Hommik läks rahulikult. Ärkasime kõik erinevatel aegadel, peale äratuskella. Mina olin esimene. Pesin juukseid ja pakkisin oma asjad kokku. Kõik mahtus ilusti kohvrisse ära ning midagi maha ei jäänud. Hanne tuli üles peale mind. Käis ka pesus. Me olime mõlead peaaegu valmis juba, kui Maren ka end voodist välja viitsis ajada. See oli natuke peale seda, kui Sara helistas ja meid poodi kutsus. Hannel läks peegli ees veel tsipa aega ning aint mina ja Maren liitusime Saraga. Ostsin viinamarju ja jogurtit. Hull šokolaadiisu oli ka, aga millegipärast jäi see ostmata. Tulin tulema ühe rosinakukliga hoopis. Sõin selle pärast rongis. Need rosinad maitsesid haigelt. Sara ostis mõned kindereggid. Maren avastas poes, et tal pole ju raha.
Istusime veel natuke oma tubades. Ma sõin oma hommikusööki. Maren ütles, et ta pole veel kunagi näinud inimest, kes nii kiiresti viinamarju sööks nagu mina. Ma olin täitsa meelitatud. Mu viinamarjad olid muideks hiiglasuured. Ma kahtlustan, et keegi on neile geenisüste teinud. Nad olid täitsa ploomid noh ning sellise vahepealse värviga. Ei rohelised, ei lillad. Maitsesid väga hästi muidu.
15 minutit enne üheksat läksime alla fujaeesse. Lipsasin Anne Mette lifti peale. Teised pidid järgmist ootama,hehe. Istusin tugitoolis ning vaatasin end peeglist. Vaikselt tulid kõik. Keegi ei jäänud hiljaks. Andsime kõik oma tubade võtmed ära ning jätsime hotelliga head aega.
Eile oli poolel grupil plaanis võtta takso rongijaama, kuid ei tulnud sellest midagi välja. Enamusel oli bussipileteid järel...või said nad kelleltki laenata. Viktoria ja Tonje solvusid vist sellepärast. Anyway. Kõik koos kolistasime bussipeatusesse. Mu kohver kukkus vähemalt kolm korda ümber, sest ma ei viitsinud seda korralikult tõsta, kui rääkida tänavakividest ja nii. Ma jäin sellepärast pidevalt maha teistest. Buss tuli umbes kaks minutit ja neli sekundit peale seda, kui ma lõpuks bussipeatusesse jõudsin. Maren ronis seisuplatsi nurka ja ma sulgesin ta oma kohvriga kinni ning läksin pileteid kehtimatuteks tegema. Pileti, mille ma Marenilt sain ning mis tegelt oli Marie oma, lasin kolm korda masinast läbi. Enda oma vaid korra. Üks pilet jäi veel järgi. Ronisin Hanne juurde, et ta saaks seda kasutada, kuid ta ei osanud vist. Nii et mul on endiselt üks pilet seal kaardil. Buss läks ruttu täis ja ma ei mahtunudki enam Mareni juurde tagasi ronima. Sain hoopis istuma, Turidi kõrvale. Turid ning Marie ja nemad teised jutustasid oma kogemustest turul. Mehest, kes ütles kõigepealt excuse me ja peale pilgu pööramist teatas, et u dropped something – my heart. Hehe. See mees on üks originaal, ma ütlen. Väga geniaalne.
Bussist maha ronimine läks hästi. Ma kartsin natuke, et buss sõidab minema juba siis, kui ma alles kotiga jaman. Eiei. Kõik tulid ilusti maha. Pikas hanerivis jalutasime rongijaama ja sealt rongi juurde. Nelikümmend minti oli rongini aega ning Anne Mette tekitas paanikat sellega, et rongi uksed polnud veel lahti ning võib-olla siis see polnudki õige rong. Ma olin tõsiselt come on: meil oli 40 minti aega veel! Ta käis ikkagi kolm korda tšekkimas, kas see oli õige rong. Istusin oma kohvri otsas ja kuulasin igast nurgast uudiseid ja klatse. Hanne hakkas oma ankeeti täitma, et bussiõnnetuse eest raha tagasi saada. Ta oleks pidanud seda eile hotellis tegema ja täna ära andma. Seda ta muidugi unustas. Proovis siis seal perroonil istudes valmis jõuda. Kui ta inglise keelega abi küsis, suundusid kõik minu poole. See juhtub siis, kui sa alguses ainult inglise keelt oskad – kõik arvavad, et sa oled mingi hull proff. Ma suunasin nad endasi Marie poole, kes ainult punastas, et lahedate grupist talle tähelepanu tuli ning ei teind ka midagi ära. Lõpuks olin ikkagi mina oma lihtsa ja koleda inglise keelega see, kes Hannel lauseid aitas kirjutada. Ja Sara. See käis nii, et ma ütlesin lause ja Sara luges selle üle oma ameerika aksendiga. I’m not kidding lizzm. Vahepeal saime rongi sisse ka. Kõik ühte vagunisse, üksteise ligi. Natuke modernsem rong oli. Hanne ei jõudnud oma ankeediga valmis. Rong hakkas enne sõitma. Nüüd peab ta selle posti panema.
Sõitsime poolteist tundi. Kuulasin alguses muusikat, kuid kõik teised rääkisid ümberringi ning ma ei suutnud oma uudishimu ja muusika helitugevust tasakaalus hoida ning loobusin klappidest lõpuks. Siis midagi erilist ei toimunud enam. Viktoria ja Tonje palusid kõigilt järjest kaameraid, et pilte vaadata ja keelde peale panna, milliseid pilte Facebooki üles võib panna ning milliseid mitte. Minu kaamera on juba mitu päeva surnud, nii et mul on õigus endiselt kõigile piltidele. Jess! Sara liitus nendega. Ma pildistasin natuke Sara hea kaameraga, kuid andsin suht ruttu alla, sest ilusaid pilte ei tulnud. Böö. Hannel ja Marenil tuli hea tuju peale ja nad hakkasid mind kõdistama. Päris hullult. Ma kukkusin pinkide vahele maha ja vajusin järjest sügavamale, sest nad ei andnud järele ka. Sealt oli päris raske välja ronida pärast. Aknast nägime lõpuks roosa maja ka ära. Mõlemad Hannega laskasime Marenit viis korda. Hehe ta peab natuke reaktsiooni koguma. Pisa centrale (vms) peatuses ma tekitasin paanikat hüüdega, et võib-olla näeme torni. Kõik võtsid seda kui hüüet, et ma näen torni. Nad said muidugi tünga. Me nägime vaid teisi perroone ning veel kollaseid maju. Me passisime seal peatuses umbes 10 minutit. Anne Mettel on vist närvid läbi. Ta tahtis peaaegu rongist välja minna, et inimestelt küsida, kas see ikka läheb lennujaama edasi ka. Seda see muidugi tegi. 10 minutit hiljem siis. Siis oli vaid 5 minti sõitu ning me olime lennujaamas. Lennujaama ees on suur tuvikuju. TUVI! Käisime jälle pea keereldes ringi, et Pisa torni näha. Keegi ei püüdnud seda kinni. Läksime hoopis lennujaama hoonesse sisse ning ckeck-in’i. Itaalias on nad natuke toredamad. Marie kott oli 23 kg ja onu küsis peale seda vaid, kas tal on käekotis vedelikke. Sain suht esimeste seas sellest läbi. Otsisime pikalt Mareniga postkasti ning lõpuks veetsime aega vetsus. Kui me lõpuks turvakontrolli jõudsime olid teised peaaegu läbi saanud juba. Järjekord oli pikk muidu. Ja tüütu oli oodata, kuid ma nägin lahedaid inimesi seal ringi liikumas ning lõpuks tuli välja, et seal oli isegi huvitavam kui turvakontrolli taga. Väikesed lennujaamad on igavad. Peaaegu neli väravat, üks väike taxfree shop, kus M&M maksab liiga palju ning kohvikukene, kus pole häid sööke. Mul oli ainult kolm eurot järel ka. Kõht oli tühi ja päris masendus tuli peale. Viktoria leidis mulle lõpuks ühe automaadi, kust ma ostis Kinder Delice’i ning ühe bolle šokolaadiga. Maren sõi pool mu kinderist ära:(
Lõpuks ma rääkisin veel Hanne ära, et ta mulle Fantat ostaks. Ma tahtsin üht uut maitset proovida. Roheline pudel ning fanta näeb must välja. See maitses väga pahasti. Esimene võrdlus oli nõudepesuvahend. Teine võrdlus on vanaks läinud glögi. Jäkk igaljuhul.
Kõigile on tohutult tähtis, kelle kõrval nad lennukis istuvad. Isegi Hildegunnile. Tema on täielik jobu ka. Ta vahetas pileti enne väravast läbi minekut ära. Ta oli meist esimene, kes väravasse läks. Ma olin kohe ta järel ning tunnistasin ta lollust 100%. „You’re name is Hildegunn Barstad” „Yes” „But you’re ticket is for Torunn Bakkerud” „We changed” „You’re not allowed to change”. Ta keeras end ning liikus rivis taha poole ja teatas kõigile „We can’t change”. Inglise keeles. Ta on jobu. Mul pole enam mingit respekti tema suhtes. Näiteks veel üks näide: ta istus Joachimi ja Kine kõrval lennukis. Nad kõik magasid. Hildegunn ärkas natuke enne maandumist üles. Teised kaks magasid edasi. Magasid edasi siis ka, kui me kohale jõudsime väravasse. Hildegunn tõusis püsti ning läks lennukist välja, jättes Joachimi ning Kine magama. Peale seda me teda enam ei näinud. Jumal küll! Ta on õpetaja!!
Lennukile jõudmiseks pidime bussi kasutama. See läks päris täis ning seal oli vaid norra keelt kuulda. Naljakas oli. Ma pidin jälle kontrollima, mida ma suust välja ajan. Kine ja Maren tegid võistlus, kumb on stabiilsem püstiseisja, kui buss sõidab. Neile ei jätkunud ühtki kohta kinni hoidmiseks. Lennukisse ronisime treppidest. Ma istusin vahekäigu ääres Hanne kõrval. Maren oli ka meiega samas reas – akna ääres. Lennuk oli 45 minutit hiljaks jäänud. Jäi veel 10 minutit – et sisse sobida Euroopa õhuteedesse. Väga fancy hehe. Tõus läks väga hästi. Istusime kõik kolmekesi Mareni akna all ja piidlesime välja. Me otsisime Pisa torni. Anne Mette ütles, et kui me õnnelikud olema, siis meil õnnestub seda näha. See oli veel meie külje all ka. Ning tatatarataaa! MINA LEIDSIN! Ma leidsin selle kuplimaja sealt kõrvalt ning siis selle natuke viltuse valge torni. Ma läksin päris ekstaasi! Näitasin teistele ka kätte asukoha ning särasin seal natuke. Õhku jõudes sain kolm minutit muusikat kuulata, siis hakkas turbolents ning ma pidin pleieri välja lülitama. Ainult natukene rappus. Väga õrnalt. Hanne oli hirmust mu kõrval peaaegu suremas. Siis ma mõtlesingi esimest korda, et ma vist hakkan ära harjuma. Ma endiselt ei karda absull, kuid ma ei ole nii elevil ka mitte. Nii et igav hakkas. Ma ootasin ka turbolentsi lõppu. Selle tulek võttis nats aega. Jäi järjest vaikemaks ja läks täitsa ära lõpuks. Hanne rahunes maha ja mina sain Joachimi käest kõrvaklapid. Ülejäänud lennuaja ma sõin šokolaadi ja kuulasin muusikat. Mul oli heli põhjas ja keegi ei kuulnud, et ma muusikat kuulan! Joachimil on täitsa head klapid. Need on sellised suured, mis lukustavad kõrvad täiesti ära. Ainult heli oleks võinud natuke parem olla. Ma ei olnud selle muusika sees, see oli mu ümber, aga ma tahan sees olla.
Pisas oli 23 kraadi. Oslos oli 3 kraadi. Vihma sadas. Hommikul oli lund sadanud. Me maanudsime natuke üle kella viie. Lennukist välja astudes käis tuuletõmme läbi ja ninasõõrmed läksid lahti. Mõnus värske õhk liikus ringi. Lohistasin ennast sõna otseses mõttes kõigist neist käikudest läbi pagasi vastuvõtmis ruumi. Ekraanil seisis, et Pisa pagas on lindil nr 8. Mul tuli hull isu kõigile jutustada, et kui ma esimest korda... ma olen aga kohutav jutustaja.. nii et ma jutustasin seda iseendale. Tegime kõik koos viimaseid taxfree oste. Ma ostsin suure paki m&m’e. 80 noki. Maren ostis ka. Turid vaatas veine. Suure pühendumusega. Ta oli nii armas. Mõnus on 18 olla raudselt.
Lindil nr 8 sõitis ringi ka kohvrid Münchenist, ainult meie kohvrid olid märjad. Minu oma tuli esimesena. Tegin oma m&m’i lahti, kui teised veel ootasid pagasit. Maren tahtis mu peaaegu ära tappa, et m&m’e saada. Ma andsin siis kättemaksus Hannele komme. Tal kõht korises. Õpetajaid me ei näinud kordagi peale lennukist väljumist. Korralikult me end kokku ei kogunud ka. Hanne, Kine, Viktoria ja Tonje kiirustasid rongile. Me ei öelnud head aegagi. Marie ja teised kadusid lihtsalt ära. Joachim ei teadnud kuidas ta koju saab. Me otsisime talle bussi. Ta oli esimene, kellele ma takk for turen ütlesin. Mina, Sara ja Sverre saime Marenilt küüti. Mareni isalt. Sõitsin täitsa koju välja. Kõik olid surmväsinud vist. Me ei öelnud peaaegu ühtki sõna autos.
Kodus sain kohe süüa. Kalasuppi. MM see oli hea! Jutustasin neile natuke oma reisist ning Inger rääkis Stockholmist. Pärast näitasin veel oma joonistusi ning muuseumi pileteid. See on mõnus... niimoodi peale reisi reisist rääkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar