midagi imelikku toimub

Peale kooli käisin postkontoris. Eile sain kaks pakiteadet. Täna läksin neile järele. Nüüd ma räägin teile, kuidas mulle need pakid mõjuvad. Ma teen ta lahti ja tunnen end nii õnnelikuna, sest seal on tükike kodust. Näiteks täna. Ma alustasin Merje pakist ja katsusin esimest korda seda pluusi, mida ma olen varem vaid pildilt näinud, olgugi, et see on algusest peale minu pluus olnud ja ma olen selle olemasolust teadnud juba kuid. See oli mõnus. Järgmisena ma avastasin naljaraamatu, mis on nii imetilluke, et ma saan seda koguaeg taskus hoida ja kui tuju kurvaks läheb, võtan ta välja ja teen ta natuke paremaks. Nalju ma veel lugema ei hakanud ja vanaema kiri on ka veel kinnine, sest mul on tunne, et õige aeg nende lugemiseks on reedel. Siis olid kommid. Kommid ei tee mind eriti õnnelikuks. Te teate küll, et mul olid (ja on hetkel ka, kuid ma proovin nendega elada) probleemid, mis on kommidega väga tugevalt seotud. Praegu on jõulud ja ma kavatsen need kõik ära kinkida, kuid siiski, kui ma näen tuntud kommi, mille maitset ma tunnen ja mis mulle kodus olles meeldis, ei suuda ma seda pakki kinnisena hoida ja võtan esimese. Oh kui hea see on. Võtan teise ka. Veel parem. Kolmas. Tahan veel. Kui emme on saatnud, lõpetan ma siis, kui pakk on tühi. Täna sain varem pidama, õnneks. Pakk on hiiglaslik ja komme on palju-palju. Järgmine küsimus on, kuidas ma tunnen end vahetult peale lõpetamist? Mul tuleb kirjutamise isu. Ma tahan kirjutada raamatut tüdrukust, kellel on toitumishäired ja keegi ei märka seda enne, kui ta on peaaegu ära suremas oma tervisest või tunnetest, mida söök esile kutsub. Ma tahan kirjutada, sest ma tean oma päevikupidamise harjumusest, et kirjutamine aitab. See ei aita, kui sa just oled läbinud söögiorgia. Söök on endiselt seal maos ja ma tajun kõiki oma keharasvu viie kordse tugevusega ja see häirib. See häirib väga tugevalt. Ma ei tea, mida teha. Ma tahaks kohe õue minna ja joosta. Ma tahaks kõhulihaseid tegema hakata. Ma tahaks, et see läheks mööda. Ma ootan, et kell tiksuks ja söök seediks. Ma plaanin, et ei söö enam kunagi midagi, kuid see ei aita, sest ma pean sööma. Ma plaanin, et kirjutan endale reeglid, kuidas söömine käib, kuid see ei aita, sest ma ei täida neid niikuinii. Lõpuks ma hakkan nutma ja mõtlen, kes oli see isekas inimene, kes ei mõelnud oma tunnetele, mis saabuvad peale söömise lõpetamist. Selle asja juures ongi kõige jubedam ja masendavam fakt, et jubeda olukorra korraldan ma endale ise. Siin ei ole keegi teine mängus ja ma ei saa aru, miks ma ei suuda iseennast kontrollida. Ma oleksin vahepeal justkui keegi teine ja seda ma ei salli. Kõige jubedam on olla kaksik ühes inimeses.

Olgugi, et vanaema pakis olnud jõulukommipakk (nagu koolist ja vallast saadakse), tõi mu suule naeratuse, sest see oli eriti kodulik ja jõululik, ma palun, ärge mulle saatke enam eesti komme ning šokolaade. Ma suudan ilusti pool aastat ilma nendeta elada. Teiete elan täitsa terve aasta, näedsa. Palun ärge võtke seda isiklikult. Ma hindan väga, et te olete neid saatnud!!! Lihtsalt mul ei ole väga sõbralikud suhted toiduga ja mul on probleeme toitumisega ja see teema ei tee mind õnnelikuks. Selle eest meeldib mulle väga kõike muud saada.

Näiteks vanaema ajalehed. Ma loen neid õhtuti ja naudin täie hingega, et ma saan aru, mida ma loen. Arvamus&Kultuur on mu lemmik. Üldiselt juttu tehes, MiMi on alla käinud minu arust peale Karolin Kuusiku tulekut. See on nii tühi ja mõttetu, rohkem kui pool vaid reklaamtekst. Ma loen selle 10 minutiga läbi (mis ei ole normaalne, kui see ilmub vaid korra kuus, või mis?!) ning ei saa juurde midagi muud peale selle, et uus kingapaar maksab nii ja nii palju ja ma pean selle endale ostma.

