Norra

See oli nagu eile, kui ma kirjutasin, et reedel algavad topelt norra keele tunniga. Otsides, millal ma siis nii kirjutasin läksin ma automaatselt 7. septembri postituse juurde, kuid seda seal polnud ja APPI!!!! Septembrist on juba kolm nädalat ära olnud!

Täna on ka reede, kuid õpetajat polnud ning me istusime niisama mõlemad tunnid. Sellegipoolest pidin ma oma norra keelse koduse töö ära andma. Ma loodan, et ta loeb selle heaks. Kuigi võimalik on, et ta leiab, et ma pole piisavalt pingutanud, mis oleks ka tõsi. Samas ta usub, et ma ei oska üldse norra keelt ja äkki hoopis vaimustub, et ma suutsin neile küsimustele õiges norra keeles vastata. Lühidalt küll, aga vastused on siiski olemas.

Kolmas tund oli ka norra keel, mis läks ruttu, nagu alati, sest õpetaja on tore ja terve tunni on midagi teha.

Kunstitunde oli vaid kaks nelja asemel – saime tagasi oma reisitunnid. Seega koju jõudsin ma napilt enne ühte. Live tuli tund hiljem, Arne kaks tundi. Kolm tundi hiljem läksime me kõik koos kodust ära ÅsEnsembleti kontsertile endisesse Ås Kinosse. Mina ja Live saime tasuta piletide Kjerstilt, kes seal laulab, ning Arne oli üks korraldajatest, nagu ma aru sain. Ta kutsuti pärast koori enda poolt lavale, et lilled anda ja tänada. Live proovis mulle sosistades selgeks teha miks, samal ajal kui plaksutati. Ma püüdsin vaid kinni, et ta oli aidanud neil kino ruume tasuta saada. Ta töötab Ås Kommunes kultuuriosakonnas.

Ma hindad, et nad koos käivad ja seda teevad oma perede kõrvalt – kõik liikmed on üle 30. See austus takistab mul oma arvamust kirjutada, sest ma tunnen, et teen neile liiga. Nad ei kõlanud ühtlaselt kokku, naised laulsid minu arust liiga kõrgelt ja kiledalt, valgus oli seljatagant ja üle nägude jooksid imelikud suured mustad varjud koguaeg, lavaline liikumine ja kõik, mis nad tegid olid väga amatöörlikud. Suur vahe oli meeste ja naiste lavalisel liikumisel. Mehed olid kanged ja ei julgenud peaaegu üldse midagi teha, naised olid veidikene julgemad.

Neid naisi vaadates mõtlesin ma vanuse ja keha kooskõlalisest muutumisest. Praegu minu vanuses on enamus tüdrukuid kõhnad ja neil on justkui propotsioonis kehaehitus, kuid enamus üle 30-aastaseid naisi on veidi pontsakad ja imeliku kehaehitusega. Nende kehaehitused erinevad teineteisest, igaüks on unikaalne. Teismelised on päris sarnased. Või peaks ma neid rohkem uurima? Mis vanuses see muutus tekib? Ma ei suuda ette kujutada, et minu sõbrad ja tuttavad muutuvad samuti ja saavad normaalseteks täiskasvanud naisteks. Kõige hullem on see, et ma ise peaks ka muutuma. Mul on kõik eeldused varajaseks muutumiseks tegelikult olemas, aga ma ei lase sellel juhtuda.

Huvitav, kui paljud naistest pole oma kehaga rahul? Kui ma neid naisi eile seal laval vaatasin ja end nende kehha kujutasin, leidsin ma umbes kolm kolmekümnest, kus mina rahul oleksin olnud. Mida nad ise arvavad? Sama küsimus painas mind Livega ka. Ta on päris pontsakas, kuid nii elurõõmus ja õnnelik koguaeg, et ma arvasin, et tal pole selle vastu midagi, et ta tüse on. Ma ei suutnud seda uskud, sest ma ise olin masenduses ja depressioonis koguaeg ja ma usun, et see paistis välja ka. Lõpuks ma küsisin ja ta ütles, et ta tahaks küll kaalu langetada, kuid ta ei taha dieeti pidada. Toit on kõigile nii tähtis. Mu klassiõde jutustas mulle oma suhtest kommidega ja mainis, et ta pigem on suur tünn ja sööb kommi kui elab kõhnalt ja ilma kommideta. Ma usun, et ta ei mõtleks nii, kui ta olekski paks. Mina elaks 100% ilma kommideta, kui ma peaks kõhnuse ja paksuse vahel valida.

Mul on väga hea meel, et ma olen selle küsimuse mõlemat poolt näinud. Ma ei ütle kunagi paksude inimeste keha kohta midagi väga mõnitavat, sest ma tean, et see pole kerge olla paks. Mul on nii selgelt meeles eelmine noortepäev Tartus. Kas sa mäletad seda paksu tüdrukut seal purskaevu juures, Teele? Ma olin väga šokeeritud sellest, mida sa ütlesid tema kohta.