheme kõik koos linna. Lollitasime siis niisama Mareniga kuni kõik end valmis panid. Ta laulis mulle jälle natuke. Anne Mette käis uurimas, mis meil õhtuks plaanis on. Talle ei meeldinud eriti meie plaan täitsa kekslinna sõita. Paljudele meie seast ka ei meeldinud.
Kui me lõpuks üheksa ajal hotellist bussipeatuse poole jalutasime, olid pooled sellele vastu. Me pidime ju kell 10 tegelt hotellis tagasi olema. See polnud enam loogiline, et me jõuame. Maren stressas eriti. Ma võtsin asju rahulikult. Mul on kuidagi väga kerge õpetajate soovidele vastu astuda viimasel ajal. Kui buss ette sõitis oli meie vaidlus veel poole peal. Kes me linna tahtsime sõita, võtsime bussi. Teised tulid ka järgi. See töötab peaaegu alati. Nad tahtsid küll järgmises peatuses maha minna, kuid me jäime istuma ja nad ka siis.
Viktoria oli terve reisi üks tubli asjaajaja. Alati arvutas tema restoranides kokku areveid ja otsustas, kus me sööme ja millal me sööme. Võttis vastutusi. Tema oli see ka, kes pakkus välja, et viimase õhtu teeme eriti uhkelt. Alguses oli tal plaanis minna üle Porte Vecchio teisele poole Arnot. Turismitädi oli öelnud, et seal on kõige paremad restoranid. Kuid me otsustasime kella tõttu ümber. Vaatasime endiselt ringi Porte Vecchio juures, kuid samal pool Arnot, kus on süda ja hotell ja kõik muu.
Leidsime ühe restorani, mis tundus päris okei olevat. Siiski. Kelner, kes meid vastu võttis, oli tumm. Mõnele ei meeldinud see (mis on ülialatu minu arust). Mõnele ei meeldinud hinnad. Kell aga pressis kukalt koguaeg. Otsustasime sisse minna. Meid pandi köögi kõrvale istuma. Kohe maha istudes hakati kalalõhna üle vinguma. Ma ei tundnud mingit halba lõhna. Ausaltöeldes ma arvasin, et need on nelgid mu nina all, mis nii lõhnavad. Viktoria riidles nende lõhna-virisejatega ning ütles, et me kannatame välja. Meil polnud ju aega. Siis aga avastas Joachim, et me võime samal ajal, kui me sööme, kelneri paljast tagumikku näha. See oli piir. Joachim kutsus kelneri ja küsis, kas neil pitsat ei olegi. Seda neil ei olnud. Ta oli selle enne välja uurinud. Ütles, et ta sööb ainult pitsat ja me läksime jälle minema.
Palju tagumikuga kelner juhatas meile teed lähimasse pizzeriasse. Me võtsime suuna sinnapoole. Et end mingil moel välja vabandada. Tegelt vaatasime edasi. Pikalt ei olnud teel ühtki söögikohta. Inimesed muutusid järjest närvilistemaks ja Viktoria tundis ilmselt aina suuremat survet oma kuklal. Tal tuli korts peaaegu otsaette murest. See kadus ära, kui me lõpuks ühe normaalselt lõhnava pizzeria leidsime. Joachim ei tahtnud sinna minna, sest seal ei olnud piffi. Ta oli ainus, kes ei tahtnud. Ta sai kõigilt loengu, et ta võib piffi Norras ka süüa. Hehe siis tuli välja, et ma olen ainus, kes norras vahest restoranis söömas käib.
See oli tore pizzeria. See nägi natuke Peppelik välja. Me saime eelroaks (tasuta) pitsa. Ma sain eriti vürtsise ampsu. Mul jäi peaaegu hing kinni. Rohkem ma seda pitsat ei söönud. Õhtusöögiks tellisin hoopis pasta seenekastmes. See ei maitsenud väga hästi ka. Seened olid liiga limased. Kuid meil oli väga mõnus olla. Me rääkisime oma mälestustest esimestest päevadest koolis ja esimesest aastast ja kuidas järgmisel aastal tulema hakkab. Need on alati mõnusad vestlused.
Koju võtsime takso. Me ootasime seda pikalt. Jalutasime linna südamesse tagasi. Ühtki ei tulnud. Jäime seal taksoplatsil seisma. Kõigepealt tuli üks kuuene tasko. Kuus meist läksid peale. Mina, Maren, Sara ja Joachim jäime maha. Pidime umbes viis minutit veel ootama. Kõrval oli üks mõnusa muusikaga baar. Mul oli hull isu sinna minna.
Aga takso tuli. Ainult kõrval- ja keskelistujal oli turvavöö((ma pean kohe ütlema, et ma kirjutasin turvanöör kõigepealt)). Taksojuht sõitis jube kiiresti. Sara kartis väga. Ja ta rääkis koguaeg sellest. Minu arust oli lahe. Adrenaliin teate küll. 16 eurot ja 10 senti. Jõudsime kohale teistega täpselt samal ajal. Nad olid igatpidi ringi sõitnud. Aga said 10 senti odavamalt. Ma ei arvutanud kordagi hindu ümber ei norra ega eesti kroonidesse. Ma mõtlesin koguaeg eurodes,jeeei!
Hotelli jõudsime me kell 11. Kõik teised istusid all fuajees ja ootasid meid. Hildegunn naeris kõigi meie põhjenduste üle. Ta oli väga lõbus üldse. Hehe me arvasime, et ta oli joonud natuke alkoholi. Piltide näitamist ei toimunud. Kõik läksid hoopis asju pakkima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar