Ma ärkasin kell kaheksa umbes, nagu tavaliselt. Vedelesin voodis ja surfasin netis, nagu tavaliselt. Ma elan väga peidetud rutiiniga elu, oi kui igav. Tegelt ma arvan, et ma tegin päris kasulikke asju. Tõin alt kolm mandariini ja pugisin neid. Hommikusöök oli umbes kell üksteist. Kestis ca tund aega, nii et kell 12.05 kargasin ma lauast ja jooksin läbi monsooni oma tuppa meikima, et kell üks Texases olla. Roula tuli minuga koos, sest ta võttis poole kahese rongi Oslosse ja selle väikese poltunnikese ootas ta Texases istudes.
Enne mu minekut helistas Inger Livile, et ma tulen ja et ta teataks teistele ka, kuid siiski on mul tunne, et keegi ei teadnud, et ma töötama peaksin. See oli väga ebamugav. Nad ei tahtnud eriti minuga suhelda ka. Lihtsalt tegin oma rutiini(?!) laua juurest laua juurde ja pesin nõusid. Vahepeal panin isegi poolikud nõukoormad pessu, et midagi teha oleks (kuivatada siis). Kell kaks oli näituse avamine ja siis oli päris toredalt rahvast. Inger küsis mu aga poole neljasele rongile, et ma saaksin oma šotlastele ja norrakatele järgi minna. Live tahtis ka tulla.
Töölt ära minna oli seekord väga hea meel ja ma ausalt öeldes tšekkisin kella peaaegu kohale saabumisest saadik, et ta aina liiguks... Seega panin kohe peale loa saamist plehku ja ootasin rongi viisteist minutit.
Rongisõit läks rahulikult, suhteliselt. Üks paha naine istus meie juures, kellele ei meeldinud, et Live oma jalgu toolil hoidis (kusjuures see tool oli kokkupandud ja ta jalad olid tooli alumisel osal (sellele, mis on põranda vastas) ning tänu tema pahadusele ei julgenud me öelda, et me oleme Kolbotn’ist (ja raha kokku hoida), sest teda lihtsalt ei saanud usaldada.
Ma ei saanud oma šotlaseid ja norralasi kätte telefonitsi. Ostsime Deli de Lucast head prantsuse vanilje šokolaadijooki, jalutasime trafikukeskusesse (enne seda suutsin treppidel toredaid samme teha, mille tagajärjel käisin terve õhtu kohvise jopega ringi), kus ostsime mulle kuukaardi rongidele ja bussidele. Ma olen selle üle väga õnnelik. Ma saan nüüd kuu aega Oslosse (ja mujale ka) sõita enda tahtmise järgi, ilma maksmata. Okei, ma maksin 560 krooni, või õigemini Live maksis ja ma olen siiani veel „unustanud” talle tagasi maksta. See teeb ca 4 korda edasi-tagasi ja selle täidan ma kindlasti ära. Pluss mul on nüüd hea põhjus rongile istuda ja minema sõita.
Saatsin Desile ka sõnumi, et olen Oslos ja ta tahtis kokku saada. Üles, et tal läheb 20 minutit aega. Jalutasime mööda Karl Johanit teatri juurde. Live arvas, et see oli meie esimene kord mööda Johanit minna... minu meelest olen ma seda korra varem ka teinud temaga. Igaljuhul ta oli väga üles erutatud sellepärast. Ma tunnen end aina vabamalt temaga koos olles. Meil saab juba nalja ja ma julgen temaga nalja teha (mis tõesti on täiesti suur saavutus... ma julgen nalja teha vaid MMA-Ldega). Poole tee peal helistas Roula mulle ja palus mul poole tunniga Colosseumis olla. Lubas piletid mulle, Desile ja Livele osta ning meid seal oodata. Desi jäi natuke hiljaks ja ma ei saanud teda telefonitsi kätte. Kell muutkui jooksis ja ruttas... kuni Desi saatis sõnumis, mis ütles, et ta on viieteistkümne minuti pärast seal. See oli halb lahendus. Helistasin talle tagasi ja palusin hoopis Colosseumisse minna, ise jooksime Livega T-Bane peale. Live ostis 22 NOKise pileti, et vaid üht peatust sõita. Majorstua’s sattusime peatuse valesse otsa ja Live ei osanud enam orienteeruda Colosseumi juurde. Pime oli ja ma enam-vähem teadsin, kus see on... kuid Live mäletas, et see on hoopis täpselt vastassuunas. Siis helistas Desi ja palus peatuses kokkusaamist, sest ta ei tea täpselt, kus on Colosseum. See ajas Live veel rohkem segadusse ja ta sai pahaseks juba, et ma seal edasi-tagasi jooksin koguaeg. Võtsime Desi siis T-Bane pealt ja talle oli meelde tulnud, mis Colosseum on, kuid ta ema ei teadnud midagi kinno minekust. Nad hakkasid vaikselt talle sõnumit trükkima. Ma sain tugevad käelihased, kõndisin neist ca kolm meetrit eespool ja muutkui proovisin neid tagant utsitada. Minul oli õigus Colosseumi asukoha pealt, muideks. Selle paistma hakkates näis mulle justkui nagu Andy oleks seal ees ja teised ka... Ühel mehel oli täpselt Andy riietusstiil. Neid ei olnud seal. Colosseumi sees oli palju-palju rahvast. Ma ei suutnud neid kätte saada ning ei suutnud neid üles leida. Tegime majale tiiru peale ja paanitsesime natukene kuni Roula helistas mulle ja ütles, et oli juba kolm sõnumit saatnud, et kõik filmid on väljamüüdud ja nad on hoopis Vigelandi pargis. Mind ajas see kõik naerma. Live oli suhteliselt pahane. Trügisime end siis hoonest välja ja proovisime Vigelandi parki üles leida. Live oli eksinud, Desi ei teadnud täpselt, kus ta on, kuid Liinat segas vaid veidi pimedus, mis meid ümbritses. Seekord öine linn oli veidi segav. Päevasel ajal oleks kergem olnud seda kõike läbi teha. Juhatasin meid aga ilusti parki. Park on suur ja öösel seal valgustust peaaegu et ei olegi. Tuul oli jäine ja mu kaaslased vingusid koguaeg. Ma lootsin väga, et mu šotlased ja norrakad on piisavalt targad, et Monoliidi juurde minna, kui nad mulle lihtsalt ütlevad, et nad on ühes suures pargis. Suundusimegi sinna. Live ja Desi närvid ütlesid muidugi enne kohalejõudmist üles ning nad hakkasid kõvasti Roulat ja šotlasi kutsuma. Vastust me ei saanud. Ainult mingit häälekaja tuli kuskilt kaugemalt, kuid see võis kuuluda ei-tea-kellele. Monoliit oli täies pimeduses. Vaid õrnal oli eristada kujude vahel liikuvaid kujusid. Stuart tuli trepist alla ja Roula hüüdis kaugelt: „Hei, Liina!” Me olime nad leidnud. Nad mängisid peitust. Kõik tulid välja ja me tegime grupipildi. Live surkis seal, et kui nõmedalt me neid otsima pidime. Mina olin õnnelik.
Uus plaan peale Colosseumit oli minna kesklinna ja otsida sealt mõni kino ja hea film. Jalutasime T-Bane peale jälle. Desiréel olid ema saadetud tikkkontsad jalas ja me jäime teistest suht maha. Mis tähendas, et me jäime punase tule taha, kui teised said rohelisega üle. T-Bane peale pidime jooksma.
Sõitsime teatri juurde. Valida oli kolme kino vahel: Vika, Saga või Klingenberg. Mina sain valida. Valisin Vika, sest see oli kõige lähemal. Live ei teadnud jälle, kus ta on.
Vikas polnud midagi vaadata normaalsel kellajal. Seina peal oli nimekiri kõigist kinodest ja teistest kinodes polnud ka midagi... Istusime natuke seal niisama. Arutlesime, millisesse kohvikusse minna.
Desirée ei suutnud kanda oma jalanõusid kohe üldse mitte. Me jäime jälle teistest maha ja ma pakkusin talle vahetust. Istusime treppidele maha ja mina sain endale tikkkontsad alla. Ma kujutasin ette, et kõik saavad nüüd naerda ja irvitada mu keerlevate jalgade üle, kuid ma sain päris hästi hakkama. Liikusime edasi... kuni Desi teatri juures avastas, et ta telefon on kadunud. Siis liikusime tagasi jälle. Ma arvasin, et ma mainisin seda Livele, kuid ilmselt mitte.
Läksime sinna, kus me jalanõusid vahetasime, kuid loomulikud telefoni seal polnud. Helistasin Desi numbrile ja esimesel korral ei võetud seda vastu. Desi muutkui jahvatas, kuidas ta ema nüüd ta ära tapab. Proovisin uuesti ning mingi mees vastas. Rääkis, et ta oli just selle telefoni leidnud ja ta tuli sellega meie juurde tagasi ning Desi sai oma telefoni tagasi. Herregud kui õnnelikud me olime!!
Siis helistas Live ja küsis, kus kurat me oleme. Nad kõik otsisid meid ja ta polnud tähele pannud või tõesti ma polnudki öelnud, et meil on vaja telefoni otsida. Nüüd nad juba istusid Hard Rock Café’s. Läksime sinna. Vaatasime natuke lakke seal ja otsustasime, et kõikide asjade eest küsitakse tsipa liiga suurt numbrit ja liikusime edasi Delisse. Liina mängis seal alguses veidi teismelist ja sai oma suurelt õelt selle eest riielda. See aitas ja mulle tuli mõistus pähe. Istusime jälle teisele korrusele maha ja mõnulesime seal. Viktor ja Andy mängisid mündimängu ja tüdrukud surusid kätte üksteisel. Ma olen lootusetu. Ma ei jõudnud alustadagi, kui Greta mu maha pannud oli juba. Greta oligi üldine võitja. 15 minutit enne rongi minekut hakkasime sealt liikuma. See liikuma hakkamine oli väga hoogne. Unustasin oma salli Desirée kaela ja vanaema saadetud mustad kindad on ma ei tea kus. Läksime Oslo S’i, et Viktori ja Marshalliga minna, kes sealt bussi võtsid. Lollitasime ja liikusime suhteliselt aeglaselt kuni ma järksu avastasin, et meil on veel natuke rohkem kui pool teed minna ja rong väljub kaheksa minuti pärast. Algas järjekordne jooks rongile. Mäest alla õnneks, päris ruttu läks. Rongile jõudsime ilusti.
Täiesti pöörane päev oli. Mulle meeldib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar