Norra

Telefon hakkas tirisema kell üheksa, mis oli natukene liiga vara. Ma oleksin tahtnud kauem magada, kuid ärkama pidi, sest kell 10 tulid Kjersti ja Emil ning me sõitsime seenele. Ma ei leidsin kokku kuskil seitseteist seent, millest 13 kasvasid spielgapesas ja nägid kahtlased välja (ma ei korjanud), üks oli suur puraviks, mis oli söödud ja ühest söögiaugust ronis välja paks ja limane elukas (ma ei korjanud + külmavärinad), kaks olid haiged kantarellid (ma korjasin ja viskasin siis ära) ja viimane oli üks mürgisemaid seeni Norras (ma korjasin ja Kjersti võttis selle endale). Mets oli märg ja värske, mul oli kaasas kuum kakao ja veetsin Kjersti ja ta väikese poja Emiliga väga toredalt aega.

Ärge keegi solvuge enju, aga ma igatsen Martinit kõige rohkem hetkel. Nii rõõmsameelset poissi pole lihtsalt olemas. Ja tema on ainus, kellele mõeldes mul pisarad silma tulevad.

Koju jõudsin kell pool kaks. Sõin kaks õuna ja vaatasin natuke jälle IDOLit (mulle ei meeldi see tegelikult, kuid ta on koguaeg eetris, kui muud vaadata pole) kuni Liv helistas ja meid Oslosse näitusele kutsus. Muidugi me tahtsime minna.

Høstutstillingen Oslo kunstike majas on iga-aastane näitus, mis sellel sügisel tähistab vist 200-t aastat, mis tundub mulle utoopiline, seega võib-olla oli 20., mis samas tundub jälle liiga vähe.

Kokkuvõttes mulle meeldis, enamus töid olid väga värsked ja huvitavad, kuid muidugi oli ka neid jubedaid asju, mida ma üldse ei salli. Ma ei saa aru, kus on nende kunstnike mõtted, miks nad selliseid asju teevad? Nagu need harkisjalgadega naisega taldrikud Tallinnas, paarituvad jõehobud Sonis ja koera peale pissiv tüdruk Høstutsillingenil. See on rõve ja vastik ja hrrrrrrrr!!!

Peale näituse sain ma palju inimesi vaadata, neid oli palju ja nad olid huvitavad. Istusime kohvikus, teised lobisesid, mida rändasin oma mõtete ja pilkudega võõrastel inimestel. Mulle meeldib mõelda inimesi vaadates, et ma ei kohta neid enam kunagi, kuid nad elavad endiselt edasi ja neil on omad maailmad, millest minul aimugi pole.

Pele høstutstillingeni oli plaanis külastada teist näitust, mis asus Oslos sentrumi teises otsas. Liv ja Chris sõitsid sinna autoga. Mina, Arne ja Inger jalutasime mööda Karl Johan’it. Imelik mõelda, kuid sellele tänavale tõstsin ma esimest korda jala täpselt kuu aega hiljem, kui ma Norrasse saabusin.

Näitus oli suletud ja me istusime autosse ja sõitsime tagasi Åsi, Chrisi ja Liv’i poole, kus sõime kõik koos õhtust. Live tuli ka ja väga tore oli.

Koju tulime alles peale „Sense ja sensibility” lõppu, mis on väga tore film.

Ma olen viimasel ajal nii palju filme vaadanud! Ja minu heameeleks filmikunst on väga huvitav! Mul pole kahju neile oma aega anda.