Midtårssamlingen

Rongisõit läks hästi. Oslo S’is kohtusin Philipi, Juliuse, Birthe ja Carmeniga. Rongis nägime veel Lukast ka. Kõige mõnusam sõit oli Oslo ja Hamari vahel. Rong oli mugav ja päris pikalt läks ka – ei pidanud muretsema, kuidas ma oma asjadega hakkama saan terve aja. Hamarist Elverumi sõitis naeruväärselt lühike rong. Elverumis korjas meid üles takso, mis ronis päris vaevaliselt pika tee mäkke. Lund oli tohutult ja sadas aina juurde. Taksojuht pani meid mäe tipus maha ja Bjørn-Ola tuli suusatades meile vastu. Mul polnud suuski kaasas ja ma jalutasin selle tee. Philip oli mulle seltsiks, sest ta oli suusasaapad koju unustanud... või tal lihtsalt polnud neid. Minna oli vaid umbes 200 meetrit ja kõik läks väga okeilt. Ma ei kukkunud väga meeldejäävalt sisse. Natuke jube on mõelda lihtsalt, et mu all oli tegelikult umbes üks ja pool meetrit lund. Maja sissepääsuga arvutasime valesti ja pikendasime oma tuuri. Kohale jõudsime suusatajatega samal ajal. Bergenlased olid juba kohal. Midagi erilist ei toimunud, igaüks pidi endale ise tegevuse leidma. Istusime köögis, jõime teed ja lihtsalt ootasime rahvast. Ma lootsin, et Kaari tuleb ruttu. Tundsin end tsipa üksinda sakslaste seas alguses. Ta tuli ka. Jagati toad ära ja me saime kõrvuti magama, mõnes mõttes. Jalad olid koos. Pakkisin natuke asju lahti ja avastasin, et mu voodis on saepuruhunnik. See oli nurgas, sinna kuhu ma jalad panin. Vastik oli mõelda, et võib-olla oli see mõni nahkhiir, kes seda sinna sülitas. Uhuuu.

Varsti läksime õue. Lars ronis katusele, Bjørn-Ola ka ning terve grupp jooksis järgi. Ülessaamisega oli mul probleeme (terve kokkutuleku vältel). Õnneks oli toredaid inimesi, kes mind aitasid (enamuse ajast olid need Kaari, Philip ja Thibault) ja üles ma saingi. Hüppasime teiselt poolt alla, lumehange. Ma käisin seal katusel umbes kolm korda ära.

Enne söömist saabus Vladimir. Ta tuli ja istus meie juurde elutuppa, kuid ei rääkinud kellegagi. Ma olin juba ammu plaaninud, et lähen ütlen talle tere vene keeles, kuid mul julgus kadus ära täiesti. Mingi hetk kadus Kaari ära ja jättis mind täitsa üksi. Ma kõhklesin kaua, kuid tegin asja ära ja läksin ta juurde. Hehe, ma ei öelnud vene keeles tere. Ma küsisin norra keeles, kas ta räägib norra keelt. Ta vastas ei. Ma olin pettunud natuke. Keegi rääkis mulle (ja mina rääkisin kõigile ja Kaari pani mind väheke piinlikku olukorda, kui ta Vladimirile teatas, et keegi oli talle öelnud), et ta on supertubli norra keelega. See tundus ju loogiline ka. Ta ei osanud ühtki keelt peale vene siia tulles. Miks ta inglise keelt õppima hakkas? Pealegi minu inglise keel koliseb mäest alla muutkui. Ta tuleks mul umbes tunni rääkimisega kindlasti tagasi, kuid raske on alustada. Kõik need tüüpilised vead (nt how did you came here) ja värki.

Õhtusöök nägi välja nagu koeratoit, kuid maitses piiphästi (ma räägin ka toidust oma blogis haha). Õhtul me mängisime nimemänge ja kaarte, koselig koselig.