YFU Hyttetur

Äratus oli pool üheksa ja mul ei olnud eriti probleeme üles saamisega, peale selle, et mu mõistus veidi magas veel ja ma toppisin dressipükse jalga ilma pidzaamapükse ära võtmata. Hommikusöögiks saime leiba ja igasuguseid asju sinna peale panemiseks. Mulle ei maiste enam päris paljud asjad peale seda kaht kuud võileivadieeti. Juustud, vorstid ja singid ja ei taha eriti alla minna. Šokolaad ja moos olid palju paremad.
Peale sööki jagati meid gruppidesse ja me hakkasime arutama, kuidas asjad olnud on. Teiste jutte ja kogemusi kuulates jõudis mulle iga hetkega kohale, kui hästi mul läheb. Mul on kõigega vedanud, päriselt ka. Juhtusin ühte gruppi Jannega, kellel on suured probleemid emaga ning neid oli jube kuulata. Ta tahaks perekonda vahetada, kuid samasse linna jääda ning nüüd ei tea ta, mida teha. Mul on ta vastu hiigelsuur respekt, sest ta on selle kõige ajal nii positiivne ja rõõmus.
Peale esimest vestlusringi läksime me väikesele matkale, selle mäe otsa, mille jalamil (kind of) me hütt oli. Tee oli järks ja pikk ja Liina oli väsinud, kuid see oli seda väärt, sest mul oli koguaeg lõbus ja tore. Mäeotsast avanes hingemattev vaade Oslole ja fjordile. Tegime pilte ja vaatasime seda vaadet. Kaari, kui sa seda loed, siis sa olid nii tubli oma grupipildi ideega!!
Tagasimineku tee läks muidugi palju kiiremini, kuigi kohati oli päris ohtlik, sest laskumine oli järsk ja Alexil Kanadast lahe huumorimeel. Ma lõpetasin just ühe jubeda järsakuga ja hingasin natukene rahulikumalt, kui ta hüppas kivi tagant välja suure karjatusega ja pani mu südame seisma. See oli nii naljakas ja mul on hea meel, et ma kaks meetrit edasi oma seisukohast ei seisnud!
Alla hütti jõudes istustasime end lõkke äärde ja katsetasime pinnebrödiga. Ma andsin suht ruttu alla ja kui ma selle ära sõin, oli ta suht taigen veel, kuid mulle täitsa maitses, ma loodan, et mu kõhule ka. Hot dogi oli palju kergem teha ja see maitses oooooooooooh kui hästi.
Kõht täis, jätkasime vestlusringiga. Saime joonistada, mida me tahame aasta jooksul teha ja oma kujutletava tujudiagrammi, mis mul jooksis koguaeg ühegi languseta üles, sest ma tundsin/tunnen end nii positiivselt praegu. Unistusi joonistada oli ka tore. Ma pole sajandeid juba niisama heast ja lambist joonistanud.
Me lõpetasime liiga ruttu ja saime palju vaba aega. Lugesin Donald Ducki uut numbrit ja istusin kamina ääres kuni mind paluti nõusid pesema. Õnneks oli Lukast enne küsitud ja nõusid ma pesema ei pidanud, kuivatasin vaid.
Õhtusöök (sorri Kaari) ei olnud minu arust väga hea, kuid mul oli tore lauaseltskond.
Õhtu läks jälle mängides. Ma armastan neid mänge. Mul on plaanis nad kõik üles kirjutada ja salvestada, et ma saaks neid alati ja edaspidi mängida, yes. Esimene oli öine orienteerumine, kus pidime kaheksas punktis käima ja Norra kohta küsimusele vastama. Minu võistkond oleks saanud esimese koha kui Kaari võistkonna nimi Armastus poleks olnud, bööö.
Kell jooksis väga ruttu ja esimesi väsimusemärke tundsin ma kuskil kell pool üks vist. Istusin akna alla ja plaanisin mitte magama minna, sest Live oli mulle jutustanud, kuidas nemad kunagi ei maganud ja ma ei tahtud temast halvem olla. Kutsusin Kaari endaga lobisema ja Lukas ning Isabelle liitusid meiega ka peaaegu kohe. Rääkisime igasugustest erinevatest ja imelikest teemadest. Palju nalja sai ja üleval olime kella kolmeni, kui meid voodisse aeti. Sõime Lukase šokolaadikooki, mis põhjustas suure tormijooksu meie nurgale, sest Thibault varastas Isabelle tüki ning jooksis sellega kööki, kus kõik teised veel üleval olnud inimesed istusid, kelle kõigil isu koogi järgi, minu šokolaadi ja Isabelle' pähkleid, arutlesime maailma 100 seksikaima mehe üle ning naersime palju-palju.