Norra

20. september, neljapäev ehk palju õnne, Allan!

Ma panin äratuse kella kuueks, uskudes, et suudan nii vara üles ärgata, mida ma loomulikult ei suutnud ja kell kuus lükkasin kella kakskümmend minutit edasi. Need kakskümmend minutit olid vist küll mu elus kõige lühemad. Ma jõudsin vaid silmad kinni panna ja juba see telefon helisema hakkaski. Enam polnud midagi teha ja lihtsalt tuli üles tõusta. Põhimõtteliselt tegelikult oleksin võinud veel edasi magada, sest kooli pidin 15 minutit hiljem minema kui tavaliselt, kuid samas pean ma arvestama teistega siin majas ja meil on selline kord, et Liina on esimene, kes üles ärkab ja oma toimetustega vannitoas peaksin ma lõpetama 20 minti enne seitset, kui Inger ärkab. Sellest me otse rääkinud pole ja midagi ei juhtu, kui mul kauem lähem (mida mul on sellel nädalal kaks korda juhtunud, sest ma olen oma kuuest äratust edasilükates mingi apsu teinud ja kell uuesti enam ei helise ja ma magan sisse), kuid ma olen avastanud, et Ingeri äratus on kell 6.40 ja mu südametunnistus ja kohusetunne juhatavad mu vannitoast välja enne seda kella.

Esimesena ärkamisel on tavaliselt hea eelis kööki esimesena jõudmine. Mulle meeldib asjad külmkapist välja võtta ja endale matpakke ja hommikueinet valmistada, kui keegi mul kuklasse ei hinga ja meelde ei tuleta, et nemad ka tahavad teha. Pealegi kui nemad enne jõuavad, pean mina ootama, sest neil läheb kaua. Tavaliselt valmistab Arne või Inger kõigile kolmele nii hommikusöögi kui matpakke, mis tähendab pikke minuteid, mil mina pean ootama.

Seda on ka sellel nädalal mitu korda juba juhtunud, sest ma olen veetnud pikemalt aega peegli ees uusi silmameigi nippe avastades. Pealegi koduseid töid ja koti pakkimist ei harrasta ma õhtuti, mis tähendab, et see kõik jääb mu hommikutesse. Need on kõik põhjused, miks ma kell kuus ärgata tahan. Kui mul see ka õnnestub, olen ma ikkagi kümme-viisteist minutit enneaegselt valmis ja istun oma toas voodis, kuulan muusikat või vahin lakke. See on minulik ja pole üldse seotud spetsiaalselt Norras viibimisega, samamoodi oli Eestis, kus ma hommikuti jõudsin igasuguseid muid asju peale tüüpiliste hommikuste tegevuste tehtud.

Silmad laest kisun lahti kell 7.35 ja ruttan trepist alla, et umbes kolm korda uuesti üles-alla joosta, sest midagi jääb mul alati üles oma tuppa. Kui kõik õpikud ja paberid ja pinalid on ilusti kotis, olen ma eelmisel õhtul kogemata kõik oma kindad ja sallid üles viinud ning pean neile järgi minema. Teistel hommikutel on vastupidi ja nii edasi.

Majast lahkun lõpuks kell 7.40(42). Seda lõplikult. Veel pole juhtunud, et peale välisukse kinni löömist peaksin tagasi sisse minema. Kooli sõidan üldiselt jalgrattaga. Vahest kui mustad püksid jalas on või kui lihtsalt pole tuju vändata või kui juhtub ime ja Arne meid Livega ära viskab kooli jätan ma ratta koju. Live on esimese kahekümnendiku teest minuga koos, siis jääb Margretat ootama, kuid mina väntan edasi. Kooli on mõnus sõita, mäest alla peaaegu kogu tee. Üks suurem tõus on, kuid see on kõige SUUUUUUREMA laskumise järel ja ei tundu üldse raske tõusuna.

Kui olen kodust tavalisest natukene varem lahkunud ja ilusti vändanud jõuan jalgratta parklasse täpselt Über’s Ende Der Welti ajaks, ehk kui Oslo poolt rong saabub. Tavaliselt nii ei juhtu ja ma saan silda ületada väga rahulikult.

Täna oli aga teisiti, sest kodust lahksuin ma kümme minti enne kaheksat, sest meil oli Høstfriluftsdag, mis tähendab sügiseid tegevusi värskes õhus, kus klassid sõidavad koolist eemale ja veedavad toredalt aega koos.

Saime kooli taga parklas kokku kell 8.15. Palju rahvast oli ja mul oli raskusi mõne tuttava leidmisega, kuid asi lahenes ja ma leidsin oma klassi üles, istusime bussi ja sõitsime Mossi poole. Sihtpunktiks silme eest Jeløya saar, kus saaks palju-palju jalutada ja siis rannas süüa ning natukene Galleri F15-s ringi vaadata.

Jalutuskäik oli pikk! Ca 4 km mööda rannaäärt, mis tundus nagu oleksime saarele ringi peale teinud, kuid praegu avastan ma Google Earthist, et Jeløya on päris suur saar ja me ei kõndinud veerandit rannikustki läbi. See on üllatus, ma tõesti uskusin, et see on tilluke saar! Haha. Muidu oli täitsa lõbus ja vahva, kuid ma olin hommikul suure vea teinud ja aksepteerinud Live mäesaapad, mis oleksid pidanud olema parimad pikkadeks jalutuskäikudeks, lisana kaasas veekindlus. Minu kannad on aga ju väga imelikud. Ma oleksin pidanud sellel mõtlema, kuid oleks on paha poiss ja tulemust, et mu kannad on villis ja suur osa mu mälestustest sellest jalutuskäigust on seotud valuga, see ei muuda.

Söögipausi ajal lasin ma jalgadel puhata nendest rasketest ja kõvadest saabasest, mis lõppes külma tundmisega, kuid lahe oli sokkis mööda randa ringi lasta. Me grillisime vorste, millest mina keeldusin, sest kui ma vorsti söön jookseb mu silme eest läbi keemiatund ja ideed, mis seal sees kõik olla võib. Fui. Grillimismõnu nautisin Marenilt saadud pinnebrød vortikesega, mis on samuti väga ebatervislik (vesi, jahu ja õli), kuid ma ei suutnud sellest keelduda, sest ma pole sellist asja varem näinud, et varda otsa keerutatakse tainast (pinnebrød tähendabki vardaleib) ja seejärel seda küpsetatakse lõkkes. Ühest küpsetatud pinnebrødist täiesti piisas, sest selle maitse polnud just väga meeliülendav ja vaimustav.

Tagasi me jalutuskäiku kordama ei pidanud, kõndisime vaid Galleri F15’ni ja sealt natuke edasi uut teed mööda bussini. Galleri F15 meeldis mulle väga. Kuigi selle nimes on ilusti galleri ja värki ootasin ma sellest millegipärast muusuemit, mis see õnneks polnud. Muuseumid on minu arust igavamad kui galeriid. Ilmselt suur osa mu armastusest selle vastu peitub esimeses ruumis, kus oli väike raamatupood postkaartidega, millest ma koguaeg unistanud olen. Ma ostsin kohe viis tükki, mis tegi kokku 50 NOKi, mis on päris palju, kuid ma armastan neid kaarte ja mul on hea meel, et ma selle raha eest kommi ei ostnud. Näitusel polnud ka suurt viga. Mulle isegi täitsa meeldis, kuigi kõikide piltide ideed olid väga jubedad ja rõvedad. Ma ei tundnud seda vajadust teha midagi šokeerivat, et kõik vaataks šokeeritult, mida Liina nende teiste asjade juures varem tundnud on. Ma usun, et neil oli mingi muu eesmärk ka. Näiteks kui jube maailma on. Kõikide nende joonistuste sisu oli kõvasti üles tõstetud, kuid seal sügaval sees ongi meie päris vastikud inimesed, kes keeravad üksteisele koguaeg käkke, mitte ei küpseta kooke.

Väga vaimustasid mind joonisfilmid. Ma vaatasin suu lahti ja tahtsin ise ka neid teha. Emme, sul ikka täiega vedas mini animaga. Ja ma olen endiselt täielik idioot!! Ma just praegu alles sain aru, miks selle nimi MINI ANIMA oli. OH MEIN GOTT.

Päev oli väsitav ja bussis tuli uni kallale, kuid päris magama ka ei jäänud, ma igatsesin oma MP3’e ja tahtsin ruttu Åsi jõuda, kuid buss venis ja venis. Õnneks oli mul istekaaslane, kes jutustas minuga väga suure hea meelega.

Ma ei tahtnud möeldagi, et ma pean koju rattaga sõitma, kuid ma sain sellega ilusti hakkama. Ma ei mäletagi erilisi halbu tundeid peale sõnade, mis ma sellele vastikule künkale öelda oleksin tahtnud. Vihma tibutas veidi ja ma sain tsipa märjaks. Kodus läksin dušši alla ja vaatasin Livega telerit oma kolm tundi, kuni õhtusöögini, mis oli kell pool kuus umbes. Kümme minti enne, mis sakkis, sest täpselt sellel ajal, kui meid sööma kutsuti, käis saade, mida ma kõige rohkem nendest sõudest näha tahtsin – the 70’s show! Õhtusöögiks oli hernesupp, mis maitses samamoodi nagu eesti supp. Which reminds me, et Ingeri tehtud kakao, mis on mul nii seenetuuril kui täna kaasas olnud, maitseb ja lõhnad täpselt samamoodi kui Väätsa lasteaia kakao, ja kui ma üks hommik alla läksin oli meil kodus Rapla lasteaia lõhn. Mis toimub?

Õhtul olin ma tegelikult plaaninud kinno minna, kuid filmid, mida ma vaatama pidin inglise keele tunniks, polnud eetris ja ma sõitsin hoopis Ingeri ja Arnega uuesti Mossi. Ingeri vend Jørg sai täna 52-aastaseks ja tema pool toimus väike istumine. Mulle meeldib Ingeri perekond väga ja mul oli väga tore olla. Nägin ära perekond Kivi maja Raplas ja mõnd pilti Nõmme kõrtsist ka. Pluss muidugi sünnipäeva pidudele kohustuslik kook, mida oli kaks tükki, mis mõlemad olid maitsvad ning mida ma liiga palju ära sõin. Kahetsusepiirides kusjuures, mis tähendab, et kõik on OK! :)