Norra

Tantsisime täna kekas svingi. Ma mängisin Hannele poissi. Kergem oli. Ma olen kohutav tantsija. Samas ma mõtlen koguaeg rahvatantsule. Ma olen seda igatsema hakanud. Aeroobika on nii rutiinne ning paigaltalluv. See ei vii kuhugi edasi. Me teeme alati peaaegu seda sama ühtset kava ning muud lõbu peale keha treenimise ma sellest ei saa. See ei istu päriselt mulle. Ma igatsen meie naljatamisi ja värke ja eesmärki kõige selle tegemisel. Et jah.

Keka tööd saime ka täna tagasi. Ma sain viie! Fy søren ass.

Inglise keele õpetaja oli jälle haige. Seekord midagi hambaga. Ma tunnetasin seda ette. Ma valmistasin ennast vaimselt juba enne ette, et täna saab jälle varem koju. Ta on viimasel ajal väga palju puudunud..või puudun mina siis.

Peale kooli oli plaan Ski’sse sõita. Hannele külla. Mul tekkis kahetunnine paus,inglise keele pärast. Käisin kodus lasteTVd vaatamas. Ja ajasin Ingeriga juttu natuke. Hanne võttis ühe rongi minust varem. Ta pidi kodus tolmu imema. Leppisime kokku,et saame rongijaamas kokku. Ta jäi natuke hiljaks. Ma ostsin endale telefonile raha ja nägin Torgeiri. Ta tuli mu juurde just siis, kui ma keskendunult telefonile raha laadisin. Proovisin aru saada, mida see tädi mulle seal telefonis räägib. Ma ei saanud sellepärast alguses arugi, et ta Torgeir oli. Vaatasin sellele mehele otsa Äääh ja järsku taipasin. Hehe. Ta läheb aina paksemaks seal Mariti juures muideks.

Ta jooksis rongile ja ma sain Hannega kokku. Take awaytasime Peppe’s Pizzast kaks pitsat, laenutasime filmi ning jalutasime terve piiiika tee Hanne juurde. Tal on suur maja. Väljast nii ilus ei ole, seest on väga. Elutuba on sama suur kui terve minu kodu esimese korruse pindala. Vähemalt. Ta vennal oli sünnipäev. Ma ei näinudki seda venda korralikult. Ta oli häbelik. Põgenes koguaeg meie eest ära. ME võtsime siis pitsa,soojendasime selle mikros üles ja kolisime alla korrusele filmi vaatama. Rullisime kardinad ette ja tekitasime õudusfilmi tunnet. Villmark. Järgmine norra õudukas. Hanne ütles peale Fritt Vilti, et ma pean Villmarki nägema, sest see on õudsem. See polnud tegelikult.. Sellel oli võib-olla natuke rohkem sisu. Pani kaasamõtlema ja tekitas pärast küsimusi..kuid seal ei juhtunud eriti midagi. Põhiline idee oli muidugi jälle tapmine. Miks kõik õudusfilmid tapmistest räägivad? Ma arvan,et ma pole ühtki õudukat näind, kus kõik ellu jääks. Seekord surid viies kolm. Ma ei kiljatanud kordagi. Nägu petsin siiski suht tihti. Kokkuvõttes... See ei olnud hea õudusfilm. Sain oma eelmisele küsimusele vastuse siis – õudusfilmi juures on tähtis see, et see oleks õudne!

Teleri eest kolisime arvutisse. Alustasime Viktori venna piltidega ning lõpetasime Youtube’s muusika kuulamisega.. halva muusikani. Heast alates. Me olime eurovisiooniga ametis, kui ma järsku avastasin, et peaks koju minema. Jalutasin tagasi Ski rongijaama ja võtsin rongi koju.