Läksime maha Oslo Sentralstasjonis, mis oli Live nõue, kes küll liitus meiega kell pool neli, sest see on „the big thing” Oslos, kui sa sõidad rongiga. Muidu oleksime ühe peatuse edasi sõitnud Rahvusteatrini. Shopping algas Karl Johanil. Ma arvan, et ma nägin 100 meetri ulatuses kahte Vero Moda poodi. Sealt liikusime edasi Bogstadveienile, kus on kallimad ja kõvemad brändipoed. Peale Live saabumist läksime pizzat sööma. Maitsesin ka naschosid. Viimasel ajal olen ma palju maitsenud igasuguseid toite, mis on väga popid, kuid minu suhu pole veel jõudnud. Näiteks kaaviar, tacod, krevetid, seeeeened. See on lahe. Mulle meeldib, kui ma oskan kaasa rääkida, kui millestki räägitakse ja toidust räägitakse päris palju. Ma ei mõtle siin vaid Norrat, enamjaolt Eestit ikka. Pizza oli veggie ja oleks olnud superduper, kui õli oleks kannuga vähem olnud. Kõik täis suundusime Colosseumisse, et osta pileteid Hairspray’le, kuid see oli välja müüdud ja me ostsime piletid Hairsprayle Felixisse, mis paikneb Aker Bryggel. Mulle väga meeldib Aker Brygge arhitektuur. See uudsus ja kivisus vaimustab mind. Ma tundsin end seal kui suurlinnas.
Hairspray.... ei ole enam mu lemmikfilm. Jaa, see oli superlõbus ja rõõmus, kuid see polnud see, mida ma ootasin. Ta liikus nii aeglaselt edasi, laulud olid liiga pikad ja kõik see pillerkaar varjas ja lükkas tahaplaanile sisu, mida tänu sellele oli raske märgata ja mis tegi selle filmi nii tühjaks, lihtsaks kargamiseks. Kleidid olid aga väga lahedad ja uhked ning tantsimise isu vallutas ka peale lõppu.
Filmi lõppedes oli õues juba pime ja me jalutasime mööda Karl Johanit. Mu eesmärk on nüüd täidetud ja öine südalinn nähtud. Mu lemmik on see suur Freia-silt!
1 kommentaar:
Imetlen minagi naervaid vanu inimesi. Kui vana Ingeri ema siis on?
Postita kommentaar