YFU Hyttetur

Hommik oli ebatavaline. Sain autoga kooli veerand tundi enne kui muidu, tänu millele unustasin matpakke koju ja hüppasin enne kooli me supermoodsasse Kiwi poodi, mis on hommikul kella seitsmest lahti (vau!) ja ostsin rämpsu, mille peale Inger ja teised oleksid pahased, sest nad ei kannata, et nad juba müüvad jõulumartsipani, aga ma ei suutnud neid martsipane poodi maha jätta ning pealegi olid nad päris odavad. Oma süütunde kustutamiseks ostsin kilekoti porgandeid ka. See oli kõik, mis enne rongile minekut kell pool neli sõin. Kool läks suht ruttu ja ma olin väga excited oma nädalavahetuse pärast.
Tunnid lõppesid pool kolm. Käisin postkasti juures rohelisele kirjale vastukirja saatmas ja istusin Texases veerand neljani, mil tuli Inger mu suure kotiga ja me ronisime üle raudtee rongi ootama. Palju rahvast tahtis Oslo poole sõita ja ma ei saanud enne Ski'd istuma. Sõit oli väga ebamugav: paksud riided ei istunud üldse ilusti seljas, kotid olid liiga suured ja rong ülerahvastatud. Lisaks sellele oli mul probleeme meenutamisega, kuhu ma sõita tahtsin. Rongist maha minnes tundsin veidi hirmu suure võõra koha ees, kus kuskil pidin ma YFUkatega kokku saama. Jälle leidis tõestust mu reegel, et midagi karta pole mõtet, sest vaid trepist alla ja ümber nurga ja juba ma nägingi tuttavaid nägusid. Teine kartus läks ka lendu, et nad keegi mind ära ei tunne. Mind isegi üllatas, et nad mäletasid, kust riigist ma olin. Saabumislaagris hoidsin ma suht ainult Kaari seltsi ja ei suhelnud eriti teistega ning ma kartsin, et nii läheb ka seekord, kuid mu kartused olid JÄLLE waaaay tooo biigs ja nüüd ma ei karda jälle mitte midagi, peale Bougi ja täis eesti meeste. Bougi on poiss Taist või Taiwanist, ma ei teagi, ja minu arust on ta obsessed kõigi euroopalike tüdrukutega. Ta naeratas ja naeris ja alustas koguaeg imelikke vestlusi ja õhhhhh!
Mul õnnestus tema seltskonda jääda seal peatuses, mis polnud tore. Õnneks saabus Kaari ja viis mu mõtted sellele, et ma ei suutnud eesti keeles midagi öelda, ja üheski teises keeles ka mitte, mis tähendab, et me olimegi seal peatuses täiesti vait, mitte midagi ütlemata. Oi, ei! Kaari ütles "Hei!" kõigepealt ja ilmselt see viiski mu segadusse, sest see oli nii norralik.
Kui kõik olid kohal, istusime suurde taksosse ja sõitsime paar kilomeetrit ühe mägitee algusesse. Kaari tuli natuke hilisema taksoga ja seni sain ma jälle aega veeta Bougiga. Oh jess. Õnneks oli ka-jobu Björn Ole seal, kes on jobu oma enesekindlate teadmistega. See on kindlaks tehtud, et norra keel on maailmas raskuselt neljas keel õppimida ning Skandivaania inimesed on kõige ilusamad maailmas. Kõik teaduslikult kindlaks tehtud. Yes, riiight.
Kui Kaari saabus olin ma nii õhinas kellestki normaalsest, et ma võtsin end kokku ja proovisin eesti keelt rääkida. Herregud kui jube see oli. Sõnad tulid inglise keeles ja kuulata teist eesti keelt rääkimas oli kosmiline. Ma ei saa aru, miks mul seda sama probleemi pole telefoniga rääkides. Igaljuhul see eesti keele teema tegi meile paaaalju nalja terve nädalavahetuse jooksul. "ta on lihtsalt juustu it." MIDA, eks?! Mäest üles oli ronida jube raske ja mul oli raske rääkida selle ajal. Ma tundsin end õnnistatuna, kui ma lõpuks meie hütti nägin, kust oli vaade tervele Oslole, mis viis mu mõtted õhtule...
Saime kõik omale voodid. Mul vedas päris mõnusalt, sain personaalse laua, mille kohe oma asjadega hõivasin. Pealegi oli mu voodist ilus vaade nö peamagamistuppa ja trepile.
Enne õhtusööki kogunesime välja, kus tegime ühe tutvumisringi ja mängisime seda nõmedat norra ukat jälle. Õhtusöögiks saime tacosid, mis olid väga head. Mulle meeldivad nüüd tacod.
Siis läks mängimiseks. Alustasime BÄNG mänguga ja tegime kõiki liiki maffiad järjest läbi. Õhtu lõppes magamiskotis Kaariga lobisedes ja täitsa vara läksime magama. Mul oli jube lõbus ja tore koguaeg, olgugi, et see tekst võib negatiivne tunduda. :)