Norra

Inger ja Liv käisid nädalavahetusel kästitöö messil, mis toimus Stockholmi lähedal. Ma ei näinud teda terve nädalavahetuse ja kui ta esmaspäeval kööki astus tekkis mõnus kodune tunne. Imelik, kuidas tunded muutuvad, sest alles reedel oli mul hea meel, et ta natukeseks ära läheb – ma olin tema suurest hoolitsusest veidi tüdidenud. Nädalavahetusega puhkasin end välja ja hetkel mulle meeldib väga temaga koos olla.
Ta tõi Rootsist kingitusi ka: ma sain endale sini-musta triibulised suka- ja lühikesed püksid. Armas, enju.
Esmaspäeva esimesed kaks tundi on kekat. Alustasime kulliga ja läksime edasi jalg- ja korvpalliga. Klass tehti kaheks – ühed mängisid kõigepealt esimest ja siis teist ja vastupidi. Mina alustasin jalgpalliga, mis oli jube, sest ma olen selles lootusetu. Kui ma pallini üldse jõuan, löön ma mööda ja kui pall minuni jõuab, hüppan ma eest ära, sest ma ei taha haiget saada (üldiselt kui see minu poole tuleb, tuleb ta suure kaarega taeva poolt). Seega minu jalgpallimäng seisneb selles, et liigun väljaku selles servas, kus palli pole ehk hoian mängu keskmest eemale.
See ei meeldi mulle tegelikult – keka tunni eesmärk on ju kaasa teha. Korvpalli eel tundsin ma end väga räbalalt: ma tahtsin mängida, kuid ma ei julgenud, sest mulle tundus, et ma ei oska seda „piisavalt”. Üks tüdruk meie võistkonnast saadeti tagasi jalgpalli mängima, sest keegi teisest võistkonnast tundis end halvasti ja ei tahtnud enam mängida, ja ma oleksin tahtnud ise minna. Enne oli minu võitskond olnud ühe liikme võrra suurem kui vastaste ja tundus, et sellest polegi eriti hullu, kui mina ei mängi kaasa. Teised ju mängivad – ongi võrdsed tiimid. Nüüd laskus mulle õlgadele vastutus ja ma olen ju (üldiselt) kohusetundlik inimene, kes ei suuda reeglitest üle astuda ja käsk mängida oli justkui reegel peale Eli lahkumist. Ja siis ma mängisingi ja ma mängisin hästi! Ma tundsin sellest rõõmu! Kujutate ette?! Mu võistkond hakkas minuga arvestama... ja see oli võrratu tunne.
Ma mäletan nii hästi, kuidas me vingusime, et me peame kekas koguaeg korvpalli mängima, sest Kallit armastab seda. Näete nüüd: minule on see kasuks tulnud! Ma tean korvpallist rohkem kui mõni teine mu klassist.
Esmaspäev oli üldse hea päev, mis läks ruttu mööda. Vaba tunni sisustas ära mu emme, aitäh selle eest! Inglise keeles oli õpetja laps palavikus ja me saime ülesande, mille ma tegin esimese tunniga ära – st sain tund aega varem koju. Täpselt Gilmore’i tüdrukute ajaks. Ma hakkan toimuvas aina rohkem sotti saama ja asi lähen jälle mõnusaks! Lõppes väga huvitava koha pealt.
Õhtul vaatasin Livega „Sigade Revolutsiooni”. Ta jäi niii paljust ilma, sest inglise keelsed subtiitrid sakkisid täiega. Need olid justkui lühikokkuvõte filmist. Mina olin heldunud (on see üldse sõna?). Patriotismi laine vallutas mu meeled ja eesti keelt oli nii mõnus kuulata. Ma tundsin end nii hästi teades, et mina oskan seda keelt, kuid teised mitte. Justkui minu salakeel.
Seda vaatama hakates unustasin ma täiesti ära Topmodel’i. Film lõppes 20:29 ja mulle tulid nad meelde. Sekundiks olin pettunud, kuid siis lohutasin end mõttega, et pool tundi peaks seda veel olema. Mis ma avastasin? Ma olin kogu nädala valesti mäletanud: Topmodel algas 20:30. Justkui taevane kingitus, ausõna! :D