Esmaspäeval oli samfunnsfagis töö kultuuri teemal. Raamatus kirjutas, et tundmata teist kultuuri sügavalt, näib see pealiskaudne välja. Ma olen sellega nõus. Alguses kui ma siia tulin, tundus mulle, et ainult Eestis on mõtlevad ja õiged inimesed. Näiteks kuulsused. Ma tean nii paljusid eesti näitlejaid, muusikuid, kirjanikke, luuletajaid ja muid tegelasi, kes kõik on värvikad isiksused ja huvitavad inimesed. Siin... ma ei oskagi öelda, mida ma tean. Ma tean Knut Hamsuni, Saaby Christianseni, Grieg... ja neid ma tean, sest mul oli aega eestis kultuurset inimest mängida. Kõik elu on nii lihtne ja kui ma loen neid Arvamus&Kultuure on vahest kurb olla isegi, sest Eestis justkui juhtuks nii palju huvitavat, samas kui siin pole midagi peale tavalise argipäeva. Ma olen proovinud jobus-internetis ringi tuulata ja midagi leida, kuid neeiii, ma ei leia. Nüüd mõtlema hakates ei leidnud ma oma eesti kultuuri ka jobust-internetis. Ma sündisin kuusteist aastat tagasi ja kasvasin sinna kultuuri lihtsalt sisse. Hetkel käib neljas kuu vist siin. Neli kuud on kuueteist aastaga võrreldes lühike aeg, või mis(millega mul on jälle uus idee peas... kuid see viib teemast kõrvale)? Ma juba tunnen, et asi läheb paremaks. Ma olen leidnud allikaid ja sõpru, kes mind norra kultuuri avastama viivad ja see on huvitav! Ma olen väga põnevil. Kuid hetkel on eestlased endiselt kõige targemad ja mõtlevamad inimesed.

Ma mainisin enne Saaby Christianseni. Eesti keelde on tõlgitud tema kaks raamatut: „Poolvend” ja „Modell”. Viimane ilmus alles hiljuti ja selle olemasolust sain ma teada tänu vanaema saadetud Arvamus&Kultuurile, kus oli väike tutvustus. Ma pole seda lugenud. „Poolvenda” lugesin ma enne siia tulekut. Raamat on kohutavalt paks ja kui mul poleks olnud suurt Norra-armastust, poleks ma seda üldse ette võtnudki. See on üks väga hea raamat. Mulle meeldib see traagiliselt lihtne ja samas nii ebatavaline maailm, kus kõik tundub nii reaalne. Väga kerge on uskuma jääda, et Barnum ongi üks poiss Oslos, kes liigub ringi Majorstuas ja kasvab seal suureks. Lõpuks ei teagi, kust jookseb reaalsuse piir. Siin olles ma avastan, et sellesse raamatusse on sisse kirjutatud norralaste kultuur ja ajalugu, läbi ühe perekonna loo. Siin oma elu elades tuleb selle raamatu sisu aina täpsemalt ja täpsemalt meelde, sest kõik käib samamoodi või on kuidagi seotud sellega, mis seal toimus. Te ei kujuta ettegi, kui palju kordi ma olen öelnud: „Ojaa, nii oli Poolvennas ka!”
Mulle ei meeldi tavaliselt soovitada raamatuid, filme, muusikat, midaiganes, sest kõik on nii personaalne ja ma tunnen end halvasti, kui minu südameasi teisele südameasi pole. Nii et Mari... sulle lihtsalt teadmiseks siis, et selle raamatuga jõudis mulle kohale, kui paha õde ma sulle olen.

Mul on viimasel ajal palju aega olnud (sest ma lihtsalt võtan aega jobu-interneti pealt) ja ma olen mõelnud selle üle, mis oli enne praegust hetke. Olen mõelnud ka sellele, et midagi ei ole tegelikult olemas. Praegune hetk on nii väike, et seda peaaegu polegi. Ta saab kohe minevikuks, mida ei ole olemas. Ta tuleb tulevikust, mida ei ole olemas, sest ma võin silmad kinni panna ja sellele visuaalsele pildile, mida ma oma eluks nimetan, lõpu peale teha. Nii palju sõltub silmadest ja mulle ei meeldi see. Mu lemmikkunst on muusika, sest ma ei pea seda vaatama. Ma hindan neid inimesi väga kõrgelt, kes muusikat teha oskavad ja kes seda teevad. Heli tuleb ja läheb, täpselt samamoodi nagu elu. Sa saad neid uuesti üle kuulata küll, jah, kuid ikkagi. See pole see sama. Need samad laulusõnad, mis just praegu mu kõrvust kõlavad, ei tule enne tagasi, kui ma uuesti laulu käima panen, ning siis on neil teine tähendus, sest ümbrus on teine ja aeg on teine. Pilti ma muutkui vaatan ja vaatan ja ta seisab samasugusena mu ees.

Ja enne kui ma selle harukordse pika mõtiskluse lõpetan, hoiatan ma teid ette, et kui ma tagasi tulen, muutun ma sama masendunuks nagu ma olin enne siia tulekut. Ma pean jälle kooli minema ja peale kooli tööle minema ja enne ei tule peatust, kui ma ära suren.