Ametlikult ärkasin kell pool kümme, kuid tegelikult tegin esimest korda silmad lahti 6.55 paha unenäo peale, mille tagajärjed on väga head. Nägin unes, et sõitsin Eestisse koju tagasi ja alguses oli kõik väga tore, kuid natukese aja pärast hakkasin tagasi tahtma ja kahetsema, et alla andsin, kuid ma ei saanud tagasi ja see oli piin, et ma ei saanud, mida ma tahtsin, ja siis ma ärkasin üles ja BANG, koduigatsus kolis koju tagasi. Aknasse paistis päike nii imeliselt, et ma kahetsesin jälle, et ma olen oma fotoka unarusse jätnud ja pole harjutanud pildistamist, mis mul välja ei tule. Sellega seoses ma räägin kohe ära, vastupidiselt eelmisele väitele, et mul on väga tore Teele, kes õpetas mulle horisonti ja see on pildistamise juures väga oluline oskus, ning tänu sellele ma teen pilte palju paremini kui paljud teised.
Voodist välja ei roninud ma, sest mulle meeldib vabadel hommikutel lihtsalt mõnuleda ja muusikat kuulata. Yes, väga-väga meeldib kohe. Kaks tundi järjest. Võib-olla ma magasin ka natuke, keegi ei tea.
Vannitoast leidsin GARNIERi vana hea šhampooni ja kaalu, mis näitas väga toredat tulemust – ma pole endiselt juurde võtnud, mis on täiesti jube tulemus, sest ma peaks juba 90 kg olema oma söömisharjumuste ja –häirete juures.
Hommikusöögiks oli mingi jube kaerahelbe supp ja ühtki normaalset asja peale merevaigu polnud leivale panna. Ainult brunost ja mingid imelikud kalmaarid ja kes iganes. Merevaik käis kah ja päris hea oli kurgi ja paprikakuhja all.
Peale hommikusööki panime kodinad päevaks kokku jälle ja istusime autosse ja sõitsime koju tagasi... tegelt teises suunas, kuid mu orienteerumistaju pani plehku ja mulle tundus koguaeg, et me sõidame Oslo poole.
Järgmine peatus oli Bröttumis, kust võtsime peale Maria, kes on mu uus sõbranna Norras, kellega saab eesti keelt rääkida. Alguses panime ta kodust mööda ja ma pidin talle helistama, mida ma kartsin, sest mu kell on üldiselt ukse taga ja harva tuleb välja ning nüüd pidin järsku telefonis põhimõtteliselt võõra inimesega rääkima eesti keeles. Hakkama sain.
Bröttum on Lillehammerist umbes kümme kilomeetrit. Eestis on kümme kilomeetrit lühem maa kui Norras.
Esimene vaatamisväärsus oli Maihaugen – üks „suurimaid ja tähtsamaid talukultuurimuuseume Norras”. Selle põhiidee on ülesehitatud vanad majad, kus inimesed töötavad mängides loomulikku elu selle maja eluajale, kuid praegu on talv ja KUIDAS MA UNUSTASIN??????? Kui me juba Hamaris välja sõitsime, Lillehammeri poole, kõrgematel aladel oli valgeid laike näha ja Lillehammeris, Maihaugeni ees, saime juba uisutada ja lumme oma nimesid kirutada! JA MINA UNUSTASIN SEDA MAINIDA!!!
Anyway, Maihaugeni väli-osa on suletud, inimesed ei tööta, võib vaid niisama ringi jalutada. Selle-eest on aga suures ja modernses peahoones võimalik näituseid külastada. Käisime kahel. Esimene neist oli Norra ajaloost. Väga elavalt ülesehitatud ning meeldejääv, ma tean nüüd palju rohkem kindlasti Norra ajaloost. Teine näitas erinevaid töötubasid, mis polnud nii huvitavad ja lahedad.
Enne kui kesklinna sõitsime, sõime veel lõunat. Jälle.... võileib! Alati kui ma mõtlen, et äkki nüüd saan ma vähema leivaga hakkama, pean ma seda sööma, sest muid valikuid pole peale võileiva ja saiakese. Juhuu!
Linnas saime Consueloga kokku ja saatsime vanad inimesed oma teed ja alustasime iseseisvat elu, jeah. Algas see jaltuskäiguga mäe otsa, suusahüppe tornide juurde. Libe oli. Päris torni otsa ei roninundki, kuid uisutasime seal alla, hüppealal mängisime Matti Nükaneni ja tagasiminnes ronisime lausjääs kaldteest üles. Taevas oli selge ja värske. Ilus ilus ilus (pimedaks läks juba you know).
Alla kesklinna jõudes istusime MIXi maha, sõime 100 eesti krooni väärilisi baguette, õppisime hispaania keelt (ola puta, me jamo liina), nägime luulusid ja arutlesime elu üle kuni tuli isu kohvi järele. Tõusime püsti ja jalutasime jälle terve peatee läbi, et 7elevenist kohvi osta (Liina ostis siiski kakaod), Rema1000’st komme (Liina viskas pärast pooled kommid ära, sest tal hakkas enda pärast paha) ja kinno minna.
Pileteid me ära kohe ei ostnud. Istusime keldris diivanitel ja tegime kvaliteetaega. Seal oli lahe näitus Monroest üleval. Vanad pildid, postkaardid jms. Väga sehv.
Kinosaal oli väike ja suhteliselt räpane. Reklaame oli palju jälle ja film suht kehv (Elizabeth – nagu kõik sellised filmid – uhke ja suurejooneline lavastus, vinged kleidid ja võttenurgad, kuid sisu?) ja mulle tundub, et mu korra avastatud filmiisu hakkab jälle täissaama. Ausalt öeldes ootasin juba lõppu ja tundsin väga tugevalt, kuidas mu elukell tiksub. Neli kord vähemalt valgustasin telefoniga terve tillukese kinosaali, et kell vaadata ja aega 23ni lugeda. Mitte eriti tore kogemus, ikke sant.
Õues oli hell külm, kuid Maria auto saabus väga kiiresti. Ronisin esimesena sisse ja ütlesin vaid „tere”, mida ma olin nii pikalt plaaninud. Ma tahtsin kindlasti eesti keeles öelda. Neil on väga fancy auto, eriti katus (klaasist). Otsisin tähti ja leidsin isegi selle uraaninaise üles, keda mulle Hanne selgeks õpetas... vankrid ja muud asjad jäid ikkagi kuhugi kadunuks. Peale selle Lillehammeri vaade oli väga ilus, kuid kahjuks seljataga.
Just võitsin MMi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar