24/1/08 neljapäevÄratus oli vara ning hommikusöögiks tehti mulle kaerahelbeputru. Väga 16/8 tunne oli. Lennujaama jõudsime varakult. Tegime check-in’i ära ja jõime natuke kohvi. Umbes kell pool kaheksa pidi Inger koju tagasi sõitma. Läksin turvakontrolli. Ei piiksunud ma üldse seekord, hehe. Otsisin oma värava üles ja proovisin raamatut lugeda. Väravas muudeti väljuva lennu nime ja mulle tuli mure kõhtu. Alguses jäi minu lend ka samasse väravasse, samale ajale. Seejärel teatati, et sõidame välja pool tundi hiljem ja et peame väravat vahetama. Lõpuks kaks korda. Ma ei suutnud lugeda enam. Kõht keerles ja hirm oli sees. Lennuk oli aga rõõmsalt puna-roheline imelikult kandilise ninaga. Istusin akna all 19. reas natukene tiivast tagapool. Aken oli väike. Mul oli kaks akent. Mõlema jaoks pidin kaela natuke rohkem pöörama. Lennukisse saamisega mul mure ära ei kadunud. Ma tundsin nagu kaks kohvitassi, mida ma hommikul jõin, oleksid mu kõhus jahejahedal kraadil keema hakanud. Teate seda tunnet? Ma ei teagi enam, mida ma õieti kardsin. Võib-olla mu alateadvus mõtles lennuki allakukkumisele. Viimasel ajal on mul kombeks igasuguseid jubedaid mõtteid mõelda. Ma kujutan ette, kuidas need hapnikumaskid ette kukuvad ja me kõik paanikasse satuvad. Mina muidugi mitte, sest ma mõtlen, et nüüd ma surengi. Seal ma nii otseselt ei mõelnud. Ilmselt ma lihtsalt ei suutnud maha rahuneda sellest ärevusest, mida lennuki hilinemine ja väravate vahetus kaasa tõid.
Tõusmine oli rahulikum ja voolujoonelisem kui mu esimesel lennul, millega ma koguaeg võrdlusi otsin. Just sellepärast mulle võib-olla tundubki see kergem, sest ma olen varem juba kogenud. Samas kõhust mingit imelikku jõnksu läbi ei käinud ja see jäi selgroo peale.
Tõuseme päikese tõusuga. Mina istun lõunas ja otseselt tõusu ei näe. Ainult seda ilusat valgust, mis maad mu all katab. Kuni Røroseni on ilus ilm ja ma näen mägesid, jõgesid, teid ja linnakesi. Kõik tundub nii väike ja tasane. Varjudele keskendudes on alles näha, et kõrgusvahed on kohati väga suured. Kesk-Norrast alates tõuseme pilvede peale ja ma ei teagi, millist teed pidi me lõpuks Tromsøni jõuame. Loen raamatut ja tunnen võilillelõhna. Natuke enne Tromsøt läheb pilvede peal pimedamaks. Ma ei näe tähti ega kuud. Ma justkui istuks varjus päikselisel päeval. Maad näen jälle pilvede vahelt alla laskudes (ja see läheb ilma rappumiseta). Tumerohekas-sinine meri, mille kallaste ääres võib heledamaid rohekaid laike näha. Kaari ütles hiljem, et need tulevad liustikest. Kõik on mustjates, hallides, sinkiates ja rohekates toonides. Mäed on kõrged, lumised ja teravate tippudega. Merest tõusevad kivikahmakad, kus pole taimset elu näha. Ma tunnen end tehismaastiku keskel. Kõik tundub ebareaalne. Mul pole sõnu... meie maakera on üks imeline paik.
Maandumisele keskendusin eriti. Eelmine kord olin ma sellel ajal hõivatud mõttega, et nüüd ma olengi Norras. Seekord ma tahtsid teada, kuidas lennuk end talitab. Kõik sujus nii hästi, et ma hakkasin kahtlustama, et mingit erilist tunnet või põrgatust ei tulegi. Tegelikult olime me lihtsalt veel õhus. Maaga kokkupuutudes väike põks ikka tuleb. Lennuväli on jääs.
Kaariga kohtusin juba pagasilintide juures. Meil oli probleeme mu kohvri äratundmisega. Eesti keelega läks kõik väga hästi. Bussijaamas, kus oli meeletu tuul, lunnabussi oodates vaatasid inimesed meid ja meie kiirelt jooksvat keelt.
