Inger keetis putru hommikuks. Ma ei mõista norrakate maitsemeeli. See oli kohutav jälle. Ta kasutas ainult vett ja ilmselt kaks karpi võid ka (mida norrakad kasutavad üldse liiga palju ja nad tõsiselt usuvad, et see on tervislik). Ma surusin selle kuidagi kurgust alla. Ta ütles, et talle maitseb nii rohkem. Kuidas? KUIDAS?
Päevaplaan oli minna Oslosse DogA-majja noorte disainerite jõululaadale. Olin selle laada kuskilt ajalehest üles leidnud ning see oli meil kavas päris pikka aega. Liv ja Chris tulid ka ning me sõitsime nende autoga Oslosse. Alguses läks kõik päris hästi. Koht oli mulle uus ja ringi liikus palju huvitavaid inimesi. Müüjad lettide taga olid samasuured või isegi suuremad vaatamisväärsused kui kaubad. Lõpus enam nii hästi ei läinud. Mina oleksin suutnud selle messi läbi käia poole kiiremini kui Liv ja Inger. Nad pidid iga piip kaupa vaatama umbes minuti. Järgmise minuti nad arutasid, kas seda saaks Texases müüa, ning lõpuks kolmanda minuti nad küsisid visiitkaarti. Niiviisi iga piip artikliga. Lõpuks ma küsisin, et kas nad leidsid kellegi, kelle nad kindlasti Texasesse kutsuvad ja Inger ütles, et ta ei tea. Ausõna, ma tahtsin oma küüned jälle kätte lüüa. See oli täielik minu väikese eluaja raiskamine. Pealegi mu kõht muutkui tühjenes (ja nii on rõve öelda, kuid see sobib mõnes teises mõttes mu kõhu tundeid kirjeldama).
Kaks ja pool tundi hiljem me lõpuks maabusime ühes nurgakohvikus, kus ma tellisin omleti, mis oli pettumus jälle. Natuke imelik omlett. Mulle tundus, et nad olid keedetud munad kahvliga segi tampinud, natuke singitükke sisse seganud, selle segu kõik pannile pannud, nagu õli ja võid vahele ning lõpuks paksult juustu peale, et sa ei näeks, kuidas nad seda teinud olid. Õõh. Ma sõin ilusti ära, sest ma olin näljane. Tuju oli mul rikutud ja ma istusin vaikselt oma nurgas. Nad tunnevad siin hoopis teist Liinat kui teie seal tundsite (eriti teie emme, Mari ja Raid). Ma ei mäleta, et ma oleksin siin väga vihastanud või mossis olnud. Roula suutis mu endast välja viia ja kerge nähvamise esile kutsuda, kuid see polnud erilist midagi. Mul käivad omad väiksed hood, kuid need on sellised vaiksed ja ma lihtsal istun vaikselt oma nurgas, tavalise näoga. Kui liiga hulluks läheb, löön küüned käsivarde ja viha voolab minema. Keegi ei ütleks, et kui ma ennast ei muuda, ei saa ma Norras hakkama.
Näed emme, ma saan hakkama (sest ma panin end lukku ja muutusin selle läbi).
Peale söömist sõitsime kesklinna Norway Design’i poodi, kus vaatasime umbes pool tundi ühte kahvlit ja nuga. Igav oli.
Nad olid oma kahvlivaimustusega nii hõivatud, et me jäime Torgeiri poole hiljaks.
Tal ja Maritil on armas korter. Kaks magamistuba liiga palju, kuid oleks väga meeldiv elukoht mitmele inimesele. Keset linna ka pealegi. Sõime kukleid, mis olid valetpidi keeratud emme kaneelirullid. Need olid täitsa head, kuid kell muutkui liikus you know ja see oligi probleem. Ma olin kustutud Viktori juurde peole Ytre Enebakki ning ma polnud neile veel rääkinud, et ma kavatsesin minna. Mu plaan oli, et ma saan enne Viktorilt kindla informatsiooni, kuidas ma sinna saan ja kuidas tagasi koju, kuid ta ei vastanud mu SMS’idele (just sellepärast ei meeldigi mulle inimestega suhelda, kui ma ei räägi nendega otse) ning telefoniga rääkimiseks polnud ma hetke leidnud. Tund aega enne kutsutud kella otsustasin, et okei, nüüd või jääb minemata. Muidugi polnud nad nii vaimustuses kui nad oleksid olnud kui ma oleksin hommikul rääkinud, kuid loa ma sain. Torgeir leidis mulle bussi peale pikka otsingut internetis, mis tal juksis. Inger oli veidi ebausklik ja murelik, sest ma ei öelnud täpselt, kuidas ma koju saan, kuid kõik läks hästi. Buss läks poole tunni pärast ja ma pidin suht kohe lahkuma. Väga väike külaskäik Torgeiri poole, peaks mainima. Ta jalutas minuga bussijaama, kuhu me jõudsime väga täpselt. Buss sõitis kohe, kui ma istutud sain. Kuulasin natuke muusikat, kuid mu närvid ei pidanud vastu. Helistasin Viktorile ja küsisin, kus ma maha pean minema ja et kas keegi saab mulle vastu tulla. Peatust teadsin nüüd, kuid bussijaamad on jobud ja nimesid neil küljes pole. Bussijuht ka üle bussi ei karjunud, et nüüd oleme siin ja seal. Sirka kümme minti enne orienteeruvat kohalejõudmist läksin bussi ette ja küsisin, kas Vaagvann tuleb varsti. Küsides tegin muidugi lolli keelevea, mis tulenes minu viisakast eestikeelsest kasvatusest. Ma teietasin bussijuhti. Sa ei teieta Norras kedagi peale kuninga ja mõne vanainimese. Sa ei teieta Norras kedagi selles vormis nagu meie teeme. Teie tähendab teie. Teie ei tähendab sina viisakalt öelduna. Sinatamise õppimine võtab aega. Igatpidi. Poes on ka imelik kuulata, kuidas müüjale või turvamehele sina öeldakse. Ta sai õnneks ilusti aru. Lubas mulle öelda, kui ma maha pean minema ja ma sain rahulikult istuda.
Viktori maja leidsin iseseisvalt üles. See pole kaugel bussipeatusest ning me jalutasime sellest peatusest mööda kui me käisime väiksel tuuril eelmine reede. Seega ma olin seda teed varem käinud. Vastu tuldi mulle ka, kuid ma olin kiire tüdruk, you know. Ma kohutsin nendega Viktori maja ees, haha.
Hirm oli natuke sees. Eelmistel kordadel Viktori juures olid šotlased ka kaasas ja ma tundsin kõiki inimesi. Seekord... ma teadsin, et on neid, keda ma tean, kuid ma polnud nendega enne väga palju suhelnud. Terve Greta ja Viktori grupp on mulle uus (ja meeldiv, peale selle). Ma ei suhelnud nendega peaaegu üldse alguses ju. Muidugi oli ka neid, keda ma kordagi varem näinud polnud.
Kõik läks jälle väga hästi. Mõttetu on karta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar