Norra

Viimane nädal koolis algas ilusti, vist. Ma pean tunnistama, et hetkel on kolmapäeva õhtu ja ma olen laisk olnud ja ma ei suuda enam kõike mäletada, mis juhtus ja kuidas juhtus. Olen natukene märkmeid teinud ja põhinen nendel.

Ma mäletan, et mul oli terve päeva hea tuju, mis teeb päeva ka väga heaks, mida ta oligi, olgugi, et me jooksime Cooperit, mis seekord ei tekitanudki elu viimaste minutite tunnet, mis on suurepärane, kas pole?! Ma jooksin neli ja kolmveerand ringi, mis on mu enda arust tubli, sest ma lootsin kolmele. Olin tubli eesti laps ja jooksin kõik need ringid koguaeg, millest mul nüüd ikka veel sääred valutavad. Teised (norra) lapsed oleksid kõik ühed saanud, kui me oleksime Eestis. Siin nimelt on lubatud vahepeal kõndida ka. Ma sain sellest juba esimese ringi ajal aru, kui Maren kõndima hakkas mu kõrval. Mind väsitab kordi rohkem see jooksen-kõnnin süsteem kui lihtsalt sörkimine, mis oligi põhjus, miks ma koguaeg jooksin.

See läks ruttu ja oli väsitav. Ma ei mõelnud jooksmise ajal sellele, kui raske on joosta. Jälgisin ungdomskole koolilapsi, kes kooli läksid staadioni äärest ja juurdlesin nende riietumisstiili üle, jälgisin oma klassikaaslasi, mõtlesin kui kuradi palav on ja kas mul ikka on kõik õpitud.

12 minutiline jooks oli mu 90 minutilise kehalise kasvatuse tunni ainus tegevus, mis tähendas, et riietumiseks ja pesemiseks jäi terve tund. Seda oli muidugi vaja ka.

Sammfunnsfag peeti maha raamatukogus arvutite taga, kus ma tegin oma mitte-tehtud inglise keele kodust tööd, ehk ettevalmistust klassi diskussiooniks. Asju ikka ei tohi visata homse varna, sest homne on ainus päev, mis kunagi kohale ei jõua. Ma ei kasutanud oma võimalust ära ja ei valmistunud ilusti selleks diskussiooniks ette, kuid õnneks oli mul ilus vabandus olemas, mille õpetaja aksepteeris ka. Pealegi oli see kodune töö mul tehtud, mis ta mulle asenduseks pakkus, kuid tunnis ma kasutada seda ei saanud. Ma pole ikka veel „Farvel Bafanat” näinud, sest ma ei saanud klassiga koos kinno minna, sest olin Steilenel ning peale seda Ski kinos seda näha pole enam võimalik. Õpetaja palus mul internetist lugeda Nelson Mandela kohta ja diskussiooni ajal pärisfakte juurde rääkida, kuid mida ma räägin, kui küsimus on millist osa (tähtsust) mängis Gregory naine selles filmis? Mitte midagi eriti.

Mu inglise keele klassis on üks tüdruk, kellel on nii targad arvamused koguaeg, et ma ei julgekski midagi talle kõrvale öelda vist. Seega natuke tore ka, et ma midagi rääkida ei saanud. (Alati peab ju positiivselt mõtlema, eks)

Enne inglise keelt aga kohtusin ma Grahamiga, kes on Šotimaa ekspeditsiooni eestvedaja. Mul jälle vedas ja ma lähen Šotimaale märtsis. Kokku on meid kuus, kellest kolm on minu klassist (s.h. mina). Šotimaalt tuleb neid ka kuus – kolm poissi ja kolm tüdrukut. Minu klass sai kõik poisid, novembris tuleb meile koju uus poiss. Hahaha.

Inimesi kandideeris sellele vahetusele muidugi rohkem kui kuus ja see kütab kirgi meie klassis. Olen nüüd ametlikult rassismi ohver, sest ma olen eestlane, jah. Esmaspäeval peale Grahamiga kohtumist avastas Maria, et mul on Šotimaa kohta infopaber, kuid temal pole, kuigi ka tema kanditeeris. Kõigepealt ta rääkis, et Iris käis Grahamiga rääkimas ja õige info peaks tulema alles neljapäeval. Ma ei osanud muud vastata, kui naeratus ja ma sain täna selle paberi. Uurisin veel, et äkki ta ei saa inimest enda juurde hostida, selles on äkki põhjus. Sellega oli kõik ok ja ilmselt ta siis lihtsalt jäi välja. Natuke rääkisime muudel teemadel ja ta tuli pauguga tagasi selle juurde ja teatas, et teda üllatab väga, et mu perekond laseb seda teha. „They are very nice!” Ta hääl ja pilk olid väga kadedust täis ja see ajas mind naerma.

Järgmisel päeval, teisipäeval, rääkis ta hommikul minust seljataga teistele sõbrannadele, kuid minu seljatagune (st Live) oli seal kõrval. „Guess who’s going to Scotland?! – LIINA”. Peale seda oli Live hoolega kuulanud. Marie rääkis sõbrannadele, et see on ebaaus, et mina saan minna ja nemad ei saa. Ma ei tohiks võtta seda võimalust norralastelt ära, sest ma juba olen vahetusõpilane. Minu arust on vahetusõpilase mõtte just selles, et ma pole turist, ma elan siin nagu nemad ja kõik teised ka, saades osa samadest üritustest ja võimalustest, millest nemad. Pealegi oli see suvaline valik, mille tegi Graham, et mina sinna minna saan. Live sekkus nende vestlusesse ja nad rääkisid ebaaususest ja Marie käis jälle välja oma arvamuse, et ta ei usu, et mu perekond sellega nõus on ja kuidas nad üldse nõus oleks. Live küsis vastu, et miks nad ei peaks sellega nõus olema, kuid Marie pani edasi oma argumentidega. Ilmselt ta ei pannud tähele, et Live ütles meie. Vähemalt Live usub nii, sest ta tundis peale seda, et Marie on tema vastu rude (kuidas see eesti keeles on?) ja nüüd talle ei meeldi juba pool mu klassist. Marie ja ta sõbrannad, pluss Viktoria, Kine ja Tonje, sest nad meigivad liiga palju ja Viktoria oli talle kunagi ülbelt vastanud, kuid ta küsis temalt minu kohta.

Ma leian, et see kõik on ilgelt naljakas.

Kodus peale kooli kuulasin ma emme sõna ja koristasin tuba, millega sain ilusti hakkama. Vaatasin telerit ja tegelesin mitte millegi kasulikuga. Õhtul kell 20 algas mu telerimaraton „Motebildet’ga”, mis on moesaade ja lõppes kohe selle järel tulnud Topmodeliga, mida ma vaatasin ainult esimese reklaamipausini, sest mul tuli järsku niiiiiiiii suur uni ja ma lihtsalt pidin voodisse ronima.