Norra

Oli kõige toredam päev, mida ma koolis seni veetnud olen, olgugi, et ainult kolm tundi veetsin ma füüsiliselt ka koolis.

Esimesed kaks neist olid prantsuse keeled, kus kõigepealt saime oma épreuve’d ehk testid kätte. Ma sain jälle viie. Kuulasime oli 4,1 ja grammatika oli 4,88. Kirjutamine, mille ma uskusin kõige hullema olevat, oli 5 + ja kokku tegi see 5 -, mille miinus oli ära soditud. Mina pole rahul. Ma tahan kuusi saada!!!

Tunni ajal tegime järgmist kodust tööd ja kirjutasime oma kirjandeid ümber arvutisse. Ruttu läks ja ilma friminutita, seega saime kümme minuti enne õiget lõppu ära. Istusime kunstiklassi ees pead laiali otsas. Tunni aja pärast pidi minema rong ning me ei teadnud, mis me seni teeme. Gretal oli sünnipäev ja ta pakkus Mette tehtud kaneeli- ja vanillirulle, millest ma siis loobusin, kuid pärast Oslos sõin. Soojana ja emme tehtuna on kaneelirullid palju paremad, kuid need olid ka söödavad.

Tuli välja, et enne rongi on meil veel üks teooriatund kunstist Hildegunniga. Klass oli pooltäis, sest enamus olid Oslosse juba ära läinud. Mul oli väga lõbus olla. See oli kõige huvitavam kunstiteooria tund seni, juhei! (endiselt ei saanud ma aru, mida õpetaja rääkis, kuid mul oli super tore olla lihtsalt)

Pool üksteist istusime rongile ja sõitsime Oslos S’i. Hanne ja Maren, kes lubasid minuga koos Høstutstillingule minna teatasid, et nad lähevad Liv Mariga taksoga, sest ta peab minema taksoga (tal on üks jalg puudu ja selle asemel on kunstjalg, seega ta ei saa eriti hästi käia) ja nad kutsusid mind ka, kuid kammoon, ma tahtsin Karl Johanil jalutada. Ma proovisin neid (vähemalt üht neist) ümber rääkida, kuid ma ei saanud sellega hakkama, sest mu lemmikilm nimega Vihmane rikkus kõik ära, sest tuleb välja, et neile see ei istu. Õnneks haarasin ma Greta ja Viktori sabast kinni ja jalutasin nendega mööda Karl Johanit kunstnike majja, mis oli väga lõbus ja tore. Esiteks Greta täitis oma saiakestega mu tühja kõhtu, teiseks nad viisid mind ülilahedasse plaadipoodi, mida ma varem olen vaid filmides näinud ja kus olid odavad hinnad (ilmselt second hand plaadipood) ja kus ma nägin isegi Tokio Hoteli plaati, kolmandaks Viktor küsis koguaeg küsimusi, piinlikku vaikust polnud kordagi ning neljandaks ma armastan sügiseseid linnu!

(Ma just avastasin, et ma oskan oma kulme liigutada nii, et muu paigal on)

Kõigepealt tegime giidiga näitusele ringi peale, seejärel jooksime ise ringi ja otsisime vastuseid oma ülesande küsimustele. Ma avastasin igasuguseid huvitavaid asju. Näiteks inimkarvadest hiigelkuubi autori perekonnanimi on Ilgen ja ta töö on väga ilge. „Stupid Girli” surnud koera kuju ongi päris surnud koer, kes kuulus kunstnikule (veel ilgem). Kõige ilgem asi sellel näitusel (pissiv tüdruk) oli Mareni lemmik. Ma ei suuda uskuda, et see talle meeldis. See on rõve-rõve-rõve!!

Tagasi rongijaama, et rongi võtta, me jalutasime, sest Liv Mari seltsis Saraga ja tal polnud enam Hanne ja Mareni koosolemise abi vaja. Terve selle aja, kui me kunstike maja seespool ringi rändasime, sadas paduvihma ja kui meie otsustasime nina välja pista, lakkas vihm ka ja meil oli väga tore jalutuskäik. Me kohtasime üht väga meeldivat prantsuse lagritsamüüjat, kes müüs mulle parima lagritsatoru ever. Selle nimi oli mint ja piparmündi maitseline mingi asi oli pakitud lagritsa sisse. (Lagrits, martsipan ja piparmünt on minu suuured armastused.) See oli supermaitsev. Mees oli ka tore: küllas meid üle komplimentidega, mida ta ütleb ilmselt kõigile, kuid päeva tegid need ikkagi veelgi helgemaks!

Rongis sain ma jälle tagurpidi istuda. Ma olen kõik korrad tagurpidi istunud. See on lahe. As jõudis kuidagi väga ruttu kohale. Sõitsin rattaga koju, mäest üles ja tuul ka vastu (selles mulle ei vea) ja hakkasin jälle igavat elu elama.