YFU Hyttetur

Ma ärkasin vist kell üheksa, või pool üheksa. Ma ei mäleta enam. Igaljuhul, kõik juhid olid meil veidi sisse maganud ja kohe kui nad ärkasid, hakkasid nad hommikusööki ette valmistama, tänu millele mina sellest pääsesin, kui nii võib öelda. Lauas istudes olin ma ebaviisakas ja vastasin Kaari inglise keelsele jutule eesti keeles, sest ma ei tahtnud, et teised minust aru saaksid. See kõlas nii veidralt. Pakkimine võttis kümme minti ja koristamiseks sain ma kõige meeldivama osa tervest meie alast - välikäimla, jess. Sellega läks ka ruttu, aeg jooksis ka ruttu. Istusime natukene sees ja arutlesime väga passiivselt toimunud kokkutulekust, pärast liikusime välja, kus pikalt ootasime vanemaid ja jätsime pooltega hüvasti, samal ajal. Väga väheste perekonnad tulid sinna, meid jäi vähe järgi. Mängisime natukene loomamängu eelmisest õhtust, mis on kjempegöy ning grillisime kartuleid, leibu ja sulatasime juustu. Mina proovisin juustu asemel oma varbaid sulatada.
Vanemate kogunemine kestis umbes kaks ja veerand tundi, mille järel läksime koju. Ma olin autos peaaegu magama jäämas. Kodus läksin esimese asjana kohe dušši alla, sest ma tundsin end üliräpasena ning siis oli mul plaanis magada natuke, kuid selle asemel avastasin ma hoopis Facebook'i, mis on siin enam-vähem hädavajalik.
Õhtul käisin Arnega kirikus kontsertil, mis oli igav. Isegi inimesi oli igav vaadata, sest kõik vanad naised lõikavad juuksed lühikeseks.