ja jälle on sünnipäev

Hommik oli raske. Ei suutnud end voodist üles ajada, midagi kurgust alla ei läinud ja lõpuks ronisin voodisse tagasi... kuni oli aeg kooli sõita. Koolis oli raske. Ma olin unine. Pea vajus koguaeg ära. Vahepeal paningi silmad kinni ja ehmatusega ärkasin jälle üles. Päris ruttu läks aga mööda see olemine selles suures koolimajas. Peale tunde kohtusin Roulaga ja jalutasin temaga koju. Kahekesi minnes läheb palju rutem. Vaatasime telerit, arutasime, mida selga panna õhtul ning käisime dušši all, kordamööda muidugi. Mul läks kaua riiete valimisega. Lõpuks lõpetasin vaid lühikese kleidikesega ja sukapükstega. Roula ja teised sõid veel enne sõitu kalasuppu õhtusöögiks, kuid ma teadsin, et meil on norra söögiõhtul ohjeldamatult toitu anyway, so ma jätsin selle toidukorra vahele. Peale õhtusööki aitasime Roulaga Ingeril plötekaket valmistada. Värvisime martsipani ja voolisime roose ning lehti (sõime ka natuke, jahjah). Autosse istusime kell seitse. See oli suhteliselt pikaldane ja suur ettevõtmine. Nad olid selle koogiga nii ettevaatlikud. Ma pidin autosse istuma ja turvavöö kinnitama ja siis sain koogi sülle. Enne sõitma ei hakatud, kui ma olin kolm korda kinnitanud, et jah, ta on mul kindlalt käes. Kiirus ka väga suureks ei läinud.

Arne teadis, kus asub Ski’s Myrsletta tänav, kuid see on üks imelik tänav. Tavaliselt nimetame me tänavaks ühte pikka tänavat (ikke sant, haha), kuid see tänav oli kui raagus kuusepuu. Meil läks kaua aega otsimisega ja me ei leidnudki seda ilma Stuartile helistamist. Koogiga autost välja ronimine oli sama keeruline kui sisse minemine.

Silje oli meil uksel vastas. Tal oli bunad seljas. See oli väga ebaviisakas minust, kuid ma hakkasin peaaegu naerma. Tegelikult ju armas, et ta end üles ehtis. Tagant paistis ta õde, kellel olid kõrged kontsad ja pidulik kleit seljas. Ma viskasin pilgu oma riietele ja tundsin end väga alariietatuna (kuid Liinat teevad sellised tunded õnnelikuks). Andsin koogi Siljele. „Oo, who has birthday?” „I do.” „Oh, Happy birthday!” ja ta läks kööki koogiga. Naersime natuke esikus selle äparduse üle ja liikusime siis edasi. Kõik teised peale G & J olid seal, jälle. Nad ei jäänud palju hiljaks. Väga täpselt tulid. Suht kohe peale nende saabumist hakkasime sööma ka. Liinal polnud kõht tühi vist. Ülekiidetud fårikål oli laual. Ma pettusin. Kujutasin ette kapsakäkke (ca kukli suuruseid), mille keskel on lambaliha. Tegelikult oli lihtsalt poti sees kapsast ja lambaliha, mille tükid olid nii suured, et ma loobusin nendest ja tõstsin endale vaid natuke kapsast. Veel proovisin segamini pekstud muna ja põdralihapalle, mis olid väga-väga head ja see oligi kõik. Toitu oli muidu palju-palju.

Söömine oli pikaldane tegevus ja Silje tegi lolle lauseid koguaeg. Hetk peale soolase toidu lõpetamist, asuti magusa kallale. Kõigil olid kõhud täis ja ega palju ei söödud. Ma sain koju pärast tagasi peaaegu pool oma sinna viidud koogist.

Vaikselt hakkasid inimesed ära minema ja lõpuks jäime vaid mina, Roula, Andy, Stuart ja Silje. Mängisime soolapulkadega (need söödavad, teate küll. Ma ei mäleta nime) ja mul põsk seespoolt endiselt valutab. Koju sõitsime kuskil kell üksteist.

Muide ma ültesin ka pärast Siljele, et mul pole sünnipäeva.