Norra

Laupäeva hommikul olin ma üleval kella kuuest, voodist väljas kaheksast. Live magab tavaliselt kaua ja ta ei saa aru, kuidas ma saan nii vara vabatahtlikult üles ärgata. Koduteel Oslost rääkisime me „Step Up’ist”. Live pole seda näinud, kuid oli kuulnud, et see on sarnane ühele teisele filmile, millest jällegi mina polnud kuulnud. Sõu koju jõudes me vaatasime seda, Torgeiril oli selle DVD olemas. Filmi nimi on „Save the last dance” ja tõepoolest on sarnane Step Upile, kuid viimane on parem. See pole nii palju tantsust ja on rohkem mustade ja valgete suhetest, mis on päris lahe kokkusattumus, sest millest jutustab Hairspray? Millest ma räägin inglise keele tunnis? Täpselt samast teemast. Sellegipoolest on see ka hea film. Mulle meeldis. Lõpetasime kell üks ja Live viskas nalja, et noh nüüd sa küll kell kuus ei ärka.

Ma pidin olema üleval vähemalt kell üheksa, sest kell kümme oli meil väljasõit Renasse, ja see oli raske! Silmad ei tahtnud üldse avaneda ja keha liigutada. Hommikusöögi ja Renasse sõidu ajal olingi ma uimane ja peavalust vaevatud, kuid autost välja astudes ja end natuke sirutades (pluss midagi süües) läks olemine palju paremaks. Renas elab Arne ema ja õde, ta ise elas seal noorena. Asub see meie kodust umbes kahesaja kilomeetri kaugusel, kaks ja pool tundi sõitu põhja.

Väga armas ja huvitav linn. Mulle meeldivad väikelinnad, kui ma olen seal külaline. Mulle meeldib ette kujutada elu seal. Kuidas üks perekond käib toitupoes ja koolis ja samal ajal neid kohti reaalselt näha.

Arne ema on vana igas mõttes. Ta ei saa eriti käia ja ta sõrmed on imelikult pehmed, kuid ta oli väga elurõõmus ja naeris palju. Ta elab vanadekodule kuuluvas korteris, mis oli mõnusalt väikene. Jõime kohvi ja sõime kooki. Synnøve, Arne õde, tuli ka ja me läksime Rena Pizza & Grill’i sööma. Tellisin kebabisalati. Oleks väga maitsev olnud, kui kebab oleks värskem olnud ja seda oleks vähem olnud.

Peale seda istusime jälle Arne ema juures ja lobisesime. Ma lahendasin Ingeri abiga suure ungdomskryssordi ära – noorte ristsõna. See oli lõbus.

Koju hakkasime tulema kell seitse. Pikk sõit oli, kuid see oli super. Ma kuulasin muusikat ja nägin jälle öist Oslot – seekord jälle kaugelt, mis on isegi ilusam. Kujutasin ette, kuidas ma suurlinnas elaksin, mis kunagi ei maga.

Rahumeelsesse Ås’i jõudsime kell kümme. Helistasin emmele ja vaatasin „13 going to 30” poole pealt, mis on üks jama film ikkagi.