Norra

Norra keele fagdag läks üllatavalt kiiresti, õpetaja tuli minuga spetsiaalselt tegelema alles neljanda tunni lõpus. Pakkus, et tellib mulle mingi välismaalaste ajakirja kooli, et ma saaksin seda lugeda, sest seal on head pehmed laused. Väga armas temast, kuid ma kahtlen väga, et ma seda lugema ka lähen, ma lihtsalt ei leia aega (ega ei soovi ka, sest kui ma sooviks, leiaksin ka). Ta inglise keel ja hingeõhk on kohutavad. Kusjuures ta on EB õpetaja ehk EB tundides peab ta inglise keeles õpetama. IB-s on kõik ained inglise keelsed, ja Kari (Live sõbranna) pidi tema inglise keele pärast tundi vahetama, sest sellest polnud lihtsalt võimalik aru saada.

Ma olen koguaeg uskunud, et IB õpetajad on välismaalased ja nad lihtsalt peavad inglise keeles rääkima. Peale teada saamist, et Eileen tegeleb sellega, olen ma mõelnud päris palju, miks nad üldse õpivad IB-s, kui võiks tavalises klassis käia. Miks võtta endale rohkem kohustusi ja proovide ainetest aru saada inglise keeles? Küsisin täna Livelt ja sellel on kaks põhjust:

1) IB on raskem ja õpilasel on kergem ülikooli sisse saada

2) ained on inglise keelsed ja samasugused nagu mujal maailmas (kus on inglise keelne õpe) ja kergem on välismaale õppima minna

Ma usun, et need põhjused on piisavalt kaalukad, et aru saada, miks nad selle klassi valivad. Minule oleks see kahjulik, sest selliselt juhul ei õpiks ma norra keelt piisavalt kiiresti. Ås videregående skole on üks väheseid riigis, kus EB-õpe olemas on. Hea on see ka ülikooliga seotud õpilastele, kelle vanemad on tulnud siia lektoriteks ja nemad peavad koolis käima. Siis on neil võimalik õppida ka.

Koju jõudsin ma esimesena. Sõin end paksuks ja istusin natukene teleri ees, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna ja vahetasin teleri teise ekraani – arvuti vastu. Inger tuli suht kohe koju ja kolis samasse ruumi, kus arvuti on, sest seal on kinkepaberid ning ta pidi kingitust pakkima ja mulle ei meeldi, kui keegi mu seljataga on, kui mina arvutis istun. Seega lõpetasin ma suht ruttu arvutiga ja kolisin oma tuppa.

Ajasin oma asju kuni istusime Ingeriga autosse ja sõitsime postkontorisse ja Remasse. Vihma sadas ja kõik oli väga-väga märg. Koduteel peatusime MAXIBO’s (vms), et osta mulle radiaatorit, kuid seal ei olnud. Peale õhtusööki käisime Ski’s otsimas, tulemustega. 1840 pidin ma olema kulturhus’is kunstiringis, kuid aega veel oli ja koju me minna ei viitsinud. Istusime Ås stasjonisse ja tellisime tavalist – kakao ja kohv.

Kell 1840-ks läksin siis Kulturhusi kunstiringi, kus hakkan ilmselt igal kolmapäeva õhtul käima. Seal oli naljakas. Ma olen kõige vanem. Kohe palju vanem. Vanuselt järgmine käib ungdom skole 9-s klassis. Mari käiks ka Norras olles seal. Mari näeb muidugi palju suurem välja (sest tal on suur õde, kelle järgi ta koguaeg käis, eks Mari). Kõik vaatasid mind kui tulnukat, heas mõttes, suu lahti ja silmad kinni. Õpetajatel oli ka ilmselgelt väga hea meel näha mõnd vanemat last. Nad mainisid seda mitu korda.

Õpetajaid on kaks: Mona ja Linda. Mona on Arne ja Ingeri tuttav ning kunstnik – ta oli kolme akvarellmaaliga Høstutstillingen’il esindatud. Lindast ei tea ma eriti midagi, peale selle, et täna oli ta esimene tööpäev Kulturhus’is.

Me valmistusime peegelmosaiikskulptruuiks. Lõikasime oma skulptuuride põhjasid välja penoplastist, mille häält ma tavaliselt ei kannata. Kuid ma harjusin suht ruttu ära ja täitsa tore oli! Minu skulptuur tuleb üheks imelikust mehest. Kogemata. Kui ma tükeldamist alustasin, ei teadnud ma, mis teen. Lasin oma südamehäälel enda käsi juhendada ja täitsa rahul olen tulemusega. Peegli peale kleepimine teeb selle kindlasti veelgi huvitavamks.

Peegleskulptuure teeme Kulturhus’i performance’ päeva KuDraMuDa jaoks. Selles majas tegutsevad kunsti-, näite- (draama), muusika- ja tantsuringid – sellest selline nimi. Meie peegelskulptuuride keskel hakkavad 1.novembril mängima muusikaringi lapsed Arvo Pärdi lugu. Õpetajad teadsid, et ta on Eestist. Kohe peale minu teadet, et olen eestlane, käisid nemad Arvo Pärdi välja. Linda usub, et ta on kõige kuulsam muusik Euroopas. See tõestab jälle, et kõik sõltub ümbrusest ja keskkonnast, kus elad. Ma olen kindel, et kui ma küsiks mõnelt oma klassikaaslaselt, kas nad teavad, kes on Arvo Pärt, nad ei oskaks mulle midagi vastata. Ma proovin seda homme.