Järsku avastasin, et rahvas juba istub laudades ja sööb. Kaari ilmus ka siis täpselt välja ja ma potsatasin temaga koos lauda. Sõin kolm leiba oma uue lemmikuga: kollases plekkkarbis (kassipojaga pilt on peal) või tuubis (siis on lastenäod) pasteet. Ma avastasin selle Kaari juures, kus ma ühel hommikul tal pool tuupi tühjaks imesin, sest see oli nii hea. Sellega võrreldes ei ole mitte miski muu söödav, päriselt ka. Isegi need nugattid ja sjokaded ei tekitanud isu. Neid polnud täna enam nii palju järel muidugi. Üldiselt mind aga üllatas, kui paljud lapsed šokolaadikatte kaasa võtsid... ja mind üllatas, kui palju nad seda sõid ka.
Leib oli kuiv ja kõrbenud (ja ristkülik nagu ma enne mainisin) ja tegelikult ei olnud see ikka väga hea hommikusöök. Kohvi ma ka teha ei oska.
Peale söömist hakkasid kõik kõvasti pakkima. Ma seistasin ahju juurde. Mõtlesin mõtteid ja vaatasin sebimist. Mul oli palju aega lahkumiseni ning ma ei viitsinud end liigutada, ning muidugi olid mu varbad endiselt veel külmunud.
Vaikselt hakkasin suured kotid alla ilmuma. Vaikselt hakkas rahvas ära minema. Kaari läks esimese grupiga kell üksteist. Peale seda ma ronisin ka üles. Veetsin natuke aega veel peegli ees (mul oli tõsiselt probleeme sellest toast möödumisega, ilma sissevaatamata, kus suur peegel oli) ja pakkisin asjad kokku. Kott sai poole väiksem, olgugi, et kõik, mis koju pidi tooma, oli koti sees ilusti olemas. Koristasin oma pesa. Lükkasin kõik liiva ühte nurka ja peitsin ühe lusika madratsi alla, sest ma ei viitsinud alla kööki minna... ja siis läks igavaks. Umbes kaks tundi ilma programmita ootamist. Seisin natuke veel ahju juures, aitasin poistel puid riita laduda ja sulistasin keeduvees Consueloga kuni ta ka ära sõitis. Ründasin siis toidulauda, kus polnud eriti midagi süüa. Palju saia ja salaamivorsti, öak. Leppisin siis kahe näkileivaga. Õnneks mu pasteeti oli alles veel, hehe. Eskil tuli mulle seltsiks ja me lobisesime kuni Thibault tuli meiega hüvasti jätma, mille peale ma avastasin, et ma peaks ka minema hakkama. Korjasin kiiruga oma asjad kokku ja ruttasin välja, kus ma avastasin, et sellega polnudki nii kiire – ootasin teisi tsirka viis minutit. Lund sadas mõnusalt peenikeselt ja vaade oli ilus. Lukas ütles seda saksa keeles Carmenile ja Liina sai aru, juhei. Üldse ma sain päris palju saksa keelest aru. Umbes sama tunne oli nagu koolis septembris/oktoobris.
Parkimisplatsil pidime veel 15 minutit taksot ootama. Takso oli suht väike meie jaoks. Mahutsime ilusti sisse, kuid olime kui kilud karbis, kelle vahele on igasuguseid pulki (suusad, lumelauad) ja oliive (kotid, mis enamuses olid oliivirohelised, hehe) topitud. Sõit oli rahulik. Ma mõtlesin mõtteid jälle ja kolisin reaalsest maailmast ära, nii et selles kitsikuses oli isegi meeldiv olla.
Rongijaamas oli veel ootamist. Käisin vetsus, mis lõhnas pahasti, ja lugesin tasuta ajakirju. Need on norras väga mõnusad. Meenutavad ülesehituselt ja sisult Areeni ja Kultuur&Arvamust, on vaid natuke paksemad ja ei maksa midagi (pluss õpetavad mulle norra keelt, jei). Rong jäi viis minutit hiljaks, mis tähendas jälle külmetamist. Rongis oli palju rahvast ja ebamugav. Õnneks on Elverumi ja Hamari vahe vaid 20 minuti pikkune. Ma sain õnneks istuda. Öine magamatust hakkas tundma andma ja ma lubasin endale, et magan Hamari ja Oslo vahel... kuid mul tuli selles rongis järsku energia sisse. Istusin Carmeni ja Philipiga koos ja me muutkui rääkisime ja rääkisime ja naersime ja naersime. Ma olin väga elus, hehe.
Maha tulin Nationaltheatretis, andsin Torgeirile oma lumelaua ja koti, jooksin vetsust läbi ja T-banele. Oslo S’is sain Hannega kokku. Ostimse Deli De Lucast süüa, panime oma asjad kappi ja istusime natukeseks maha, et süüa. Pool seitse jalutasime Spekturmi juurde, kus oli palju rahvast. Tegime sellele ringi peale ja natuke veelgi ning leidsime saba lõpu. Ootamine oli külm. Mul polnud jopet ega midagi, sest neil pole garderoobe Spektrumis ja jopega on jobu hüpata seal lava ees ju, ning ma panin selle kappi Oslo S’is. Ma proovisin külmetamisele mitte mõelda ja päris hästi tuli välja. Ilmselt sain ma palju kogemusi nädalavahetusega. Suht ruttu läks igaljuhul. Järsku käppis mind juba turvatöötaja ja piletikontroll rebis mu piletit ja ma lükkasin oma paksu tagumiku läbi kitsa ukse. Saal oli kindlasti poole (võib-olla isegi rohkem) väiksemaks tehtud. Õhkkond meenutas Kjeller’nit. Rahvast polnud veel väga palju ja ega seda palju lõpuks ei tulnudki. Saime täitsa toredalt ette. Hingasime korra sisse ja kiljusime natuke kui juba tuligi esimene soojendusbänd Deathstar. Mulle nad meeldisid. Nad rääkisid rootsi keelt, tulid Strömstadist (kus ma käinud olen, jei!), liigutasid end laval lahedalt, nägid imelikud välja ja muusika oli hoogne ja üleväsinud Liina unustas ära, et ta väsinud oli. Siis tuli aga Flyleaf, mis minu arust oleks pidanud olema esimene soojendaja. Nende muusika tundus mulle ühe pika rahuliku (mida see muidugi ei olnud, kuid see mõjus nii) lauluna, kus ma vahepeal täitsa ära unustasin, et ma kontsertil olen. Hõljusin kuskil mõtetes ja tuikusin ümber oma selgroo. Lauljal oli huvitav hääl ja lõpuks said nad õnneks läbi ka... ja siis tuli Korn. Nende sättimine võttis umbes pool tundi aega.. see venis, kuid ei olnud piippikk. Trügisime natuke ette, pikkade meeste seljatagant ära, kes enne kui müürina meie ees seisid ja ma tundsin, et ma olen väike tüdruk, keda ei lasta sellisele muusikale ligi, pannakse uks kinni, sest ma olen väike tüdruk. Mulle ei meeldinud see ja ma muutusin mässuliseks teismeliseks, kes teeb seda, mida ta tahab. Intro algas ja mu mässumeelsus tõusis lakke. Inimesed hoidid lõpuks must eemale, sest ma liikusin igast erinevates suunades. See oli mõnus, sest ma olin peaaegu lava ees ja sain veel õhku ka enda ümbere. Vahepeal liitusid meiega need kõige suuremad moshijad, kellega oli väga tore koos hüppata kuni mu prillid hakkasid vaikselt eest ära kukkuma.
Tegelikult oleks palju selle kontserti juures vinguda. Näiteks muusikakvaliteet polnud Kornil nii hea kui soojendajatel (sõnu oli harva kuulda). Minu isklikust vaatenurgast vaadates oleks võinud playlist teistsugune olla. Minu lemmikuid ei mängitud nii väga palju. Eriti imelikult naljakas on minu arust see, et nad ei mänginud „bitch we got a problemit”, mis on juhuslikult tuuri nimi. Uue plaadi lugusid oli 6, 22st. Palju oli mulle täitsa võõraid laule.
Seda kõik võiks vinguda, kuid ma ei vingu. Ma lihtsalt jutustan kõrvaltvaataja pilguga. Mina sain oma elamuse. Ma fännan Korni teistmoodi kui ma olen fännanud neid teisi (nõmedaid) bände seal minevikus. Ma armastan Korni muusikat, kuid ma ei tea, mis on bändiliikmete nimed ja enne eilset õhtut poleks ma osanud täpselt öelda ka, millised nad välja näevad. Ma olen võib-olla näinud nende kahte-kolme muusikavideot. Ma pole lugenud mitte ühtki artiklit ega intervjuud. Ma ei tea, millest nende laulud räägivad, sest ma ei kuula sõnu ja pole neid lugenud ka (pluss nad kasutavad väga raskeid inglise keelseid sõnu). Selleeest olen ma aga viimased kaks kuud ainult nende muusikat kuulanud. Ühest otsast teise, keskelt välja, ülevalt alla ja mul ei saa kõrini. Ma kuulan ja kuulan ja võtan uued juurde ja kuulan vanu ja nii edasi.
Kontsertitel käimine on üks lahe ja imelik fenomen. See on muidugi täitsa loogiline, et muusikud esitavad laivis oma lugusid, et me saaks neid kuulata teises pildis, mingis mõttes ruumiliselt, kuid miks me lähme lava ette, miks on meile vaja esimesse ritta saada, miks me hüppame, miks me viskame näppe, miks meid pannakse karjuma we want more (korn), kui neil on paika pandud, et lugusid tuleb veel ja nii edasi, neid küsimusi on palju ja ma ei leidnud neile pauguga vastust. Mulle meeldib see tava ja ma teen seda kõike heameelega kaasa (tavaliselt), ning ma arvan, et see tunne ja mõte, et sa oled samas ruumis oma muusika tegijatega, laulad nendega koos, lased endast kõik tunded välja ja unustad ära, kes sa tavaliselt (kahjuks) oled, on ilmselt vastus. (Ideaalis võiks nad lavalt maha tulla ja meiega koos lava ees olla, hehe)
Ma tunnen, et ma veetsin eile nende kolme usa mehega kvaliteetaega Oslo Spektrumis. Nad ei tea, kes mina olen, mina ei tea, kes nemad on ja me ei hooligi sellest, sest meil on ühine muusika, millest täiesti piisab.
Ma ei ostnud midagi fännipoest, sest hinnad olid peaaegu samasuured kui pilet isegi. Hanne ostis Deathstari pluusi. Ma pettusin temas natuke. Ta ostis selle pluusi, sest ilma fännipoest ostmata ei olda enam. See on tal raudselt seljas homme koolis ja ta naudib tähelepanu küsimustega, kus ta käinud on. Ma oleks aru saanud, kui ta oleks Korni ostnud... aga miks Deathstars?? Need maksid sama palju. Peale selle oli tal raha seda pluusi osta, kuid piletiks tal raha ei olnud (mina maksin ta pileti). Tal polnud ka raha meile vett osta, või rongipiletit maksta. Mul ka polnud. Ma leidsin oma kotist 59 münti (millest 18 läks Hanne arvele jälle) ja ma pidin konduktorile kõik ära andma. Natuke aega tagasi leidsin põrandalt ühe ühe-mündise ja see on kõik sularaha, mis mul üldse on.
Sellele kõigele veel lisaks andis ta oma pluusi-ostmiseks raha otsides mulle mingi suvalise kokkusurutud lipaka, mis juhuslikult osutus hiljem meie kapi avamiskoodiks. Mina olin lipaka muidugi kuhugi ära pistnud ja seda koodi meil ei olnud. Mul olid kõik asjad seal kapi sees alates mobiilis jopeni. Ma olin väsinud, tüdinenud ja tahtsin alla anda. Helistasin Hanne telefoniga Ingerile ja ütlesin, et ta Torgeirile helistaks ja ütleks, et ma toon oma asjad kunagi hiljem ära. Plaanisin tõsiselt ilma raha, telefoni ja jopeta koju sõita ja homme vaadata, mis sellest saab. Siis leidis Hanne aga mingi mehe, kes tuli kuulas meid üle, küsis, mis kapis on ja tegi kapi lahti. Helistasin jälle Ingerile ja me jalutasime mööda Karl Johanit Nationaltheatretisse, kus kohtusime Torgeiri ja Maritiga, kellelt sain lumelaua ja koti tagasi. Käisime vetsus ja istusime perroonile rongi ootama.
Mööda Karl Johanit jalutades olin ma aga õnnelik. Jälle toimus midagi, mis pani närvid natuke kiiremini jooksma ja mis vajas lahendusi. Jälle toimus ikka väga palju selles päevas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar