Norra

Kaks esimest tundi teisipäeviti on prantsuse keeled. Seekord kaks esimest prantsuse keele tundi peale Firenze reisi ka. Olime kõik koos ühes klassis.. et Konstanze saaks siblida salvestajatega ning Ingrid saaks tundi läbi viija. Üks salvestajatest olin mina. Ma ei teadnud seda enne tundi. Või ma mõtlesin sellele kohe peale seda, kui Ingrid mu mu klassi ukse eest peale korjas ja ütles, et me kõik koos oleme. Selleks teisipäevaks, mille ma Firenzes sooja päikese all veetsin, oli meil tegelikult koduseks tööks ühte teksti lugeda, et see siis kassettile lugea. Et nad saaksid meie hääldust hinnata.

Nagu ma juba mainisin...mul tuli see alles kohe peale seda meelde, kui ma juba kooli olin jõudnud täna. Seega ma polnud midagi ette valmistanud. Jõudsin enne oma järjekorda paar korda mõtetes harjutada. Nad võtsid meid tähestikulises järjekorras. Halvasti läks. Ma puterdasin jubedalt. See ajab naerma.

Kunsti oli vaid kaks tundi – me saame tunde Firenze ajast tagasi. Anne Mette rääkis meile tulevasest kunsttentamenist ning Maren ja mõned teised veel näitasid pilte Firenzest. Mõnus oli.

Koju sain seega jälle varakult. Ega ma midagi huvitavat teinud. Ajasin Ingeriga juttu ja lugesin ajalehti. Ta oli täna kodus. Pea valutas või midagi. Raamatut lugesin ka natuke.

Lõpuks hakkas südametunnistus tööle. Kell oli kuskil poole seitsme aeg. Ma ei viitsinud trenni minna,aga kodus ka ei tahtnud passida. Mõtlesin, et asendan trenni jalutamisega. Jalutasin natuke Åsi vahel ringi. Pool kaheksa olid Åsi rongijaama juures. Mõtlesin, et pean natuke sotsiaalne olema ja läksingi trenni.

Tore oli jälle üle pika aja! Koju sain Vildega. Tema põrnikaga. Õues oli veel valge. Imeliiiik. Eelmine kord trenni minnes oli ka veel pime.. ja see oli..ee...veebruaris?märtsis? Kaua aega tagasi igaljuhul!