about something

Keegi ei sõitnud Aasi tagasi öösel. Ma ei saanud kuidagi koju, tähendab see. Saatsin Ingerile sõnumi, et ma ei tule koju. Kell neli, kui kõik magama läksin, sättisin end Viktori diivanile ja proovisin magada. Ma mäletan ärkamisi ja muretsemisi, samal ajal ma mäletan, et ma magasin. Lõpuks ei kannatanud mu närvid enam seda olukorda välja, et ma pean kindlalt pool kaksteist Oslos olema ning ma ei tea, mis on kell ning ma ei tea, millal buss läheb. Õues oli siuke hämarus, et ei oska kella ka öelda. Proovisin meelde tuletada, milline on olukord kell kümme tavaliselt, kuid see pole eriti Liina teema, you know. Ronisin ülemisele korrusele ja tõin oma koti alla. Toalettis astusin millegi sisse ning jäin oma sokkidest ilma. Kell oli kümme minti üheksast puudu. Heitsin uuesti pikali ja lihtsalt olin seal. Umbes kell kümme võtsin julguse kokku ja asusin uurima, millal buss läheb. Selleks pidin ma arvuti käima panema, mis teeb väga suur lärmi, you know. Seal toas magas veel kolm inimest peale minu ning ma põen liiga palju selle üle, kuidas teistel on. Õnneks ei liigutanud nad varvastki peale Windowsi ülikõva (või ma lihtsalt kujutasin selle väga tugevaks) käivitusmuusikat. Bussini oli 50 minti. Minu ennustuste järgi pidi see ilusti õigeks ajaks Oslos olema. Hingasin natuke kergemalt jälle. Pakkisin oma asjad kokku ja panin uue kihi meiki peale. Mainisin kellelegi, et ma nüüd lähen ja läksingi. Teel bussipeatusesse helistasin Desile ja äratasin ta üles. See oli hea, sest ta oli sisse maganud. Palusin tal sokke kaasa võtta Yfu jõulutöökotta. Ajasin ta sellega suht segadusse, kuid elasime ilusti üle. Lõpuks oli tal kaasas kolm paari sokke. Ma panin kõik korraga jalga.

Bussi ootasin umbes kümme minti, kuid need minutid läksid väga ruttu. Buss peatus umbes kolm korda rohkem kui õhtul ja rahvast tuli päris palju. Proovisin muusikat kuulata, kuid see ei olnud mingi mõnu. Mu klapid sakivad täiega. Mul on suur parem kõrv ning see väike asi kukub sealt välja koguaeg. Peale selle ma ei julge muusikat eriti kõvasti käima panna, sest nad kostavad läbi väga hästi. Kui ma kuulen kümne inimese vestlusi, bussi müra ja peatust märkivat tuutu koguaeg läbi oma muusika, ei saa ma mingit mõnu. Ma tahan uusi klappe. Varbad külmetasid.

Oslosse jõudsin kolm minutit üle poole. Ma polnud üldse närvis. Ma teadsin, et ma jään tsipa hiljaks ning see oli nii imeliselt aksepteeritav mu enda poolt, et ma ei mõistnud ise ka, mis toimub. Desiree jõudis pealegi veel natuke peale mind. Vabaaja klubisse, kus väike Yfu kogunemine toimus, me jalutasime. Mul oli kõht tühi. Desi andis mulle oma kohvi, mis oli piiiiiip kui magus!! Ma ei suutnud seda eriti palju juua. Vaba aja klubi polnud eriti kaugel ka õnneks ja sinna jõudes esimese asjana nägin ma laua peal mandariine (mida nemad kutsuvad klementiinideks ja Lars väitis meile, et need on kaks täiesti erinevat asja ja mandariinid olevat Norras keelatud... ma olen segaduses, mhm) ja kõik läks hästi. Meile oli ette valmistatud palju erinevaid tegevusi ja meil ei jäänud muud üle kui end laua taha sättida ja nendega tegelema hakata. Mina alustasin martsipaniga mängimisega. Õppetasin Desit ja meisterdasin kollase kana. Väga jõululik, ikke sant. Desi alustas piparkoogimaja kokku kleepimisega. Ta oli väga kannatamatu. Muutkui näppis seda ja kurtis, et see ei taha kõvaks kuivada. Lõpuks me kolisime hoopis kaarditegemise lauda, et meie majake saaks rahus kuivada. Lõpetasime muidudgi jälle maja juures seda kaunistades. Liiga vara. Ta kukkus meil kokku koguaeg. Seinad vajusid sisse ja me ehitasime piparkookidest uued seinad. Ristisime oma maja üllatustemajaks, sest me panime sinna igasuguseid üllatusi sööjale sisse. Mul oli selline meeletu tuju. Kõik oli naljakas ja ma naersin väga palju.

Kell kolm tulid vanemad ja me sõime nendega koos riisiputru, mis on traditsiooniline norra jõulutoit. Minu vanemaid ei tulnud ja ma sain end istutada yfukate lauda, mis oli palju lõbusam kui vanematelaud. Mina ja Desi, vaesed üksikud vahetusõpilased, olid ka viimased, kes koju läksid. Aitasime neil natuke koristada ja plaanisime, mida edasi teeme. Kõik teised pidid sõitma vanematega koos. Nii lahe on iseseisev olla, jaa. Lahkudes teatasime neile, et lähme kesklinna uisutama, kuid mu venetsueelanna oli külmumas ja me istusime hoopis Deli de Lucasse ja sõime natuke veel rohkem. Hea söök oli, see on hea. Võtsin kümme enne seitset rongi koju.