ignorareerimine

Istusin üleval kella 3:53-ni. Uni võttis tulekuga tsipa aega ja kell kuus tuli kaua. Suutsin isegi enne (5:48) ehmatusega üles äragata, et olen sisse maganud. Vot aga need kuusteist minutit olid piin. Ma oleks üles pidanud tõusma ja asi poleks nii hull olnud, kuid oleks on paha poiss... Kell kuus ma üles ei suutnud end igaljuhul ajada, loobusin duššist ja keerasin kella 15 minuti võrra edasi, mille järel lihtsalt rebisin end voodist välja, meikisin ja kobisin uimasena alla, et putru keeta. Maitsestan juba päris hästi! See korvas ära fakti, et moosi polnud. MTVst suutsin vaadata vaid kolme videot (Sugababes, Varssavi ja Fergie). Need jäävad mulle juba pähe, ja nad on igavad. Kolistasin end oma tuppa tagasi ja heegeldasin kooliminekuni.

Kooli minnes oli hoogu täna väga palju, ilmselt kuna mul polnud pükse jalas, mis mu luid ahistavad. Kohale jõudsin väga ruttu. Tagasi tulin ka ruttu. Vaid 20 minti peale sinna jõudmist. Inglise keele õpetaja oli haige. Selle teate peale kargasin ma kohe muidugi püsti ja panin kodu poole tagasi kimama, et mõnusat hommikut kodus veeta. Hoog oli veel kiirem kui kooli minnes.

Esimese asjana läksin dušši alla ja edasi plaanisin magada, kuid poolelijäänud Stiina omalooming (http://www.stiina.ee/103723) haaras meeled ja ma lugesin hoopis selle lõpuni. Magamiseks jäi siis kuus minti kõige lõpust.

See jutt, mida ma lugesin, oli naeruväärne. Mõnes mõttes heas mõttes. Sisu oli kaasahaarav, kuid täielik „masekas”, mis masendust ei tekitanud, vaid kajas hoopis läbi kujutlusest, kuidas autor enda arust kõige paremat ja sehvimat lugu kirjutab, lisades kõik keelatud viljad (mis on väga magusad) sisse ja lastes jutustajal kõige ükskõiksem (mis on moes) ja lahedam laps olla. Ma olen 100% kindel, et ta kujutas end jutustaja rolli, kui ta seda kirjutas.

Jälgisin natuke loo ülesehitust ja proovisin seda kategoriseerida, mis ei tulnud muidugi välja. Terve loo jooksul on põhimõtteliselt vaid üks suhe, mida saab jälgida ning mis teeb terve jutu igavaks ja ebaruumiliseks sisult.

Peale selle minu arust on see vägagi naeruväärne, et ta kirjutab juttu sellest, kuidas ta ei kirjuta, vaid loeb diktofonile seda, mida ta kirjutab.

Ma ei teagi, mida ma arvan. See ajab mind naerma. Sellel polnud mingit mõtet sees peale selle, et see oleks kõige lahedam jutt sellel munal ja jätaks superlaheda mulje autorist. See oli nagu ta eneseeksponeerimine, olgugi, et ma usun, et see on feik tema. Ta ei ole selliseid asju läbi kogenud, millest ta kirjutab, sest need on kõik nii pealiskaudselt ja lohakalt kirjutatud. Kõik on fake. Natukenegi loomulikum mulje oleks jäänud, kui ta oleks kasutanud eesti nimesid. Tristan & Brady? What the piip?!

Ei noh, tore, et prooviski.

Kooli tagasi sõitsin rattaga, et kodus kauem olla. Külm ei ole üldse. Ainus ja kõige kaalukam põhjus rattasõidust loobumiseks on hoopis tuul, mis toob pisarad silma ja tekitab pandasilmad. Kohale jõudsin väga täpselt ja ma polnud üldse närvis hilinemise pärast!

Samfunnsfagis arutleti Soome-juhtumit ja ma olin natuke pettunud, et Eesti-tapmine siin meediasse ei jõudnud.

Koolist tulin kaks tundi varem tulema, sest ma ei suutnud oma pea- ja kõhuvalu käes kannatada.
Jõudsin tund enne Livet. Sõin natuke ja heitsin magama. Kell pool kuus ärkasin ja voodist ei roninud enne välja, kui sööma kutsuti. Riis on siin nii vastik ja kuiv, ma igatsen kilepakikesi.
Õhtu jooksul jõudsin valmis heegeldada oma mütsi (mis on jälle natuke valest lõngast - kriibib, ma ei oska ikka neid valida! tundus jube pehme ja hea), koduseid töid natuke teha ja omletti reedeseks matpakkeks valmistada (või õigemini ma vaatasin pealt, kuidas Inger mulle valmistas). Magama läksin vara ja uni tuli ka.