Liin ei sõitnud läbi tunneli, mis tekitas Kaaris tõsist pettumust. Maha läksime kesklinnas. Otsustasime, et viime mu asjad bussijaama hoiule. Maadlesime seal natuke kapiga ja inimesed, kes soojas istudis, tulid meile kohe appi. Külalislahkus oli harjumatu.
Mu kõht oli tühi ja vajas süüa. Jalutasime natuke linnas ringi, sest Kaari tundis end päris pea-laiali. Mulle tundus, et ma hirmutasin ta ära sooviga minna odavasse ja mõnusasse kohvikusse. Lõpuks istusime maha Yonase-nimelisse pizza-restorani, kus tellisime väikese pitsa ja muudkui rääkisime ning rääkisime. Kui ma oleks ennast pealt kuulanud, mul oleks vist suu lahti vajunud. Ma rääkisin nii kiiresti.
Kaari juurde saime Guldborgiga, kes võttis meid Polaria juurest peale. Enne jalutasime veel natuke linnas ringi. Tõime mu asjad bussipeatusest ja avastasime kaubanduskeskust. Polarias jäi ka natuke aega. Vaatasime muuseumipoes ringi. Ostsin koju postkaardi.
Mulle meeldib sild Kvaløya ja Tromsø-saare vahel. Kõrge, kitsas ja tuledes. Ameerikalik tunne oli. Seal on ju alati sellised fancyd sillad. Lasteaiast käisime ka läbi. Ma šokeerisin Kaari venda. Ta oli väga hirmul ja nuttis. Alguses Kaari lohutas mind, et see on alati nii, kuid lõpus tunnistas, et okei nii hull ikka tavaliselt pole.
Õhtusöök oli väga tervislik ja maitsev! Kaari läks peale seda trenni ja mina asusin filmi vaatama, mille me päeval raamatukogust, mis asub väga tšikis hoones, võtsime. Film oli VÄGA hea. Sellel polnud tavalistele filmidele omast lugu sees. Point oli jutustada meile erinevates kultuuridest ja sellega sai ta hästi hakkama. (Night on Earth). Kaari tulles vaatasime veel kaht norra noortefilmi. „Bare Beast” teadsin ma juba enne siia tulekutki. Ma mäletan, et ükskord Stiina jutustas sellest. Oli see kuskilt filmifestivalilt osa võtnud ja heaks kiidetud. Hästi lihtne ja mõnus noortefilm. Sa tead algusest peale, mis juhtub, kuid seda pole igav vaadata.
„Lullaby” oli natuke imelikum. Sellel polnud minu arust muud mõtetu kui näidata, kui jube elu ikka on. Lühike oli ka.
Enne magamaminekut otsisime internetist kookide ja muhvinite retsepte... olgugi, et me plaanisime väga tervislikud olla.
25/1/08 reede
Hommikust sõime pikalt ja laialt elutoas. Ma avastasin leverpostei ja sõin pool tuupi ära.
Kella kahe aeg sõitsime linna. Plaan oli Kaari kooli juurest läbi minna, et ta saaks suusad laupäevaseks võistluseks ette valmistada, kuid peatus enne kooli avastas ta, et suusad on kodus ja me sõitsime otse linna.
Linnas istusime kohvikus ja käisime raamatukogus. Kell neli saime Kaari vanematega kokku. Läksime kõik koos sööma mingisse suurde restoran-kohvikusse, mis polnud väga luksuslik. Meenutas mulle Paide restorani (arhitektuurilt ja värki), kuid väga mõnus sellegipoolest. Toit oli ka hea ja tegi tuju väga heaks.
Pärast peatänavale tagasi jalutades tundsin ma end eriti õnnelikuna lumesajus. Peatänaval oli nordlysfestivali avamine (päike tuleb tagasi). Lapsed kultuurikoolist tantsisid. Neid oli palju ja nad nägid täitsa sehvid välja. Nad tegid selle kaks korda läbi. Kaari väikeõde tahtis veel näha. Mina olin külmunud ja Kaari tuli minuga kinomajja, kus me ootasime Guldborgi, et kinno minna. Ma sain seal endale natuke enesekindlust, sest üks naine oli väga koledalt paks... vähemalt olen ma enam-vähem propotsioonis, hehe.
Guldborg tuli väga täpselt. Meil oli piletitega probleeme. Piletimüüja oli reedel meid valesti mõistnud ja andis kella 9e seansi piletid, olgugi, et me küsisime varasemat. Tänu sellele ei saanud me üheteistkümnedasse ritta. Istusime teises reas nurgas. Ma leian, et see oli ka väga sehv. Kõik oli nii suur ja võimas seal ees. Ma tõsiselt kaalun järgmine kord kinno minnes sinna ette spetsiaalselt piletid osta, et elamus suurem oleks. Vaatasime „Kautokeino-opprøret”, mis on norra film ja jutustab saamilaste ülestõusust norralaste vastu 1852. aastast. Filmi lõppedes mind häirisid kaks asja: esiteks ma tundsin, et kõik norralased on nii pahad, sest nad ei käitunud saamidega seal filmis hästi, teiseks mulle ei meeldinud, et ma nägin tegelaste vananenud versioone kõige lõpus.
Norralased olidgi saamidega ülekohtuselt jubedad sel ajal ja sellel pole filmiga midagi pistmist. Film oli uhke ja ilus. Lumised mäed, põhjapõdrad, saamid ja nende kultuur. Mulle meeldis see film väga. (Ja olgugi, et ma seda kohe sulle Kaari ei öelnud... ma ütlesin, et ma pean järele mõtlema ja nüüd olen ma päris pikalt sellele mõelda saanud..)
Kodus vaatasime veel ühte filmi. Seekord noortefilm Rootsist nimega „fjorton suger” ehk „14 sakib”. Mulle meeldis see film. Mulle üldse meeldivad noortefilmid, mis tulevad mujalt kui Ameerikast. Peale selle avastasime me, et film oli üles võetud Skånes, kus elab Sandra. Nunnu kokkusattumus.
Kaari käis võistlemas hommikul. Ma vaatasin oma toas filme. Alustasin kahe väikese multikaga Torill Kovesilt, kes on norralane. „Taani luuletaja” ja „Mu vanaema triikis kuninga särke” olid nende nimed ja nad vaimustasid. Sujusid nii kergelt ja jutustasid mulle Norrast. Jätkasin „A bout de soufflega”, mis tuleb 60ndatest ja sujus väga aeglaselt. Olen kuskilt kuulnud, et vanemad filmid ongi aeglasemad, sest elu oligi aeglasem. Peale selle filmi tutvustustekst oli kirjutatud ilmselt selles sajandis. Napilt enne Kaari tulekut vaatasin veel ära „Flashdance’i”, mis mulle ei meeldinud. Mulle ei meeldinud peategelane, kes oli liiga ideaalseks tehtud. Muusika oli toredalt retrolik muidu.
Kaari koju tulles hakkasime küpsetama. Valmistasime coca cola koogi, mis ei maitsenud üldse koolana lõpuks. Õhtusöök oli ka meie teha – tacod. Ooh see oli hea. Tacod on mu lemmiktoit kindlasti.
Õhtul olime lapsehoidjad. Guldborg ja Lars läksid kinno. Lasime lastel natuke mängida.. ainult natuke. Suht ruttu panime nad voodisse, mis võttis oma tükk aega, kuid hakkama me saime.
Sättisime end laptopi ette jälle. Koogitükikesed käes vaatasime „Klassi”. Ma jäin poole peal magama.
Tänase päeva plaan oli mäele minna. Kaari võistles jälle hommikul (ma mängisin ta õega samal ajal). Seekord väga edukalt. Ta meeskond tuli esimesele kohale. Juhei! Me käisime autasustamist vaatamas enne mäele sõitu. Jõudsime sinna kahe-kolme aeg. Ostsime piletid ja läksime katsetama. Ainult lastemägi oli avatud, sest lund polnud piisavalt. Väga pikalt sõita ei saanud ja lift oli väga jube. Esimene kord läks mul väga hästi. Sain ühe toreda naisega samale liftile, kes seda minuga tasakaalus hoidis ja mind õpetas. Teisel korral, kui ma proovida julgesin, mis oli peale mitut korda jala ülesronimist, pidin ma üksinda minema. Kukkusin kahe meetri pealt maha, jäin järgmise külge kinni ja lõpuks sain Kaari omaga vastu pead. Hehe, see viis mind masendusse ja ma võtsin laua alt ära ja marssisin minema ja keeldusin uuesti proovimast. Ausaltöeldes, ega ma ei tahtnud ka. Ostsin endale kakaod, istusin pingile ja vaatasin seda ilusat vaadet, mis sealt mäelt vaatas. Ma tundsin end kummaliselt hästi ja õnnelikuna. Oleks ju palju üle pahane olla olnud. Näiteks ma ei arenenud üldse laua peal ju. Peale seda olen ma öelnud ikka ja jälle, et ma olen vaid korra lauda sõitnud. Ma lihtslt ei tunne, et see on arvestamist väärt, kuid seda kõike puhtalt praktiliselt. Mul oli seal väga väga mõnus ka kakaod juua ja teisi osavaid laudureid vaadata.
Koju sõites jäime autoga lumme kinni. Pidime ratastele mingid sokid ümber panema. Ma ei saanud hakkama. Ma üldse ei mõista, kuidas sellega on võimalik hakkama saada. Iga kord kui ta ratast „natuke” keerama hakkas, tuli terve sokk maha.. Kaari oli aga osav. Lükata oli lõbus. Larsile tegi see minu arust häbi, et me kinni olime. Ta oli selle poisi peale igaljuhul väga pahane, kelle pärast ta pidi pidurdama ja ei saanud ühe hooga välja sõita.
Kodus tšillisime siis niisama minu toas, jõu. Ma arvan, et sellel õhtul sain ma endale tätoka ka.
Esmaspäeva hommikuti on Kaaril norra keele tund Tromsø Kongsbakkeni videregåendes. Ma käisin kaasas. Kohtusin Dasha ja nende entusiastliku õpetajaga. Sellel koolil on raudselt kõige ilusam vaade aknast üldse. Selle nautimiseks peavad aga õpilased iga päev rasket trenni tegema ja mäest üles ronima. Palun vabandust Kaari, et ma nii palju vingusin.
Enne lõunat ja natuke pärastlõunast ka veetsime linnas jalutades, poodides käies, kommi süües, kohvikus istudes ja raamatukogus ajakirju lugedes. Ilm oli ilus. Lund ei sadanud.
Koju sõitsime kahe-kolme aeg. Koju jõudes mängisime veel Astridi ja Trygvega. Kaaril tuli pannkoogi isu ja ta küpsetas neid meile õhtuksöögiks. Õhtu möödus mõnusalt. Pakkisime aeg-ajal asju, proovisime filmi vaadata, mis oli aega igav, sõime kooki, küpsetasime palle ja läksime liiga hilja magama.
Kaari vend jäi haigeks minu Tromsø-reisi ajal ja ta ema ei saanud mind lennujaama sõidutada hommikul. Pidin selletõttu takso võtma. Õues puhus tuul ja lumi sadas. Ootasime kaua taksot, sest ta jäi natuke hiljaks. Ma olin suht pahane koguaeg (sorri sorri sorri) ja ma olen Kaari üle väga uhke, et ta mu ilusti välja kannatas. Takso saabudes olin ma lumega kaetud ja sõidu ajal Kaari juurest lennujaama see sulas kõik üles. Õõõh ma tundsin kuidas vesi mu jalgevahele jooksis ja sealt sukapükstesse imendus. Lennujaama jõudsin ilusti parajal ajal. Taksojuhile maksin 318 krooni. Tegin check-in’i ja turvakontrolli kohe ära. Ostsin endale Narvesenist tervisliku hommikusöögi, mille üle ma nii uhke olin.
Lennuk tõusis 20 minutit hiljem kui oleks pidanud. Istusin jälle akna all. Akendel oli paks lumekiht, sest õues oli lumetorm. Sellegipoolest on see lend minu kõige rahulikumalt, sujuvamalt läinud lend. Ei tõustes, õhus olles ega maandudes polnud põmpse. Lumi lendas aknalt suht ruttu minema. Ma istusin idas seekord ja nägin päikesetõusu, mis on üks ilusamaid loodusnähtusi, mida ma seni näinud olen. Palju reisist magasin ka. Pärast oli kael haige.
Oslos oli mul väikene probleem pagasiga. Kohver tuli ruttu, kuid lumelaud jäi kadunuks. Otsisin seda natuke aega taga ühe mehega koos, kellel oli kõik puudu. Töötajad tegid alguses lolli nägu, pärast panid lindi uuesti jooksma ja sealt mu varustus tuligi. Jehuu!
Kojusõit oli vaikne. Arne tuli mulle vastu. Ma olin väsinud ja ei viitsinud eriti rääkida. Kodus sõin natuke. Pakkisin asjad lahti ja vaatasin üle pika aja telerit. Peale Midttimed läksin kooli maalima. Sain oma maaliga valmis. Täna oli tähtpäev ja mina olin ainus, kes valmis sai. Hehe
Pilte näete siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar