Al Gore

Tunniplaan on mul tore. Nädal algab kekaga ja kekat ma armastan. Samfunnsfag selle järel pole ka nii hull. Norra keele tunnis sain oma Mocki eksami tagasi, tulemusega 6 7-st. Väga hea, mhm. Laulsime natuke Norra jõululaule ja rääkisime Nobelist ja tema rahupreemiast. Inglise keeles on meil endiselt meesõpetaja, mis tähendab, et tund aega varem saab koju. Juhei. Istusin teleri ette maha oma arvutiga ja kuulasin Al Gore kliima soojenemise kõnet telerist.

Teate mis. Ta meeldib mulle nüüd. See muutus käis järsku. Ma lugesin ajalehest, kuidas ta saabus Oslosse flytoget’iga (rong, mis sõidab lennujaama ja Oslo vahel enam-vähem lennukiirusel vist). Nii lihtne see oligi. Võib-olla ma olen jälle naiivne, kuid mulle meeldib ta headusesse uskuda. Pealegi ta oskab kõnesid pidada. Kirjutasin blogit, mida oli palju kirjutada, unistasin Oslosse Al Gorele lehvitama minemisest ja tunsin end hästi-hästi. Vahepeal sukeldusin MSNi ka. Lobisesin Teele ja Mariga, kes on väga populaarne tüdruk, haha. Jätsin ta unarusse, sest pidin sööma minema ja peale seda jooksin rongi peale, sest Live tahtis minuga koos Oslosse tulla. See tegi mind veel õnnelikumaks. Oslosse jõudsime natuke kuus läbi. Suundusime Grand Hoteli juurde, kus juba oli natuke rahvast, kuid mitte nii palju, et me mingid kohutavad kohad oleksime saanud. Täpselt rõdu ette, kuhu Al Gore lehvitama pidi tulema. Live kaebles külma üle ja läks Delisse meile kakaod ostma. Head prantsuse vanilje kakaod, mis oli piip magus täna. Ma tundsin end suht surnuna peale selle lõpetamist. Külma ma ei tundnud. Olin ülielevil. Natuke enne seitset jõudis rahurongkäik hotelli juurde ja asi läks kitsamaks. Vihma tibutas ja selline ülev meeleolu oli. Nad lasid meid kaua oodata ja mu eksaitment hakkas vaikselt laskuma. Teistel ka ilmselt. Käisid uiked, mis kajasid väljakutsena, teate mis. Siis läksidki uksed lahti ja kaks meest astusid välja. Rahvast hüüdis natuke midagi, kuid muidu oli üldiselt väga piinlik olemine. Just selline, mida sa tunned vestluse käigus võõra inimesega, kui midagi pole öelda. Lehvitasime ja ma proovisin pilte teha, kuid need ei tulnud nii head, sest ma ei tunne oma kaamerat nii hästi (mida on piinlik tunnistada, arvestades, kui kaua ma juba seda omanud olen). Al Gore ja ÜRO mehe naised tulid ka välja ning natuke rohkem karjuti veel. Nad seisid seal rõdul umbes kümme minutit. Ma usun,et Al Gore (mul oli just praegu deja-vu sellest, kuidas ma seda siin kirjutan, haha) lehvitas spetsiaalselt meile ka. Teised ei lehvitanud eriti palju ja ta keeras täpselt meie poole. ÜRO mees oma naisega seisis seal väljas natuke kauem kui Al. Live oli pettunud jälle, et nii vähe aega olid ja me ei teinud midagi erilist ja keegi (s.h. tema) ei karjunud ja kõike muud sellist. Aaaaaah. Ma ei kannata sellist vingumist. Mina olin vägagi rahul. Ma arvan, et Al Gore’le lehvitamine kui ta seisab Grand Hoteli rõdul, on olnud mu unistus sellest hetkest saadik, kui see teatavaks sai, et ta siia tuleb.