Midtårssamlingen

No täna ma magasin ilusti une täis ja veetsin spetsiaalselt aega peeglitoas meikides, et ma ei peaks end jälle alasti tundma. Lõpuks alla jõudes avastasin, et köök on juba rahvast täis. Hankisin endale koha Lukas kõrval ja otsisin jogurti välja. Ma ei tea, kas see oli halvaks läinud, või oli see ära külmunud, kuid seal olid mingid imelikud tükid sees. Ma sõin ikkagi, tükid jätsin alles. Teed jõin ka (ja ma räägin jälle toidust).

Hommikul töötasime gruppides. Jutustasime veel oma elust ja joonistasime oma aastat. Mu joonistused olid lõpuks väga populaarsed, hahaha. Mulle meeldib joonistada.

Peale lõunasööki läksime õue, sest ilus ilm oli. Päike paistis, tuult peaaegu polnud ja taevas oli sinine. Marlena oli päikese nägemisest nii liigutatud, et see liigutas mind ka. Tal on Tromsøs raske olnud, polaaröö pärast ja nüüd ta nägi päikest jälle. Juhei juhei. Loodus oli nii ilus. Ma tundsin end postkaardis. Paks lumi kuuskedel, mis on natuke kaldus, sinise taeva taustal... oh jah. Tegime pilte ja möllasime lumes pikalt. Ma proovisin ühe korra oma lumelauda ka, kuid see oli tõsiselt piinlik, sest ma ei osanud üldse sõita. Ma istusin rohkem maas ja karjusin Kaarit endale appi kui sõitsin. Lumi oli paks ja pehme ja ma ei saanud üldse hakkama. Kõik vaatasid peale kauba. Poole mäe peale jõudes kutsuti meid juba üles, et grupipilti teha. Ülesminek oli raske. Mägi oli järsk. Lukas aitas mind lumelauaga õnneks.

Peale pildistamist mängisime lumesõda ja kelgutasime persekatega (nagu Kaari ütles ja Katja sai sõnast „perse” aru). Mulle meeldib pepulaud rohkem tegelikult. Ma sõitsin enda oma pooleks ja peitsin jäänused oma jope alla, et keegi ei näeks, et see mina olin. Ülejäänud tee ma sõitsin kas pooliku laua peal või lasin keerutades alla. Lõbus oli. Eskil hakkas oma lumelauasõitu demonstreerima ja ma rääkisin Leole ja Juliusele suured kiidusõnad tema kohta kokku... kuid ta ei suutnud üldse selle laua peal seista. Mai tea, mis tal juhtus.

Pool neli läksime tuppa, et kell neli norra keele testiga alustada. Jopet seljast võttes ma peaaegu unustasin, et ma selle all katkist pepukat peidan ja oleksin peaaegu ennast Eskilile paljastanud, oioioi.

Vahetasin tüdrukutetoas riideid ja Kaari jooksis järsku tuppa, et mind alla paljaid poisse vaatama kutsuda. Muidugi me jooksime kohe alla poistetuppa, kus olid aluspesus poisid, kes meilt kohe pauguga küsisid, kas me liitume nendega. Ma alguses kõhklesin natuke, kuid soov lollusi teha oli väga suur ja ma jäin nõusse. Kaari ka. Katja oli ka kambas. Võtsin end jälle riidest lahti ja jooksin poiste, Kaari ja Katjaga õue, katusele (mul oli jälle probleeme ülessaamisega muidugi), kust peale väikest pildiseeriat alla hüppasime. Ma ei mäleta külma tunnet. Ma mäletan toimumise tunnet.. et ma elan kvaliteetaega noh.

Poisid (ja Kaari ka vist) läksid uuele ringile. Mina ja Katja poseerisime veel fotokatele ja teiste saabudes läksime kõik koos tuppa. Ärategemise tunne on: kolm tüdrukut ja kõik põhjast vaid julgesid seda teha, hehe.

Toas oli meil viis minutit riiete selga panemiseks ja siis hakkasime norra keele testi tegema. Mu käsi oli nii külmunud, et ma ei suutnud õieti kirjutadagi. Suht ruttu sain tehtud sellegipoolest. Ma tegin Juliuse ja Leoga täpselt samas tempos alguses. Lõpus läks paigast ära. Kaari ja Doerte istusid ka minuga samas lauas. Õhtul saime tulemused kätte: Leo oli parim, siis oli Doerte ja Julius. Haha täpselt meie laud (kas sa panid tähele Kaari?). Mul oli kolmveerand testist vaid õige, böö.

Enne õhtusööki käis pikalt õhtuse show arutamine. Õõh see oli ka piinlik. Mina, Kaari ja Consuelo juhtusime Lukase-teatrientusiastiga kokku... mure oli selles, et meie polnud üldse nii entusiastlikud. Alguses ei tulnud meil ideid ja lõpus ei tulnud meil julgust. Ma joonistasin koledaid maske ja kurbi tüdrukuid ning hoidsin Lukasest eemale. Peale õhtusööki tegime oma toreda ja naljaka kava korra läbi ja jäime lootma, et tuleb okeilt välja pärastpoole ka. Istusime enne show algust all. Ma sihverdasin end mazaasi-rivvi (ma ei tea, kuidas seda kirjutakase hehe) ja lasin end masseerida ja pidin ise ka masseerima. Ma pole väga osav ja vaene Carmen ei saanud väga head mažaasi (???), kahjuks. Ma sain väga hea.

Siis tuli see jube show. Me olime esimesed ära ja rahvas naeris ka. Saime kaelast ära selle ja võisime teisi rahus vaadata. Üldiselt väga vähesed tegid. Steffil ja Laural oli laulumäng, mis kestis kaua-kaua. Nad lugesid sõnu ette ja me pidime ruumi keskele jooksma ja laulma hakkama. Kõik liitusid lõpus. Mulle meeldivad need laulumängud, need tekitavad kambatunde.

Öö saabudes tulid tähed välja ja me läksime neid vaatama. Ma kuulan praegu kirjutades Kill Hannahit ja nendega on sellele väga mõnus tagasi vaadata. Kill Hannah tekitab mus alati sellise mõnusa meeleolu. Nad on ilmselt kõige parem teekonna muusika ka peale kauba. Ja ma sain nad Marilt!! Hehe

Ma ei näinud tähti väga selgelt kahjuks ja silmi ka pingutada ei viitsinud. Vaatasin hoopis, mis mu ümber toimub. Suurem osa rahvast läks tuppa. Meie tantsisime natuke viini valssi ja mängisime kaht toredat mängu veel enne tuppa minekut. Toas jätkasime Consuelo taritari mänguga, mis oli fantastiliselt kaasahaarav (eriti haaras see kaasa Kaarit, keda oli nii nunnu vaadata minu arust). Selles mängus pidi koguaeg oma põlvi taguma ja mul on nüüd sinikad põlvedel. Tegime mitu ringi ja proovisime sarnast mängu häälitsustega ka, jälle mitu ringi. Peale minu viimast väljakukkumist läksin tegin endale köögis teed. Kohtusin seal Leoga, kes pesi hambaid ja ma jutustasin talle, kuidas Live mind pressib öösel ülevalolemisega YFU kokkusaamistel. Rääkisin sellega endale kaaslase ööks ära, nagu eelmisel kokkusaamisel Lukase. Meiega liitusid veel paljud. Carmen oli seal ja Kaari ja Philip ja Esther ja Katja ka võib-olla. Ma ei mäleta enam. Rääkisime alguses niisama juttu, käisime ühel väikesel jalutuskäigul õues, mis pidanuks meid üles äratama. Tuppa jõudes kolisime lakale (kui nii võib öelda... kaari anna teada, kui sul parem sõna on), kus veetsime aega seintelt sõnumite lugemisega ja põrandale uute kirjutamisega. Enamuse ajast mõtlesime vasakule... või see lihtsalt läks vasakule. Carmenil oli sünnipäev (keskööl algas) ja ta ütles, et tal oli kõige parem sünnipäev. Jei. Lukas, Dominika ja Judith liitusid ka meiega lõpus. Kella nelja ja kuue vahel hakkasid kõik ära vajuma. Ma ei mäletagi, kes esimene oli. Vaikselt jäi meid aina vähemaks. Järsku olime vaid kolmekesi: Leo magas peaga mu süles, Philip oli väga ärkvel ja ma poolunes. Kui ma uuesti silmad avasin, oli Philip ka kadunud. Ta ei maganud. Ta toimetas all. Ütles, et nägi hiirt ja aitas mul Leod oma sülest maha saada. Proovisin seal üleval magama jääda, sest ma ei saanud enam oma tuppa minna, sest Kaari oli juba magama jäänud, kuid mul ei tulnud und. Külm oli ja tekki mul polnud. Ronisin alla ja proovisin Philipit tule tegemisel aidata, kuid soojemaks asi ei läinud. Lõpuks ronisin siiski üles, võtsin oma magamiskoti ja jope nagist ning heitsin alla jõudes diivanile. Ma jäin pauguga magama.