Norra

Hommikul oli suhteliselt kerge ärgata. Sõin jogurtit ja müslit vahelduseks ning hakkisin salatit matpakkesse omletile lisaks. MTV'd ei vaadanud, et mitte pettuda, et jälle need samad lood tulevad. Kuulasin oma toas muusikat ja puhkasin silmi.
Kool läks keskmise kiirusega, mitte superruttu ja päris ei veninud ka. Norra keele õpetaja suutis oma reputatsiooni minu silmis jälle alla kiskuda ning kunst oli igav. Pea valutas jälle ja ma vaikselt kannatasin, sest ei tahtnud jälle koju küsida - natuke palju juba eemal olnud sellel nädalal. Arne arvab ka nii. Koju jõudes küsis, kas ma tulin JÄLLE varem ära. Ma läksin segadusse ja vastasin talle eesti keeles, et see on normaalne. Tegelikult ma solvusin ka veidi, kuid ei lasknud sellel võimust saada, sest palju oli teha veel enne autosse istumist kell neli. Pakkisin asju, jutustasin samal ajal Mariga ja panin tuba korda. Blogiga jõudsin ka natuke tegeleda, et pühapäevaks nii palju ei jääks.
Kohe, kui ma end trepist alla ilmutasin, võtsimegi oma kodinad ja istusime autosse. Sukeldusin kohe Mari muusikasse, mida ma ta pleierilt maha ei saa. Ruttu läheb pimedaks. Õhtusöögipeatuse tegime pimedas. Oligi ilusam. Toit oli ka täitsa okei. Vähemalt enam-vähem tervislik. Kõht sai ilusti täis ka ja teekond edasi võis minna pikalt. Poolteist tundi umbes ja hakkas paistma valgustekogum nimega Hamar.
Tegime väikese peatuse supermarketis, sest Inger unustas oma kapsuni(õiges toonis) koju ja pidi uue ostma. Keskus oli suuuuur ja see peatumine meenutas mulle mõnda Varbla-reisi, kus me teeme tagasi minnes Pärnus peatuse (või vähemalt mu unenägudes) või Riia-reisil teist kaupsi, kus Mari ja Maarja ringi ei viitsinud kõndida. Kui mul poleks olnud suur vajadust üles leida toalett (eller tualett, ich weiss nicht), poleks ma ka selle suurust näinud. Inger leidis endale kapsuni (ja ühe veel) kohe esimesest poest ja tal täitsa vedas, sest see oli päris odav.
Björn-onu ja Björg-onunaine elavad sellele poele väga lähedal. Tulid meid uksele vastu võtma enne juba, kui me kohale sõitsime. Nad on väga-väga toredad. Mulle meeldib, et neil nii sarnased nimed on. Björnil on naerukortsud ja ta naeratab koguaeg ja tal on silmad ka naeratust täis ja ta meenutab mulle Kallet. Ainult Kallel on valgem pea. Björgil on rohkem kortse ja ta pole nii täissümpaatne kui Björn, kuid täitsa tore ka. Minuga oli väga tore.
Istusime elutuppa, milles ma hakkasin kohe oma igavuse esimest etappi läbi elama ja seda oma "unelmate" koduks ümber mõtlema. Esimene mööndus on see, et mulle piisaks terveks elutoast terveks koduks. Jagasin tubasid ringi ja arutlesin oma ette, milleks küll neil on vaja kolme istumiskohta (diivanit eri nurkades) ja söögilauda ka veel pealekauba. See on peaaegu kõigis Norra kodudes. Eriti hull on Ketili ja Ann Kristini juures, kus need elutoad on erivenates tubades. Vahel tundub, et see on selleks nii tehtud, et igaühele oma ja koos ei oldagi.
Minu unelmate kodu on miniühetoaline korter köögi ja vannitoa-WCga. Kõik riiulid on vastu maad täiesti, voodi on päeval diivan ja riidekapp on selle all sahtlites (vastu maad jälle). Kõik asjad on lahendatud nii, et koristama peaks võimalikult vähe, mis tähendab, et pildid pole raamides (sest raam teeb tolmu), igasuguseid nipsasjakesi pole üldse ja kõik teised vajalikud asjad on sahtlitesse ja mujale ära peidetud. Sealjuures vajalikke asju on väga vähe.
Mis tuletab mulle meelde, et ma viskan vist kõik oma Norra-piletid ja muud "suveniirid" minema, sest need on nii mõttetud ja eile koputas Liina mu uksele ja tuli tagasi oma põhimõtetega.
Hamarisse tagasi lennates - sõid keeksi ja koogikesi, jõid kohvi, jõin jõululimonaadi, mis oli väga mõnus. Igav kohe igavuse mõttes ei olnud, kuid kõik igavuse tegevused käisid läbi küll - alustades selle unistustekorteri kampaaniaga ja lõpetades kõikide raamatute nimekirjade läbilugemisega riiulis, pluss proovides ära arvata, kus suunas on Oslos, Tallinn, New York, mida iganes. Kell üheksa läbi natuke andsin oma haigutamisele alla ja läksin magama.