Norra

Roula lahkub kodust kümme minti pärast seitset. Täna oli päev, kui Liina autoga sõita ei saanud, mis tähendab, et ta pidi jalutama hakkama pool kaheksa. Kuulasin muusikat ja ei pannudki eriti tähele, mis ümber toimub. Peale raudtee ületust hüüdis keegi minu nime, kuid kes ikka hüüab minu nime siin? Panin rahumeeli edasi. Järgmisel hetkel koputas keegi mu õlale ja ütles uuesti mu nime. See oli Roula. Rongi polnud tulnud ja rong ei sõidagi täna, sest Oslo Sentralbanestasjonis oli tunnelis tulekahju ja rongiliiklus peatati. Ma tundsin, kuidas mul varvastest hakkas see imelik tunne kasvama. See tunne, mida ma ette kujutan, kui jalutan ilusal päeval koolist koju ja kujutlen ette, et nüüd mulle helistatakse ja teatatakse, et sõda algas. Selline erutus ja põnevus, hirmu ka üli veidi.

Roulal ei jäänud muud üle, kui minna Skisse bussiga ja minul ei jäänud muud üle, kui jalutada veel need viimased meetrid kooli, et istuda maha inglise keele tundi.

Mulle meelib mu uus inglise keele õpetaja. Ta on mees. Mitte selles mõttes. Ma ei tunne end tema tunnis lollina ja ta võtab õpetamist palju kergemalt kui Elizabeth. Tunnid lähevad ruttu ja huvitav on. Tänane teema oli näiteks film. Alguses arutlesime filmide ülesehitust ja mida peaks jälgima, kui sa filmi vaatad. Vahepeal vaatasime filmi „The Sixth Sense”, mis meeldis mulle väga. Ma pole ammu näinud filmi, mis mulle täielikult (100%-liselt) kohale jõuaks nii ruttu. Ma sain sellest filmist täiesti aru, kõik oli nii kerge ja lugu iseenesest oli ka huvitav. See polnud mingi naerma-ajav piip.

Viimase tunni arutlesime filmist. Ma leidsin filmi teemaks midagi muud, kui teised, kuid mu arvamus võeti arvesse, sest ma suutsin end tõestada. Ma ei tundnud end lollina. Elizabethiga oleksin raudselt tundnud.

Inglise keele tunnist oli puudu vaid Marie. Ta elab Kolbotnis ja jäi rongi taha stoppama. Ajaloo tunniks ilmus meid välja aga vaid kuus, nii et õpetaja otsustas tunni ära jätta ja meid koju lasta. Koju sain ainult mina, sest teistel on peale ajalugu veel matemaatika.

Aega, mil olin üksinda kodus peale kooli, kasutasin ma hästi ära, ma usun. Puhkasin ja lugesin raamatut. Tegin natuke koduseid töid ja kudumist. Kui Roula koju tuli, ma magasin. Kui aus nüüd olla, äraksin ma täpselt siis üles, kui ta uksest sisse tuli ja kõvasti „HELLÕU!” hüüdis, kuid ma „magasin” veel endiselt, kui ta mu uksele koputas ja sisse vaatas. Ma pole varem raamatu taha magama jäänud, kuid see kord ma lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida ja nii see juhtuski, ning see oli nii stiilne tunne, et ma lihtsalt pidin magamist teesklema. Jah.

Ärkasin üles õhtusöögiks, mis polnud eriti hea. Kell kuus sõitsime kodust välja, et TV-õhtuks natuke shoppingut teha. Arnel oli obsession ühe majaga Ski teeääres ja ta lihtsalt pidi meile seda näitama. Selles majas elab ameeriklane ja ta oli oma maja jõulukaunistustega ehtides käitunud ameerikalikult (keine achnung tegelikult, nii ütlesid Arne ja Roula). Mina leidsin selle naeruväärse. Roulale meeldis.

See sõit sinna võttis aga aega ja shoppingut tegime me turbokiirusel, mis oli naljakas. Kaks välismaalast pannaks norrakatele norra kaupu ostma. Enamuse ajast olid meie pead laiali otsas, sest me ei suutnud valida (ega aru saada), mida me ostma peame.

Arne ka ei aidanud, ai ai ai.

Koduteel pani ta meid Texases maha. Kõik teised peale meie ning Gina ja Josephine olid juba seal. Istusime maha, ajasime juttu ja ootasime G ja J. Nad jäid ca pool tundi hiljaks. Suht kohe peale nende saabumist jätsime Texasega hüvasti ja hüppasime Kiwisse, sest meie Roulaga olime unustanud jooke osta. Muidugi kõik ostsid kõiki muid asju peale jookide ning me lõpetasime ikkagi mu koduvee joomisega.

Jalutuskäik koju oli pikk. Pool seltskonnast venis ja teine pool pidi ka siis venima. Kuid lõpuks me kohale jõudsime. Ainult Arne oli kodus. Live treenis ja Mamma töötas Texases. Roula, Josephine ja Gina hõivasid köögis ja Arne tolknes neil jalus koguaeg. Mina saatsin poisid ja Greta alla ning ise siiberdasin seal asju ajada. Vahepeal tõin nad kõik nende enda tungival toonil oma tuppa ja näitasin Viktorile ja Gretale Mari pilte. Ma olen Mari üle väga uhke.

Filmi valisime Live filmide seast, sest Viktor polnud plaanitud filmi üles leidnud. „Donnie Darko”. Mul on tunne, et ma pole seda filmi näinud. Ma ei saanud sellele üldse pihta. Väga suur kontrast tekkis päeval nähtud „The 6th Sense’i” ja selle vahel. Ma ei saa öelda, kas mulle meeldis või mitte, sest ma ei tea sellest midagi. Samas ma vaatasin koguaeg ekraani, kuid kus mu mõtted olid? Ich weiss es nicht.

Pool rahvast lahkus poole filmi pealt, sest pool rahvast elab teistes linnades ja nad on sõltuvad bussidest (tavaliselt rongidest ka, kuid rongid ju ei sõida). Live liitus ka meiega päris lõpus. Talle vist meeldib Andy.