Hommik oli raske. Ärkasin kell kuus üles, et Roulale näidata, kus asuvad leivad ja kus juustud. Peale ta lahkumist 7.10 ronisin voodisse tagasi ja magasime minekuni. Keka oli täna igav. Meil oli vaba tegevus ja ma valisin sulgpalli, mis eelmine kord oli väga füüsiliselt väsitav ja lõbus olnud. Seekord ma peaaegu magasin seal. Me mängsime kolm kolme vastu ja meie vastased olid väga kobad ja nad ei tahtnud eriti mängida. Ma vaatasin mitu korda kella, et see edasi liiguks.
Esimese samfunnsfagi tunni ma tegin norra keele koduseid ülesandeid. Teise ajal saime eelmise nädala tööd kätte. Ma sain 4+’i ja see oli väga hea hinne meie klassis. Paljud teised said halvema. Õpetaja pidas mulle kiidukõne, et ma kirjutan nagu norra inimene, kõik plaksutasid ja Joachim oli „masenduses”, et ma kirjutan temast paremini norra keelt. Ma olen enda üle väga uhke. Õpetaja oli kooki küpsetanud, sest eelmisel kolmapäeval jäi keie mõnulemisetund ära. Kook oli väga maitsev!
Minu vaba tunni ajal ei olnud mul enam vaba tundi. Käisin IB norra keele tunnis, tundsin end ebamugavalt ja jälle pakuti enne Lätit kui Eestit.
Inglise keele tundi oli jälle üks ja ma sain vara koju. Panin oma asjad ära, sõin natuke ja Roula helistas, et tuleb nüüd rongiga. Inger helistas kohe peale teda ja küsis, millal Roula tuleb. Meil oli plaanis Dröbakisse minna. Leppisin kokku, et saame kõik Texases kokku, mis tähendas, et pmst kohe pidin ma uksest välja minema.
Istusin Texases ja ootasin rongi. Inger töötas üleval. Rongi saabumise ajaks tuli alla. Rongist tuli palju rahvast välja, kuid ühte tüdrukut nende seas ei olnud, ja selle tüdruku nimi oli Roula. Me ei teadnud, mida teha. Ma olin närvis, segaduses, pahane ja (mis on see omadussõna, kui sa ei tea, mida teha?) sama aegselt. Ootasime natuke. Ei tulnud. Helistasin Marshallile, kes ütles, et ta oli Ski rongile läinud. Otsustasime Ski’sse sõita. Istusime autosse ja kihutasime. Inger jäi Ski’s autosse ootama ja ma läksin rongijaamale tiiru peale tegema. Saabus üks rong Oslost ja ma nägin teda maha tulemas. Kohe minu ette ilmus teine rong Mossis ja varjas mu vaate ära. Jõudsin Ingerile enne helistada, et olen ta üles leidnud, kui ta uuesti ära kadus. Siis tuli kolmas rong ja see kõik kokku tegi massides rahvast. Ma olin masenduses. Jalutasin seda ringi ratast kolm korda ja andsin alla, läksin tagasi autosse. Ingerile oldi Texasest helistatud, et Roula on seal. Sõitsime tagasi. Ma olin vihane. Ma olin väga vihane. Ma hakkasin peaaegu nutma. Ma ei tahtnud teda nähagi, sest ma teadsin, et ma ei suuda temaga rääkida. Ma tundsin, et Inger saab nüüd alles õiget Liinat näha (seda, keda Mari ja Taive ja Raid ja Martin koguaeg nägid). Inger ilmselt tajus mu negatiivseid lained ja läks tõi Roula ise Texasest ära, lasi mul autos istuda, ning lobises temaga terve tee. Roula vabandas koguaeg ja mulle käib ta vabandamine närvidele ja ma istusin vaikselt ja ei vastasin ainult lühidalt, kui minult midagi küsiti.
Dröbakisse jõudes olin ma juba õnneks maha rahunenud. Tegime pimedas Dröbakis jalutuskäigu ja einetasime ühes fancy’s restoranis, mis oli kallis, kuid piip hea toiduga. See oli tõsiselt hea. Ma isegi ütlesin teistele, et see oli hea.
Plaanisime õhtuks tegevusi. Tahtsime Josephine’le külla minna, kes elab Dröbakis, kuid Gina, kellega koos ta elab, polnud kodus. Sõitsime koju tagasi, istusime Roula toas, vaatasime MTVd ja kudusime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar